Liikuv pilt

Spread (2009)

2010-03-01T08:33:00.003+02:00

Kõva moraaliga pehme porno. Ilmselt parim asi, mida Ashton Kutcher kunagi teinud on. Vahepeal mõtlesin, et ta olekski võinud jääda tegema telesaadet "Punk'd", see sobis talle paremini, kui filmirollid. Nüüd aga tuleb tunnistada, et ta veab filmi välja küll ning seda koguni omajagu stiilselt. Ilmselt on ikkagi hea poiss. Pealegi näib tal olevat suur publik, seda just noorte seas.

Nutikalt komponeeritud sündmused leiavad aset Los Angeles'es, noor mees Nikki (Kutcher) on vaene ja töötu nagu kirikurott, ent tal on veel üks omadus: ta on kuratlikult süüdimatu. Tema igapäev näib olevat käia rikaste pidudel, kuhu ta on ennast sisse smugeldanud ning otsida noortelt naistelt seksi ning vanematelt naistelt peavarju ja ülalpidamist. Ta murrab naisi ja on seksisõltlane, millegi muuga nagu ei tegelegi. Selles mõttes on ta elu mõnevõrra sarnane samas linnas elava Hank Moody'ga sarjast "Californication". Ent kui keskealine Moody otsib seltsi meeldivatelt, samal lainel hõljuvatelt hingedelt, siis poisike Nikki on valmis proovima kõiki kombinatsioone, kus on elementideks raha ja vagiina. Hank on kirjanik, intellektuaal ja seksisõltlane, kes teeb rumalaid otsuseid, mis tunduvad alguses head. Nikki on noor, ulakas ja häirivalt meesmodellilik. Kui Hank'i jätab maha kaine mõistus, siis on tal kuskil aju tagasopis ikka tiksumas naine ja tütar. Nikki on aga poisike, kes pole pidanud kunagi ise vastutama ja kellel on alati sõber Harry (Sebastian Stan), kelle poole viimses hädas pöörduda ja kes ta alati vastu võtab.

Gigolo Nikki parasiitlik ja südametu elustiil muutub tänu Heather'ile (Margarita Levieva), kes on samasugune rikaste varandusel liugu laskja. Pruunisilmne ja armas Heather annab võimaluse Nikkile näha ennast kõrvalt, selle kogemuse pealt ta oma järeldused teebki ning asub ausale ja ühiskonnale kasulikule tööle viies inimestele toidukaupu koju kätte. Ta armub ka Heather'isse ja teeb talle koguni abieluettepaneku, ent kahjuks nad kokku ei saa. Vastasel juhul olekski süžee liiga imalaks läinud.

2010-02-09T09:10:00.000+02:00

Intervjuu (1987)

2009-12-01T01:59:00.007+02:00

Fellinit on nimetatud režissööriks, kes jutustab ühte lugu erinevates variatsioonides. Sellist stiili või tendentsi ei tasu võtta hoiatusena või petukaubana - on ju kunstnikel tihti üks teema, mis on nende teema ja millega nad tegelevad rohkem kui muuga ja mis tuleb nende juurde ringiga tagasi. Fellini on aus, ta ei võta tegemiseks filmi, mis pole talle südamelähedane. Ja just seetõttu on Fellini mulle südamelähedane. "Intervjuu" on üks tema viimaseid filme.
Cinecittà on paviljon, kus Fellini filmis teiste seas ka suurteosed nagu "La Dolce Vita" ja "Satirycon". See sama paviljon ongi "Intervjuu" peamiseks tegevuspaigaks. Tegelikult Fellini elas Cinecittà's. Ta on nimetanud seda kohta ka oma koduks ning elu väljaspool paviljoni vajalikuks inspiratsiooniallikaks ja džungliks, kuhu tuleb aeg-ajalt röövretki sooritada, et seejärel kogu varandus Cinecittà'sse tassida. Filmitegemine oli õnn ja ike ka itaallasest suurmeistri jaoks.
Lugu on järgmine: Fellini teeb järjekordset filmi, kui paviljoni saabub Jaapani televisioonigrupp tegema intervjuud Cinecittà 50. juubeli puhul. Fellini tutvustab paviljoni, kus toimub samal ajal palju erinevaid projekte ning kus tegutseb karnevalijagu värvikaid tegelaskujusid, pöörases filmitegemise virrvarris jõutakse külla ka Anita Ekbergile, mis jätab unustamatu filmikogemuse.
Linateos balansseerib mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail. Tegu on filmidega filmis, korraga jutustatakse mitut liini. Üks psüühikat raputav seik tabab vaatajat stseenis, kus on filmitud filmivõtet, režissöör lõpetab võtte, hakkab karjuma, karjub, karjub, ent siis kõlab veel üks "Stop" ning saame aru, et filmivõtte filmimine oli filmivõte. Ning selle taha jääb veel see film - "Intervjuu" - mille kaadrid jooksevad edasi. Kes tahab teada, mis tunne on nelja filmi korraga vaadata ja seejuures kaasa mõelda, kaasa tunda ja korralik kõhutäis naerda veel sinna otsa, siis soovitan "Intervjuud" kui täisväärtuslikku filmielamust.

Jalgrattavargad (1948)

2009-09-26T11:07:00.001+03:00

Vittorio De Sica neorealistlik linateos elu ebaõiglusest ning sellega leppimisest. Isa ja poeg otsivad meeleheitlikult varastatud jalgratast.

Miami Vice (2006)

2009-05-16T22:16:00.005+03:00

Põnev märul kahest FBI agendist, kes peavad välja selgitama infolekke ja selleks sulanduma sisse narkokaubandusse. Lõuna-Ameerikast tuleb kokaiin ja kohalik maffiaboss Jesus Montoya kontrollib enda käe all litse ja kokat. Kuidas saavad raske ja ülimalt eluohtliku missiooniga hakkama Sonny Crockett (Colin Farrell) ja Ricardo Tubbs (Jamie Foxx)?

Pildiliselt tänapäevane, kaamera õõtsub, kõigub, vonkleb vabakäestiilis, ent lugu ise on labaselt, kuid mõnusalt vanakooli primitiivne action. Meelelahutuseks sobib hästi, ent filmigurmaanile vaevalt, et palakesi leidub. Samas olles ise televiisori märulkade (B.kat.) peal üles kasvanud, suudan taolist kama üsna kergelt seedida. Filmi päästab teatud stiilsus, mille poole on vähemalt püüeldud. Sest loo kallal pole küll vaeva nähtud. Kujutan juba ette järge, kus Sonny ja Ricardo satuvad Venemaale kunagise NKVD põrandaaluse jätku otsa, kus eluga riskides endale armsaid inimesi päästavad ja ka tööülesandeid täita püüavad... See selleks.

Loo sõnum on lihtne: armastus ei hooli rahvusest ega nahavärvist, FBI tunnistusest ega narkokaubitseja loast. Tähtis on olla hea inimene ja siis läheb kõik hästi (kui sa just ei juhtu olema protagonisti parim sõber või abikaasa, kes loole kaalu lisamiseks, peab surema).

O'Horten (2007)

2009-05-14T02:26:00.007+03:00

Odd Horten on elupõline rongijuht, kes valmistub viimaseks rongijuhtimiseks oma elus, ees ootab töö lõpp, pensioniiga. Nukras ja üksildases noodis jutustatud lugu läheb aga teisiti. Loo kangelane O'Horten satub saatuse tahtel peoõhtul lahku oma kolleegidest. Eksib võõrasse korterisse ja tutvub väikse poisiga, kes ei taha teda enam ära lasta. Juhtub, et Odd jääb magama ja ei jõuagi rongile - oma viimasele tööpäevale. Sealt algab jada, mille jooksul vana mees kohtub skisofreeniku kui ka tema diplomaadist vennaga. Näeme ema, kes on kaotanud kõnevõime, kuid kunagi suusahüppajaks igatses. Ta tahtis ka, et poeg hüppama hakkaks, aga viimane ei julgenud. Polnud adrenaliinisoont.

Inimesed on selles filmis kauged ja külmad, kuid südames soojad. Vahetatakse viisakusi, aga lohutada ei oska keegi. Ühissaun on inimtühi ja basseinis lustivad vaid vanad paksud lesbid. Elamised on kitsad ja argised. Sajab lund ja esineb jäidet. Soe on vaid ahjuga kuumaks köetud toas - omane ja äratuntav meile.

Südamliku kaasaelamisega jutustab Bent Hamer talle olulistest asjadest. Mehest, kes juhib rongi ja popsib piipu ning inimestest kellega kohtub.

Lugu ka vananemisest ja sellest, kuidas me lükkame olulisi asju edasi kuni ühel hetkel on liiga hilja. O'Horten on kuuekümnendates. Suusahüpeteks on liiga hilja, see rong on läinud. Ja siis ta hüppab.

Do the Right Thing (1989)

2009-05-10T19:12:00.005+03:00

Draama ühest Brooklyni tänavast ja seal elavatest juurtetutest inimestest. Kõik nad otsivad oma kohta päikese all. Mõned on leidnud, aga oma igapäevast leiba peavad nad ikkagi teenima. Spike Lee räägib noortest, kes ei tea, mida teha. Elu edasiviiv jõud on lootus. Kui pole seda, on tee valla vihkamisele ja vägivallale, hävitustööle.

Kõneväärne, et filmi jooksul ei muutu midagi. Selles osas, et rassism ja sallimatus, mis pingestavad inimestevahelist suhtlust loo alguses, lõpu edenedes aina kasvab. Viib lausa surmani ja pizza-äri lõhkumiseni. Helgemad on vaid mõned hetked, mõned väiksed, üksikud hetked üksinda või kahekesi. Aga lõpuni siiski üksteist ei mõisteta, igaüks ajab muudkui oma joru.

400 Blows (1959)

2009-05-10T18:59:00.013+03:00

Lugu suutmatusest ühiskonnaga harjuda ja sobimatusest teha muudatusi elus, et teistele meele järgi olla. Läbi peategelase, koolipoisi räägitakse vastuhakust ja vanematest. Isegi siis, kui ema-isa pole teab mis eeskujud, peame teatud aja neid kuulama ja elama nende võimu all, kohandama ennast nende maitse järgi.

Truffaut' kirjutatud ja lavastatud film on sisukas, tolle aja kohta uutmoodi kaadrid jutustavad palju. Linateosesse on peidetud üks lapsepõlv ja üks vabadus. Või peaks ütlema nende puudumine?

Juba puht kaameratehniliselt film, mida iga kinohuviline peaks vaatama. Midagi teistsugust.

Tallinn pimeduses (1993)

2009-03-16T20:37:00.009+02:00

Täiesti erakordne saavutus musta huumoriga varustatud thrillerit'e seas. Tõenäoliselt nišifilm, mille vaatamisest keelduvad peale esimest stseeni kodu-keset-linna meeleheitel-koduperenaised ja mainstream- standardfilmidega meelt lahutav kinopublik. Sest see on "nii sünge ja õudne". "Miks ma pean vaatama, kuidas mind hirmutatakse," küsitakse. Mul on pohhui, vaadake oma Saage, kui tahate. Kuigi minu meelest annab linateosele erilise väärtuse just balansseerimine kunstfilmi ja märuli vahepeal. Inimlikkuse esindajana sisse segatud ka tundenoot last ootava Maria näol, kelle sündimata beebi isa (Ivo Uukkivi) on täitmas ohtlikku ülesannet mustade jõudude teenistuses. Mustad jõud on tõeliselt robustsed ning klassikaliselt külmaverelised kujud, eesotsas maffiaboss Mikhail'iga (Enn Klooren). Pättide organisatsioonil on kavas röövida pärast okupatsiooni Eestisse tagasitoodav kuld. Püssid pauguvad ja pässid surevad. Kui jutt käib patriotismist, siis on elul tühine väärtus.

Režissöör Ilkka Järvi-Laturi tuli Eestisse ilma, et ta ühtegi eestlast oleks tundnud. Mõne aja pärast osales ta filmis eesti näitlejate paremik. Film on stilistiliselt meeldivalt ühtne, hämmastavalt kerge on sisse elada, toored võtted nii näitlejate mängus kui ka sisus astuvad ühte sammu. Palju sajatatud siinsete näitlejate teatripärasus ning olematu kaameratunnetus ei torka silma. Õigemini hakkab brutaalse meistriteose kasuks tööle.

M (1931)

2009-03-11T19:21:00.000+02:00

Kriminaalfilm kommionust, kes hiilib päevasel ajal ringi ja püüab väikeseid tüdrukuid kooliteelt enda räpasesse võrku. Peter Lorre mängitud Hans Beckert kõnetab paha-aimamatuid ohvreid, seejärel viib nad poodi, ostab maiustusi ning krauhh! võtab lapse endaga kaasa. Lahe, et varga edasisi tegevusi lapsega pole näidatud, see jääb vaataja fantaasiaülesandeks. Kui kaugele me julgeme või tahame mõelda... Kodus ootab murelik ema, kellele on kõige tähtsam, et tütar jõuaks koolist koju.
Lugu jutustatamisstiil on põnev nagu detektiiviromaan.
Vesiste silmadega psühhopaadi tabamise on enda au ülesandeks võtnud linnas tegutsev detektiiviühing. Alguses karistamatuna näiva Hansu salapattudel on siiski lühikesed jalad. Pime õhupallimüüja kuuleb möödakäija huulil tuttavat vilemeloodiat, sedasama, mis kõlas tol päeval, kui üks järjekordne tüdruk kaduma läks. Ta saadab abilise meest jälitama. Sellega pole lugu veel lõppenud, aga tõin näite sellest, kui vaimukalt on välja toodud elu fantaasiarikkus. Pedofiilijuhtumiga tegeleb politsei ning mainitud era agentide rühm, sellest hoolimata saadakse õigetele jälgedele alles läbi juhuse, mille elu käte mängib ning jumala juhuslikult pimeda mehe kõrvuni viib.
Filmi vaadates meenus üks teine lugu, mis sõbraga hiljuti autokoolis juhtus. Käis ta sõiduoskust omandamas, kui üksvahe, veidi enne sõidueksameid, sõitis mõneks ajaks välismaale. Tagasi jõudes tal enam sõiduõpetajat telefonitsi tabada ei õnnestunud. Muhe papi oli kadunud. Igaks juhuks helistas veel korra ning kui ka see tulemust ei andnud, siis lülitas tööle televiisori, kus käis parasjagu "Ärapanija". Ja kohe esimeses stseenis nägi ta oma sõiduõpetajat, kellest oli tehtud sketš seoses uudisega, kus toodi ilmsiks tema kalduvus noortele õpilastele perverssel moel vitsa anda.
Kinematograafiliselt seostub Akira Kurosawa 1963nda aasta kassi-hiire mänguga "High & Low". Samuti aeglaselt (tänapäeva jamesbondifilmidest rikutud vaataja jaoks), ent pingeliselt kulgev terviklikult jutustatud rikas lugu oma keerdkäikude ja üllatustega.
"M"-i tugev külg on režissöör Fritz Langi tabavalt valitud näitlejad. Peter Lorre'le oli see alles neljas filmiroll, ometi tekitab ta halvale tegelasele vajalikku antipaatiat oma mainitud vesiste silmade ja argpüksliku käitumisega. Sellistest inimestest pole sootsiumil kunagi kahju, üksikisiku tasandil tahaks nad lihtsalt oma maailmast ja teadvusest välja tõrjuda. Ometi tuleb lõpus välja, kui nö "paha mees" on pärast suuri pingutusi tabatud ning aeg on vältimatuks kättemaksuks, et kurjategija on lihtsalt oma haiguse küüsi langenud õnnetu inimene, kes tahab nagu kõik teisedki, inimlikku soojust. Nähes inimest ei taha me kõrvaltvaatajatena enam kättemaksu, vaid tunneme kaasa. Ka Hans Beckert tahaks olla parem inimene ja elada täisväärtuslikult. Paraku ta ei kontrolli enda elu, seda teeb haiglane kirg, mis on tugevam kõigest muust.
Ekraaniteos viitab probleemile, et me ei oska tegelikult normaalsuse teelt hälbinud inimestega midagi ette võtta. Me paneme nad psühhiaatriakliinikusse või vanglasse, sest seeläbi jõuavad peretütred edaspidi häirimatult koju. Probleem aga püsib, lahendust eikusagil ka seitsekümmend kaheksa aastat hiljem.

Gun Crazy (1950)

2009-03-11T12:26:00.009+02:00

Lugesin, et nimetuse poolest tegu kvintessents film-noir'iga. See tähendab lugu, kus veetlev, ent salakaval, pahatahtlik või mõtlematult lapsik naine võrgutab korralike kommetega mehe, kelle elus järgneb allakäik, mis tavaliselt leiab traagilise lõpu. Laias laastus nii ongi.

Halbade eluviisidega naist Laurie't kehastab vastupandamatu Peggy Cummins. Meespeategelane Bart (John Dall) on poisikesest peale armastanud relvi, ent kunagi pole ta inimese pihta lasknud. Täpsuslaskmisetteastel kohtub publiku seas istuv Bart esineja Laurie'ga. Laurie näeb Bart'is "tõelist meest", kellega nad põgenevad nelja tuule poole. Algab röövimiste jada, mida kaunistab armunute õhkamine ja kirg, mis teeb Barti otsekui pimedaks.

Taoline paarisrakendina läbi filmi kihutamine nõuab näitlejatelt head omavahelist klappi ja meisterlikkust. Enne peab muidugi režissöör leidma õiged osatäitjad õigetesse rollidesse. "Relvahullus" teevad näitlejad head tööd, nende vahel on säde, mis paneb kaadreid ahmima. Ühtaegu põnev on jälgida nii Peggy veetlevat ja väljendusrikast nägu kui ka John'i omalaadset sarmi. Näib, et kui peategelased on mees ja naine, kes koos midagi teevad, siis tulebki valida ääretult võluv tüdruk ja omapärane, natuke veider mees.

Tekivad seosed "Bonnie ja Clyde'ga" ning ka "Thelma & Louise'ga", mis on suurepärased filmid, ent mulle mekib mustvalge "Relvahull" apetiitsemalt. Traagiline armastus ja samaaegne pingeline põgenemine politseionude eest - see on midagi, mis tänapäeva filmitegijatel millegi pärast enam nii hästi välja ei tule, kuid "Relvahullus" esineb parimal kujul. Just see balansseerimine tunnete ja närvikõdi piirimail.

Lihtsalt sõnatuks võtab operaatori puhas ja selge pildikeel, mida on väga hea vaadata. Puudub liigne sodi. Selle tulemusena on paeluvasse loosse kerge sisse elada ja sinna jääda kuni viimase kaadrini.

Goodfellas (1990)

2009-02-01T11:52:00.004+02:00

Martin Scorsese tõsieluaineline maffiadraama aastast 1990. Peategelase Henry Hill'ina ülesastuv Ray Liotta annab edasi tugeva ja isikupärase karakteri poisikesest kuni keskealise meheni, kes pole kunagi tahtnud teha midagi muud, kui olla gängster. Läbi tema silmade tutvustatakse teisi jõugu liikmeid ja nende perekondi. Läbi tema räägitakse lugu.

Selle filmi puhul tekkis raskusi protagonisti-antagonisti määratlemisega. Kui Henry abikaasa Karen välja jätta, siis on kõigi peategelaste ülesanne ja soov jõuda ülespoole maffiaredelil. Nende motivatsioon on raha. Mis neid takistab? Okei, politseionud ja perekonnad. Henry õde näiteks ei nõustu enne lennukisse istuma, kui ta saab kodust kätte oma õnnemütsi. Temperamentne Karen korraldab armukadedusest päris mitu stseenikest, mis toovad Henryle probleeme. Neid võib nimetada välisteks konfliktideks. Lõpu poole tekib probleeme ka bossi - itaallase Paul Ciceroga (Paul Sorvino), sest viimasele ei meeldi Henry, Jimmy ja nende kolmanda põhikambajõmmi Tommy DeVito(Joe Pesci) isepäine tegutsemine. Mida päev edasi, seda rohkem süveneb ka Henry narkosõltuvus (sisemine konflikt), mis röövib temalt tema trumbi: kaine mõistuse ja nutikuse ning annab asemele paranoiad ja raskused inimsuhetes.

Kahe ja pooletunnine linateos on sisukas ja intensiivne, jättes samas õhku ka koomikale ja meelelahutuslikele etüüdidele.

Mean Streets (1973)

2009-01-23T10:56:00.009+02:00

Martin Scorsese liigutav ja aus film tänava- test, mis püsivad teistel väärtus- hinnangutel ja seadustel, kui politsei ja kohtusüsteem.

Kuulsate režissööride esimesi linateoseid vaadates leidub seal alati mingi originaalsus ja omamoodi tegemine, mida on raske välja lugeda hilisematest töödest.

Näib, et lavastajad hakkavad kogemuse kasvades tahtmatult publikule vastu tulema ja rääkima lugusid nii nagu vaataja neid vastu on harjunud võtma. See näib paratamatu protsessina. Ent seda paeluvam on visata pilk esmastele katsetustele, kus lugu on tihti jõulisem ja omanäolisem, lavastaja kompromissitum.

Scorsese tahab 1973. aastal näidata tänavaelu. Seda, kuidas elu vormub Little Italy's. Tuleb osata juudikombel kaubelda, sest reeglid puuduvad ning tuleb läbi saada teistega. Tuleb harjuda, et miski pole kindel ning just sellises keskkonnas pannakse paika, kes sust saab. '70ndate New York'is ei karista Jumal, vaid diiler, kes ähvardab maksmata jätmise korral võlglase munepidi auto järele rakendada.

Sisuliselt on tegu sõpradelooga, kus maffiateenistuses Charlie (Harvey Keitel) püüab säästa lapsikut ja destruktiivset sõpra Johnny Boy'd (De Niro). Charlie onu Giovanni (kohalik külakurnaja elik musta raha koguja) satub vennapojaga pahuksisse, kui Johnny Boy maksmisega hätta jääb. Charlie, kellel on afäär Johnny nõbu Teresaga, püüab üha ebaratsionaalsemaks muutuvat sõpra oma hoole alla võtta.

Ka ise Little Italy's sirgunud ja seal ka koos Mardik Martiniga stsenaariumi kirjutanud Scorsese "Mean Streets'is" on olemas tänavafilmile hädavajalik tänavaehtsus, -lihtsus ja -konkreetsus. Alles hiljem tulid auhinnad ja "märgiline tähtsus".

Ja lõpuks on lihtsalt lahe vaadata, kuidas De Niro mängib kavalat tänavatüüpi, kes on pidevalt mingis jamas, aga alati suudab hoida tuju üleval ja valetada nagu ta polekski terve elu muud teinud.

100!

2009-01-23T10:22:00.007+02:00

Mõnikord juhtuvad arvud kokku langema. Üleeile tähistasin enda kui reaalse isiku sünnipäeva ning lisaks ilmus juhuse tahtel sajas postitus. Esimene filmi- kommentaar nägi neti- valgust kümnendal märtsil, möödunud aastal. Mitte, et see eesmärk oleks olnud, ent kümne kuuga on täitunud sada, seega keskmiselt kümme postitust kuus. Tegelikult pole päris kõik avaldatud veel, vanemate filmide kohta on ühtteist "draftis", oma paarkümmend artiklit kindlasti, mis hakkavad vaikselt välja tulema.

Kui alustasin, siis kirjutasin rohkem endale. Nüüd aga teadvustan, et blogi loetakse ja püüan teha nii, et ka lugejal tekiks oma arvamus, kas ta tahab jutuksolevat linateost vaadata või mitte. Mõtlen, kellele võiks soovitada ja püüan samas ka oma muljeid võimalikult arusaadavalt sõnastada. Tean, et pikk tee on veel selle suunas minna, ent võrreldes kümne kuu taguse ajaga on postitused läinud kindlasti selguse ja informatiivsuse suunas. Veel üks eesmärkidest on lugeja (ja siinkirjutaja) säästmine mõttetust infomassiivist. Ei pea vajalikuks spetsiaalselt tabelivormis üles loetleda režissööri, näitlejaid, operaatorit, stsenaristi jm huvitavat, mida saab imdb.com'ist, mille link on alati postituse pealkirjaks, või siis põhjalikumalt vikipeediast ja mujalt. Nojah, teisalt muidugi poleks paha, kui need ka mainitud oleks, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi raamatupidaja tööd teha. Vajadusel saan alati tekstis m

Tulevikus võiks rohkem vaevaainida. Ka väldin sünopsiste kopeerimist, kuigi üsna tihti kirjeldan tegevustikku. näha terviklikkusega. Žanr, sõnum ja stilistika võiksid olla need vardad, mis aitavad mustrit teistele huvilistele ette kududa.

Püüan ka väljenduda napisõnaliselt, sest omast kogemusest jällegi tean, et ei viitsi teiste puhul pikka jura lugeda. Kaob kannatus, kui mõni jahvatab pikalt ebaolulisest või siis olulisest, aga liiga paljude sõnadega. Lugeja pole loll, ta saab ka ilma illustreerimata aru, mis öelda tahetakse. Peaasi, et oleks, mida öelda.

Lõpetuseks on mul hea meel "Liikuva pildi" tähtpäeva üle ning asun usinalt järgmise 100 poole teele. Tänan lugemast, kommenteerimast ja ära märkimast (ajakiri Digi ning mõned kaasblogijad).

Thelma & Louis (1991)

2009-01-21T13:21:00.004+02:00

Naljakas seiklusfilm suurest sõprusest kahe eripalgelise naise vahel. Siin on humoorikad karakterid ja absurdsed vahejuhtumid, kuid erinevalt kõikvõimalikest "eurotrippidest" elatakse läbi ka tõeliselt suuri kriise ja takistusi, mis juhtuvad, kui kaks inimest peavad kaua koos olema. Lõppkokkuvõttes see lähendab ja ollakse valmis käsikäes kuristikku äärelt alla hüppama.

Lihtsameelne ja elule avatud Thelma (Geena Davis) ning konservatiivsem ja konkreetsem Louise (Susan Sarandon) otsustavad rutiiniga võitlemiseks teha väikse tripi. Õnnetu juhuse läbi, aga tapab Louise mehe, kes üritab Thelmat ööklubi parklas vägistada. Algab seikluslik põgenemine vaba Mehhiko poole, kus iga sammuga muutub tagasipöördumine üha võimatumaks. Lahendus on ootamatu, ent ainuõige. Super lugu elujanust ja kompromissitusest ideaalide nimel ning ohvritest, mis tuleb tuua sõprusele.

Ei saa märkimata jätta, et tegu on esimese filmiga, kus ma nägin Harvey Keitel'it positiivse kangelase rollis.

The Shawshank Redemption (1994)

2009-01-21T12:33:00.005+02:00

Vangladraama pikaaegsetest kinnipeetavatest, kes peavad alustama uut elu betoonmüüride vahel ja unustama kõik muu, mis väljaspool toimub, sest seda lihtsalt pole nende maailmas olemas.

Pankurist peategelane Andy (Tim Robbins) satub valel ajal valesse kohta. Kaksikmõrv pannakse toime, ainus kahtlusalune on õnnetu Andy ja nii ta vanglamüüride vahele satubki. Halb juhus. Ja oledki eluaegne. Vangla on koht, mis võtab halastamatult ära ainsa, mis inimesel olla võib - elu.

Selles, et müüride taga välismaailmaga sõltumatult oma elu käib, pole kahtlustki. Andy tutvub loomupoolest rahuliku Red'iga (Morgan Freeman), kes teda trellidemaailma sisse aitab elada. Neist saavad parimad sõbrad, ometi puudub Red'il erinevalt sõbrast usk ja lootus kunagi välja saada. Ega rõõmustamiseks tõepoolest põhjust pole, sest nagu igas soolaputkas, leidub ka Shawshank'is pederaste, jõhkraid valvureid ja muud jälki rahvast. Andy aga on täis teotahet ja soovi, midagi paremaks muuta. Ta organiseerib raamatukokku uusi köiteid ja saab tänu eelnevale haridusele parema töökoha, kui teised. Olles elus aus mees, kes kunagi ei peta, saab nüüd tema ülesandeks pesta vangla ülemuste musta raha. Andy tegelaskuju edastab "tasa sõuad, kaugele jõuad" ideed ning loo lõpuks jõuab ta tänu igaöisele vaiksele, ent järjepidevale nokitsemisele kaugele.

Suur lugu suurtest ideedest. Suurepärane ekraaniteos professionaalse näitlejamängu ja eelkõige hea looga, mis on mõjuvalt ja hästi jutustatud. Lisaks on see üks sellistest, mida ma kutsun "motivatsioonifilmideks". Elades sisse Andy siseheitlustesse ja keskkonda, milles on kuratlikult raske säilitada tervet mõistust ja lootust paremasse homsesse, näib enda elu üsna lihtne olevat. Kahtlemata on see film, mis sisendab inimkonnale usku mitte kunagi lootust kaotada, mis ka ei juhtuks. Filmis saab usk ka väärilise tulemuse, Red jätab pärast vabanemist erinevalt Brooks'ist (James Whitmore) enesetapuplaanid kus see ja teine, sest tal on sõber, kellega Mehhiko rannal vana paati putitada ja lõpuks ometi head elu elada, hoolimata aastatepikkusest mentaalsest krahhist. Hoolimata ükskõik millest. Heaks eluks pole kunagi hilja, kui vaid lootust jätkub.

High Fidelity (2000)

2009-01-21T11:43:00.002+02:00

Rob Gordon (John Cusack) on oma eluga toppama jäänud mees, kes ei võta ette midagi, mida ei saa katkestada. Aluseks olnud Nick Hornby romaani lõpus tõdeb Rob isegi, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et lasi ennast nii palju mõjutada ilmast ja muust tühjast-tähjast. Tähtis on teada enda prioriteete. Mis tuleb esimesena ja mis on teisejärguline, muidu võib elada valesti. Vähemalt hiljem tundub nii. Jälgides, kuidas Rob oskab teha keeruliseks asjad (peamiselt suhted), mis peaks olema lihtsad, meenub vanameister Woody Allen oma neuroosidega, milles vaataja ennast ära tunneb.

Südamlik komöödia plaadipoes töötavast kolmest eriilmelisest tüübist, kes kõik armastavad muusikat, ent ometi ei kavatse vaiksesse provintsiärisse settima jääda. Tegu on meelelahutusliku ja lõbusa linateosega, kus kõigil kolmel lõpuks hästi ka läheb. Rob suudab eluga edasi minna peale seda, kui ta armastatu Laura (Iben Hjejle) organiseerib talle peol plaatide mängimise, ka nende tüliderohke suhe saab uut särtsu. Ekstravertne Barry (Jack Black) teostab ennast bändisolistina ja leiab väärtused, mis teda ennast kõnetavad. Kolmas, tagasihoidlik ja kinnine Dick (Todd Louiso) leiab elu armastuse, mis toob ta ellu hädavajalikku värskust ja vaheldust.

Hea ja lihtne lugu muusikast ja elu edetabelitest.

Quantum of Solace (2008)

2008-12-26T17:31:00.006+02:00

Ei midagi uut. Sisuliselt on kõik nähtud, klišee klišee järel. Kasvõi see, kui Bond (Daniel Craig) peale lennukist välja hüppamist, koos Camille'ga (Olga Kurylenko) koopas istub. Tüdruk on läbivettinud ja kaitsetu nagu Mowgli. Bond ei kaota kunagi lootust ja pürgib pääsmatutes olukordades väsimatult edasi justkui Jack London iseehitatud purjekaga ümbermaailma läbi viies. London kannatas nimelt suuri kahjusid, paat oli poolenisti vett täis ja mootorid ütlesid üles, lained möllasid ja käil ei funktsioneerinud nii nagu vaja. Sellest hoolimata pürgis ta edasi, ühes käes rooliratas ning teises käes navigatsiooni käsiraamat. Samuti õpib James lennukit juhtima juba õhus olles ja hüppab katuselt katusele nagu piisaks vaid suurest tahtejõust paha mehe tabamiseks.

Ja muidugi ei puudu ühestki Bondi seiklusest paha mees, sest seda nõuab juba žanr. Seekordne pahade vaimude väejuhataja on saatanlik Dominic Greene (Mathieu Amalric), kes võimu nimel ei kohku tagasi ühestki patust. (See ilmselt ei tule lugejale eriti suure üllatusena.) Nendevahelise lõpuvõitluse ma jätaksin siinkohal kirjeldamata.

Äge möll on kaasahaarav, ent see kõik on, nagu öeldud, juba olnud. Quantum of Solace ei vii action-filmi uuele tasemele. Maitsekalt seksikas märulifilm usub inimese (ühe mehe) võimesse ületada kõik teised liigid ja lisaks loodusseadused. Juhtumised on tõesti peadpööritavalt eluohtlikud, ent meisterlikult sooritatud. Ses mõttes on linateos veenev. Tavainimene ei võta selliseid otsuseid vastu kui hulljulge Mr. Bond, seega me ei tea ka, mis saaks, kui me käituksime samamoodi.

Viimane maailmapäästja on vägivaldsem ja tundetum kui eelmised. Ta pääseb veelgi napimalt ja väljub mineeritud hoone aknast veelgi hiljem. Montaaž on ülikiire ja kaadrid lühikesed - tekib tempo illusioon. Sisuliselt saeb kogu bondindus oksa, millel istub. Ühel hetkel ei saa ju enam kiiremaks minna, tuleb hoog maha võtta ja relaxida. Ühel hetkel pole me enam ka tehnikaajastus ning see tähendab mitte ainult maailmapäästja surma, vaid uue jumaluse teket. Praegu veel Bond elab. Huvitav, kaua?

Trainspotting (1996)

2008-12-22T20:06:00.004+02:00

Film, mis meeldib ka neile, kellele muidu filmikunst ei istu. Narkoralli, mida tegelased läbi teevad on juhtunud ka iga tänapäeva noore tutvusringkonnas. Kõik teavad kedagi, kes elab parajasti reaalset "Trainspotting'ut" läbi. Kes helistab ja tahab kommi osta, kes tuleb levikas lsd's-peaga koos sõpradega vastu, kes kammib mitmendat päeva korgijoogi tripis ja kes teeb kõike seda, teades: põhjust pole vaja.

Trippimine on nii lihtne. Sul on hea ja sa elad täiega. Ja kui hakkab ära vajuma, saab alati peale teha. Jälle hea. "Trainspotting'us" ei tehta seda töö kõrvalt. Vaadake, on inimesed, kes teevad asju südamega ja teised, kes teevad oma tööd ja saavad palga, aga kellel puudub hing ja tahtmine anda endast parim. Filmi tegelased Mark Renton, Spud, Sick Boy, Tommy, Begbie ja Diane jagavad teatavat hingelist ühtsust. Neid liidab peale ühise hobi, narkootikumid kui elustiil, veel mingi muu, sügavam ühtsus. Nad tahavad teada, miks nad elavad. Ja kui nad midagi teevad, siis miks nad seda teevad. Mõnele piisab, kui öelda, mine tööle. Ja ta lähebki. Teine tahab teada, miks? On vaja kindlust, et see, mis ma teen, on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? See on küsimus, millele Mark vastust otsib. Nojah, ja muidugi on ta sõltuvuses ning ta ei oska midagi eluga peale hakata. Ta ei taha väikekodanlust ja tühiseid mugavusi, kuigi loo lõpuks mõistab ta, et see on ainus tee välja. Ennasthävitavat kommuunielu ta enam ei taha. Sick Boy tabab ära midagi olulist: olles ükskõik kui geniaalsed, me pingutame, teeme oma tähtteose, saame taevaliku kontakti lõpmatusega, mida me terve elu oleme püüelnud, ning siis kaotame selle, amortiseerume kuni meid pannakse kirstu, sest me ise ei saa sinna minna. Aga kas tähtsam on tähtteos või protsess?

Il Divo (2008)

2008-12-03T00:32:00.006+02:00

Dokumentaalne, kuid irooniline uurimustöö poliitik Giulio Andreottist (Toni Serillo), kellest vägevamat me ei näe terves itaalia poliitikute pesakonnas. Ta on kuiv nagu kuivik ja emotsionaalne nagu laip. Ka temal on harvad ja pisikesed, vaevu-aimatavad hurraa-hetked, mil ta süda rõõmustab. Enamus ajast teeb aga tööd, milles äärmine professionaalsus ning pühendumine viivad kaugele lihtsa inimese rõõmudest ning muredest. Ta on kapten, kellel pole vaja teada muud peale selle, mis kuulub võimu juurde.
Filmi teeb nauditavaks sujuv, kuid kaunis operaatoritöö. Huvitav on ka teada, et Serillo poolt kehastatud Andreotti on siiani tegevpoliitik, keda pole õnnestunud lüüa ühelgi vaenlasel ja neid tundub tal olevat rohkem, kui hiinlasi riisipõllul.
Sõbrad kinosaalis norskasid seanssi ajal, mis on ka mõistetav, sest lugu ei jutustata traditsioonilises kasvava pinge taktis. Pilt hargneb teistmoodi ning ka tervikpilt kujuneb omalaadsem. Lihtsalt igav ja mage oleks näha järjekordset USA-stiilis tüütut poliitilise intriigi põnevikku, kus lõpp on etteaimatav juba alguses ning ei puudu ka actioni-rikkad tagaajamised. "Il Divo" on midagi hoopis erinevat. Kuidas võiks näidata poliitikuid? Nad pole ju kuigi maised olendid. Nagu põrandaalune rühmitus liiguvad nad oma kinnistes koridorides plaane sepitsedes ja omavahel diile tehes, püüdes rebida endale suuremat tükki võimuleivast. Lihtinimeseni jõuavad artiklid, mis tihti jätavad asjast puuduliku ja petliku mulje. Me ei tea kunagi, mida tegelikult sepitsetakse ja kuidas üks või teine intriig täpselt aset leidis. Ka kohus jääb tihti abituks kõrvaltvaatajaks võttes vastu otsuse, mis kajastab vaid poolt tõde. Mis neil muud üle jääb.

Waltz with Bashir (2008)

2008-12-01T23:33:00.006+02:00

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Man on Wire (2008)

2008-12-01T17:23:00.007+02:00

Dokumentaalvormis lugu mehest, kes kõndis köiel. Hämmastav trots ja unistus millestki suurest võivad kokku anda kange iseloomu, mida kõrvalistel isikutel on keeruline, kui mitte lausvõimatu juhtida - saage tuttavaks Philippe Petit. Isegi kõige lähedasematel pole rohtu mehe kire rahustamiseks. Tema on pähe võtnud kõndida ühe kaksiktorni katuselt teisele. Kõik vabaduse nimel ja et kodused saaksid all tänava peal hinge kinni hoida ja juuksed halliks pabistada. Meenub ka "Pealtnägija lugu" väikelinnamehest, kes suitsukonidest Eiffeli torni ehitas. Kärmas küsis, kas tervise peale ei hakka pidev ehitusmaterjali tootmine? "Hakkab ikka," vastas mees rahulikult. Kui miskit kirega teha, siis on selge, et pole aega tervise pärast hoolt kanda ja tasakaalustatud toite süüa, vaid kogu energia on keskendatud huviobjektile. Tuleb küll tunnistada, et konidega jändamine on kõvasti labasem, kui köiel patseerimine ja politseionule komejandi mängimine. Ta isegi pikutas maa ja taeva vahel! Tuleb tunnistada, et see kutsus küll esile emotsionaalse tundepuhangu. Nagu näeks Olümpiakomitee esimeest Kristina Šmigunile kuldmedalit kaela riputamas. Nii ilus, et juba valus hakkab!

Vicky Cristina Barcelona (2008)

2008-12-01T16:08:00.007+02:00

Hõlpsasti vaadeldav romantiline suhtekomöödia. Konserva- tiivsem Vicky (Rebecca Hall) on tulnud suveks Hispaaniasse koos sõbranna Cristinaga (Scarlet Johansson). Juba esimesel õhtul restoranis kõnetab neid ehtsat Hispaania verd maali- kunstnik Juan Antonio (Javier Bardem). Ja teeb ettepaneku lennata kolmekesi väikelinna armatsema ja elu nautima. Vicky keeldub kategooriliselt, nähes Juanis vaid kerge seksi jahtijat, Cristinale aga istub Juani omapära ning ta saab Vicky nõusse. Cristina ning Juan on sissejuhatamas kirglikku öö esimesi takte, kui tüdruk ropsima hakkab. Ta viiakse maohaavadega haiglasse, see aga annab naistekütt Juanil võimaluse lähedaseks saada esmalt tõrkuva, kuid hiljem suussulava Vickyga. Niimoodi need suhted algavad, arenevad, lõpevad ja uuesti algavad Woody Alleni hispaania filmis.
Kellele inimsuhted ja nendest rääkimine ei istu, jätku parem linateos vaatamata. Sest ei leia siit autotagaajamist, tulistamist ega "vaimukat" Hollywoodi huumordialoogi, mida põhikoolilapsed üle võtavad ja ühistranspordis kordavad. Allen rõhutab ühise keele tähtsust suhetes. Kujutan ette mitte samal lainel paarisuhteid, millesse võib selle filmi ühiskülastus mõne suurema mõra sisse lüüa. Tegu pole vaid komöödilise tiluliluga, kohati on olukorrad elulised ja valulikud, eriti kui pole palju aega möödas, kui ise sai midagi taolist kogetud. Samas seos eluga teeb linateose eriliselt huvipakkuvaks. Rasked olukorrad kaotavad oma negatiivse kaalu hetkel, kui oled osanud nende üle esimese nalja teha.
Alleni mõistmiseks on vaja naudita irooniat ja oskust elu üle irvitada. Paha ei tee ka harjumus küsida, mis asja ma üldse siin planeedil peaksin ajama ja miks on just nii. Keda eksistentsi ja inimsuhete teema huvitab, leiavad filmi väga hea olevat. Välise actioni sõbrad vaadaku Mel Gibsonit. Või ärgu vaadaku, kui ei taha.

p.s. Palju õnne sünnipäevaks Woody Allen! Olen väga rõõmus, et saan vaadata ka su uuemaid filme, mitte ei pea piirduma vanade hittidega nagu suurepärane "Annie Hall", vaid näen ka värskemat kraami, mis on sinulikult sarkastilised, ent siirad ja ausad ning alati otsivad tõde. Elutõde läbi filmitõe.

Baraka (1992)

2008-12-01T15:23:00.007+02:00

"Koyaanisqatsi" operaator Ron "70mm" Fricke võtab vastu väljakutse lavastada ilma narratiivita lugu maailma kõige ilusamatest piltidest. Kaadrid tõepoolest lummavad ja ilmselt pole üheski filmis nii head heli ja pildi kooskõla. Kui leida pildile ideaalselt sobiv sound või vastupidi, siis saab ka ilma loota hakkama.
Kui oleks üks film, mida soovitada tervele inimkonnale, siis valiksin "Baraka", sest siin paljastub kinoime parimal kujul. Filmitud on umbes 160 erinevas kohas. Ei ole vist vajalik märkida, et tootmise teeb kalliks just filmigrupi reisimine. Kusjuures võttepaigad on eksootilised ja näidatud on teiste seas ka loodusrahvaste rituaale, mille jälgimine on ülimalt raskelt saavutatav. Veel keerukam oli saada luba lindistamiseks.
Peamine tugevus on just visuaalsus. Inimkeelt ei kuule. Tumm, kuid ütleb palju. Linateost on põnev vaadata põhikooliharidusega ehitajal kuni pensionieas kirjandusteadlaseni välja. Sõnumid jõuavad otse ajju universaalse meditatsiooni keeles. Ka pakutakse palju erinevaid vaatenurki ja võimalusi. Sisuliselt näidatakse, mida inimesed Maal teevad. See, kas me hävitame või loome, võidame või kaotame, oleme nõrgad või tugevad, targad või lollid - jääb vaataja otsustada.
Kindlasti ei soovita vaadata väikselt arvutiekraanilt koos kehva helisüsteemiga. Selleks, et meistriklassi kaadrid mõjule pääseksid, on vaja kinoekraani ja parimas vormis Dolby soundi.

Hoia rätikust kinni, Tatjana (1994)

2008-11-29T18:46:00.006+02:00

Kui näed head filmi, siis on ülimalt loomulik avastada, et režissöör on ka stsenaariumi kirja pannud. Tekitab sümpaatiat ja äratundmist. Tagantjärgi mõistad, et teisiti poleks film sündinudki.
Tatjana on noor Eesti tüdruk, kes ühes vanema vene sõbranna Klaudiaga satuvad kokku kahe pealinnast eemal elava soome mehega. Valto ja Reino on parasjagu viina ja kohvisegusel sõidul mööda Soome maanteid, kui naised küüti paluvad, et jõuda Tallinna viivale laevale. Tüdrukud võetakse peale, kuid tutvumine ja kontaktiloomine kujuneb tõeliselt raskeks kivi-kännu teekonnaks.
Komöödia pakatab äratundmishetkedest ja peale vaatamist on tunne, et ma olen samasugune mees samas keskkonnas, ühes katlas Valto ja Reinoga, kes käituvad täpselt vastupidi, kui neilt oodataks ning jätavad näitamata tõelised tunded ning avamata hingepaelad, kui seda teha võiks.
Tõenäoliselt on tegu filmiga, mida aeg-ajalt uuesti ja uuesti vaadata. Nauditav visuaal ja naelapea pihta põhjamaa-elaniku tunnetus, äratundmine.
Roadmovie räägib vajadusest aeg-ajalt lõhata rutiin ja avada kambri aken, laskmaks sisse värske tuul, mis toob tundmatu uue ning annab võimaluse näha elu teise nurga alt. Tatjana ja Reino leiavad üksteist ning ühise kodu. Valto aga pöördub tagasi ema juurde, jätkub tavapärane status quo, selle erinevusega, et nüüd ta teab tsipake rohkem selle kohta, mis on elus väärtuslik. Ei saa öelda, et tegelased filmi jooksul muutuksid. Reino ehk ületab ennast ja loodetavasti hakkab vähem jooma. Ja ega filmis midagi ei juhtu ka peale väikeste ja argieluliste seikade, mis moodustavad terviku (või mitteterviku, kui soovite) nimega elu.

Kafka animatsioonid

2008-11-22T23:08:00.004+02:00

Poola, Kanada ja Saksa animaatorid on saanud puudutuse ja inspiratsiooni Prahas sündinud 21. sajandi kirjandusgeeniuselt. Kafka on ühtaegu ligitõmbav ja kurb. Mida rohkem tema eluloosse või ka tekstidesse - lugudesse - süveneda, seda enam hakkab kahju. Et see Franzi elu ikka nii pidi minema...
Kafka on hea aines animatsiooniks. Tal on tugev lugu ja metafooridest kubisev jutustamislaad, mis on kui vesi animakunstnikku fantaasiaveskile. Nägin kuut erinevat animatsiooni, erinevates tehnikates ja lähenemistes. "Mees, kes ootas", pakkus kõige suurema elamuse, taustal mängles Pärdi helilooming. Visuaalselt rabas liivatehnikas "Härra Samsa Metamorfoos". Sõpruse saali paistis väga palju ilu.

Perfect Stranger (2007)

2008-11-18T01:53:00.013+02:00

Film, mis püüab olla sügav, aga kus sisu pole, seal ei aita ka butafooria. Ei aita ka Berry ega Willis. Ebaoriginaalne üritus külvata vaatajasse hirmu a la infosõda. Loobitakse suuri lauseid ("Kui sa oled arvutis, siis sa pole siinses maailmas"), mis saavad kaasa elama panna vaid pooletoobiseid friike ja edevusehunnikuid, kes arvavad, et nad on häkkerid. Kui vähegi võimalik, siis mitte vaadata seda linateost.
Seekordsesse "psühholoogilisse põnevusfilmi" on peaosaliseks valitud naine, nimelt kangekaelne ja temperamentne Ro (Halle Berry). Ta on ajakirjanik teenides leiba suurjuhtide ja poliitikute räpaste saladuste avalikuks toomisega. Ühel hetkel saab tööst elu ja iga päev toob endaga "šokeeriva" infokillu, mis paljastab tegelaste tagamaid. Kõike, mida sa teed, näeb keegi ja selleks, et ta saladust välja ei räägiks, tuleb sul... Selle lause erinevad variatsioonid peaksid looma pinget selles filmis.
Manipulatsioon ja tõe varjamine on tegevused, millega "Ideaalne võõras" tegeleb.
Oijah. Tundub, et kuuseis ei soosi heade filmide jõudmist vaatajani. Eriti blog.tr'i filmiosakonna viimaseid postitusi sirvides. Et olukord päris traagilisena ei mõjuks, siis on Bergmani autorikino kujul pisut klassikat vahele sattunud. Vähemalt midagigi rõõmustavat. Olgu praegune madalseis vaikus enne tormi. Õnneks on PÖFF oma põhiprogrammi ja Animated Dreams vabastava fantaasiarikkusega ukse ees.

Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998)

2008-11-17T00:32:00.011+02:00

Minu esimene kokkupuude Guy Ritchie filmi- loominguga. Kuuldavasti pidi "Snatch" hea olema. Vaatasin esialgu paar aastat varasemat "Lock, Stock'i...". Film on kergelt jälgitav ja haruldasel moel koguaeg põnev. Üks trump on hea stse- naarium. Mida pole vähe. Aga mis siin veel on? Taoline ebaõnnestunud-varguseteema-ja-järgnev-jama on ju kinolinadel korduvalt läbilahatud, ent ometi pole siinkohal tegu tagariiulifilmiga. Dialoogid on vaimukad - parajalt debiilsed, ent siiski piisavalt originaalsed. Leidlike tsitaate, mis mõjuvad ka kontekstist väljaspool, võiks siit välja tirida riburadapidi.
Mis minu jaoks selle filmi heaks teeb, on siiski kõigi koostisosade paras annustamine. Film olgu toit, kuhu ei saa midagi visata liiga palju ja ei tohi unustada ka hädavajalikku. Keegi ei oska täpselt öelda, mis peab ideaalses portsjonis olema, aga sööja tunneb, kas on õige või siiski miskit puudub... Tegu on kriminaaldraamaga, kuhu on segatud korralik tuubitäis huumorit. Nali mõjub vabastavalt nagu värske sõõm õhku kahe loengu vahel ning annab jõudu edasiste käikude jälgimiseks. Põhjus, miks filmi tasub vaadata, on oskuslik kokatöö. Selles köögis on kõik omal kohal, aga just nii parajalt, et ei muutu pedantlikuks. Steriilsus hakkab mingil tasemel loovat alget häirima. Siin seda ei juhtu. Head filmi ei saa, kui asjad on korras. Asjad peavad olema paigas. Seal, kus nende koht.
Märkamata/märkimata ei saa jätta ka Madonna eksmehe püüdlusi oma isikupärase filmikeele poole. Mõttetu tulemust vaadata, kui režissöör selle kõige tähtsama unustab. Ma tahan näha uut kino, filme, mis on toonud endaga midagi uut. Väljatuleku aasta pole seejuures tähtis.
Olgu kuidas on, linateosel on mitu tahku ja ma leian, et võiksin seda vabalt teist korda vaadata. Ilmselt võivad siis ka teised vähemalt korra vaadata. Kusjuures see on just selline film, mis pakub teema ja karakterite poolest huvi ka muidu üsna filmikaugele inimesele, kes jälgib vaid telesaateid ja põnevusfilme. Ka tüdrukutel ei maksa peljata, kui just midagi väga põhimõttelist stiilse vägivalla vastu pole. Äge film.

Naised ootavad mehi (1952)

2008-11-13T18:51:00.006+02:00

Oodates koju mehi, jutustavad neli naist oma lood, kus ja kuidas nad täpselt oma kaasadega kohtusid ning kokku jäid.
Bergmani anne seisneb võimes rääkida lugu ja samal ajal tuua välja tegelaste tundmusi. Pikapeale avastatakse, et see, mis ekraanil toimub, on usutav ning eluline. Näeme tegelaste terviklikust (absurd), veenvatena paistab inimlikkus oma ilus ja inetuses. Muudmoodi ma praegu seda särinat sõnastada ei oska. Ja mis siin ikka... Film on visuaalne väljenduslaad, sõnad on vaid viited piltidele.
Ingmari pildikeel on ilus, paeluv, valus, vahel ka magus. Režissöör ei jäta vaatajat üksi, isegi rääkides rasketest teemadest, võib alati teada, et seal pildis on ka tema ja see on päris suur lohutus. Tänapäeva kinolugudes taolisi narratiive ei leidu. Võibolla vaid Roy Andersson liigub kohati samal lainel.
Huvitav, kui suure osa filminaudingust moodustab teadmine, et tegu on Bergmani loominguga? Muidugi tekitab kaaslust sarnane kultuuriruum ja kodune Põhjamaa mõtte- ning olemisviis. Rootsi kuulsaim filmilavastaja on sümpaatne ja sügav isiksus ning temaga on lihtne samastuda. Aga kas ongi tähtis, miks ta täpselt meeldib? Ajapikku vanemaks saades ja filme läbi vaadates tuleb vastus nagunii. Jätkuks vaid avastamisrõõmu.
Muide, täna bussis sattusin vestlema 90aastase vanaprouaga, kes tänas jumalat, et tal jalad ilusti liiguvad. Ta sündis Bergmaniga samal, 1918. aastal. Kuradi kahju ikka, et geenius on meie seast lahkunud.

Öö möödumine (2003)

2008-11-04T10:34:00.004+02:00

Pühendusega kõigile noortele tüdrukutele üle maa, kes on vanemate teadmata rasedaks jäänud ja on dilemma ees, kas teha aborti või siiski sünnitada ja anda laps adopteerimiseks. Režissöör Luis Filipe Rocha tugevust näitab julgus kasutada rahulikku jutustamisstiili, pikkade vaiksete kaadrite vaheldudes jõuab meieni 17aastase Mariana (Leonor Seixas) elurütm ja tunded. Kui mõnevõrra sarnase looga "Juno" on komöödia, siis siin on tegu draamaga. Puberteedi lõpuga, mis viib meid pöördumatult eemale lapsepõlvest. Öö möödumine on teismelise painete ja sürruste üleelamine, tüdruku sirgumine naiseks.

Cleaner (2007)

2008-10-28T21:30:00.006+02:00

Selliste filmide vaatamise kohta öeldakse vist ajaraisk. Mitte, et oleks halvasti tehtud, küll aga igavalt ja isikupäratult. Võin kihla vedada, et kõik on taoliseid filme näinud nii kinolinalt kui ka teleritest kõriauguni. Kõik on justkui hästi tehtud, vastab hea stsenaariumi reeglitele ja tippnäitlejad (S.L.Jackson, Ed Harris, Eva Mendes) teevad oma töö ära ning tulemuseks on terviklik kriminaaldraama, ent ometi jääb tühjaks koht, kus peaks asuma filmi hing. Poolteist tundi on küll hästi pingestatud, aga pole, mida ellu kaasa võtta. Millest õppida. Näeb head thrillerit ja see on ka kõik. Ma ei kujuta ette, mille poolest "Cleaner" võiks pälvida mäletamist ka tulevikus.
Klassikaline tõe jaluleseadmise retk. Maises elus on alati olnud raskem neil, kes püüavad truuks jääda puhtale südametunnistusele.
Sa tahad näha seda mõrvamüsteeriumi siis, kui otsid töö- või muremõtetele vaheldust ja ei pelga seejuures mõningast verd. Originaalsust on siin kahjuks vähe. Samuel L. Jacksoni paljuütlevalt nukraid silmi on lihtsalt huvitav vaadata.

Ideaalmaastik (1980)

2008-10-26T14:14:00.007+02:00

"Ideaalmaastik" on parim kodumaine ekraaniteos. Film, mida nooremad eriti ei tea, küll aga eranditult kõik keskealised ja vanemad, kellega olen sel teemal rääkinud. Eks teda ole muidugi telekast ka näidatud. Õnnestunud teos mitmel põhjusel. Esiteks põnev lugu noorest poisist Mait Kukemerest (Arvo Kukumägi), kes tahab ülikooli minna, selleks peab ta aga kevadel ühes kolhoosirahvaga vilja külvama. Tema vastutab. Takistuseks kujuneb hedonistlike kalduvustega kohalik ülemus Harald Tuvike (Tõnu Kark), kes lükkab külvi muudkui edasi. Mait üritab võimalikult kiiresti külvama hakata ja seejärel masendavast külast jalga lasta, kuid aset leiab suur armumine Liinasse (Reet Paavel), kes teeb Maidu lahkumise eriti piinarikaks. Elu mängib veel mitu vingerpussi ja mis lõpuks saab, see jäägu üllatuseks.
Teiseks on režissöör valinud rollidesse suurepäraselt sobivad näitlejad. Kukumägi ja Kark moodustavad filmides harvaesineva tandemi, kus kahest suurest isiksusest kumbki ei jää alla. Teatud ägedus on neis mõlemas, andes sõnadele ja tegudele kaalu juurde.
Kolmandaks on linateos restaureeritud ja jookseb neil päevil Sõpruse kinos. Filmihuvilisele on see justkui gurmaani-eine, mida soovitan soojalt kõigile. Kinos tekib ka parem keskendumine, kui jõuluõhtul söögi ja diskussiooni kõrvale sama filmi telekast vaadates.

Persona (1966)

2008-10-22T19:22:00.009+03:00

"Personat" peetakse Ingmar Bergmani parimaks filmiks. Ta nägi stsenaa- riumiga kurja vaeva ja ütles, et ideed, mis tal on, ei saa sõnadesse panna. Tean ka, et Bergmanil oli raskusi raamatute lugemisega, ta luges aeglaselt ja mõnda raamatut koguni mitu kuud. Koduselt tundis ta end ikkagi piltide maailmas. Ta teadis, mis piltides on energia ja tahtis need jäädvustada. Olgu selle tõenduseks tema pikk karjäär ja väsimatu pühendumine filmikunstile.
Bergman ei teinud kunagi lihtsalt filmi. Tal on alati mingi oma asi klaarida. Teemad ulatuvad lapsepõlvemälestustest meheksolemiseni. Pinge pole filmides kunagi asjata. Ingmar Bergmanil on lugu ja vahet pole, kuidas seda rääkida. Lihtsalt ei tohi unustada, mille teenistuses on pildid, mida näitad. Bergman tahab näidata, mis ta sees toimub ja sama vajadus on närvikliiniku õde Almal (Bibi Andersson), kes on saanud hooldajaks tummale Elisabeth Voglerile (Liv Ulmann). See tähendab, et füsioloogiliselt on kõik korras, aga ometi vaikib. Elisabethil on ka 10aastane poeg (Jörgen Lindström), kes tahaks ema kohta teada, aga kahjuks peab hakkama saama ilma temata.
Õde Alma ja imekaunis näitlejanna Elisabeth võtavad ette väljasõidu suvilasse, et saaks mõnda aega mere äärses värskuses elada ja ehk on sel ka positiivne toime Elisabeth'i haigusele. Noored naised saavad omavahel hästi läbi ja Alma usaldab Elisabethile oma loo ühes kõige intiimsemate saladustega. Elisabeth on hea kuulaja, Alma muudkui räägib, saamata ühtegi vastust. Tekib mõte, et me peidame endas lugusid, mida pole lihtne kanda. Mida rohkem Alma räägib, seda enam kogeb, kuidas ta isik läheb Elisabethi omaga segamini. Ta hakkab ennast nägema, mis tekitab nii mõnegi konflikti.
Naised hakkavad üksteisele haiget tegema. Õigemini on Alma see, kes terroriseerib Elisabethi, kannatamata tolle vaikimist, mis jätab liigselt aega Almale endale.
Eneseotsingulise "Persona" kaadrid on pikad ja hüpnotiseerivad. Üks meeldejäävamaid linateoseid, mida olen näinud. Raske öelda, kas draama tegevus toimub rohkem Fåro saarel või inimhinge salajastes hingesoppides.

Bad Lieutenant (1992)

2008-10-22T01:51:00.008+03:00

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

Detsembrikuumus (2008)

2008-10-20T10:03:00.010+03:00

Huvitaval kombel on hetkel kinodes kaks Eesti filmi, mille juhtivates rollides Tõnu Kark. Kui "Ideaal- maastik" on üks väheseid Kargi ülesastumisi mitte-macho'na, siis "Detsembri- kuumuses" ütleb ta kindral Ernst Põdderina teose kõige naljakama repliigi: "Ime piipu!"
Linateos lahkab vähekäsitletud ajaloosündmust 1924. aasta detsembrikuust. Venelased on võimu haaramas ja tänu mõnele hakkajale mehele ja juhusele õnnestub see siiski ära hoida. Näeb inimesi erineva vaimsuse ja ideoloogiaga. Justkui ühesugused inimesed, aga põhimõtteliselt nii vastandlike vaadetega, et revolutsioonipuhkemine on vaat et vältimatu.
Mait Malmsteni kehastatud paha tegelane Jaan on tükk maad tõsiseltvõetavam, kui keskaegne vend Wismuth mõne aasta taguses "Malevas". Olles teda näinud No-teatri lastetükis "Kaks päikest" mudilastele muinasjutte lugemas ja nüüd Spetsialistina mängimas niivõrd vastikut inimest, ei teki tema näitlejavõimekuses kahtlust.
Liisi sobib näo ja olemise poolest väga hästi, kahjuks aga ei suuda ta näidelda nii hästi, kui seda oleks teinud mõni teine kodumaa tütar. Ta on õiges rollis, kahjuks aga pole tegu näitlejaga nagu näiteks Hele Kõre. Samas on Kõre taolistes osades mänginud viimasel ajal ehk liiga palju.
Ajalooline draama, mida peaks vaatama minema juba seetõttu, et vähendada rahalist miinust, millesse tootja jäi. Ka ei maksa peljata action-kohti, sest need on parimad, mis Eestis siiani tehtud, jätmata kodukootud muljet. Ja Sergo Vares on hea, tabades tolle aja noormehe tõsist vaimu ja takjalist iseloomu. Filmides meeldivalt vähenähtud näitleja ka. Kui te just pole "Kodu keset linna" järjepidevad jälgijad. Kaasa lööb näitlejate paremik erinevatest teatritest - sellist koosseisu ei näe kuskil mujal.
Pildil tutvustab Erkki Tikani Sergo Varesele revolvrit.

Toomiku film (2008)

2008-10-19T10:53:00.007+03:00

Kui enne kunstnik Jaan Toomiku kohta midagi ei teadnud, siis peale filmi vaatamist saab selgeks, et ta on kõigepealt kunstnik ja alles seejärel tuleb kõik muu. Ning sel teemal pole mõtet temaga tüli norida...
Avatus on haavatav. Kuidas aga olla avatud ja mitte haavuda? Ma armastan kunstnike, kes ei pelga iseennast otsida. On üks stseen, kus Jaan vaatab peeglisse ning hiljem kommenteerib, et kui vaadata tund aega enda nägu peeglist, siis see muutub tundmatuseni ja tekib hirm. Proovisin järgi, jälgisin enda lõusta vaevalt viis minutit, aga saavutasin teatava rahuliku jälgimise, millesse järjest enam lisandus mingit seletamatut õudu. Iseendaga silmitsi seismise hetk.
Küll on Toomikul õrn ja armastav süda, mis laste kasvatamisel kompenseerib reeglid ja kombed, mida väikekodanlikes peredes lastele tuhinaga pähe aetakse. Üldse arvame nii kindlalt, et kehtivad normid on ainuõiged, mida järgida. Kui keegi teeb teistmoodi, siis lööb ette error ning me asume välja näitama põlgust ja ignorantsust.
Mittekunstnikul on võibolla raske mõista, et kunstnikule PEAB olema kunst kõige tähtsam. Muidu on loominguline vabadus piiratud ja suurteos jääb sündimata.
Natuke hakkas Jaan Toomikust kahju. Võibolla on asi minus. Võibolla hakkas endast hale, ma ei oska öelda. Kui inimesed oleksid siiramad ja sepitseksid vähem salakavatsusi, siis oleks raskem ka kurja teha ja solvanguid loopida.
Näeb ka, kuidas kunstnik tuleb toime keskeaga. Samas kunstnikuna ei saa ära vajuda elu hallusesse. Ei saa tagasi tõmbuda ega käituda nii nagu üks viiekümnendale juubelile lähenev pereisa kõlblusnormide kohaselt võiks. Nojah, saab, aga kui kurb ja igav võiks olla, kui Jaan Toomiku asemel oleks üks keskmine eesti mees. Mitte, et kunstnik on kuidagi kõrgem. Ei, ei, ei. Tahan öelda, et on kuradi nukker, kui ei leia hingekaaslust. Ja seda ongi raske leida, kui hing on teiste ja enda eest peidus. Loomine on mäng ja nõuab paradoksaalsel kombel ühtaegu endaga kontaktis olemist ja seejuures ka enda unustamist, minna laskmist.

Burn after reading (2008)

2008-10-17T19:02:00.014+03:00

Coen'ite filmides meeldivad mulle kõige rohkem tegelased. Soojalt, kuid teravalt treitud origi- naalsed inim- hinged, kes loksuvad oma pisikeste hädadega maa ja taeva vahel. Kui miski neid ühendab, siis piiratud silmaring ja egotsentrism. Groteskse väljenduslaadiga Chad (Brad Pitt) ja naiste tähelepanu vajav Harry Pfaffer (George Clooney) on vaid paar näidet. Ka kõige väiksemad tegelased on seotud mingi suurema klišee külge, mille najal vaataja paneb kokku teatud liiki inimese.
"Põletada pärast lugemist" on vaimukas ajaviitekomöödia, mis räägib inimlikust paranoiast ja hirmude saamisest tõeluseks.
Kaob salajaste andmetega cd-plaat, see mõjutab kõiki, kuid kellegi jaoks pole failid esmatähtsad. Tahetakse omi asju ajada, aga neetud cd sekkub eludesse nii või teistpidi. Huumor on siis, kui tegelased püüavad segavat faktorit endast eemale tõrjuda või kui kohtuvad omavahel kõige eriilmelisemad inimesed. Näiteks kaks tüüpilist ameeriklast Frances ja Chad, kes vene saatkonnas kohtuvad klassikaliselt primitiivse, kuid otsesõnalise vene kindraliga. Lõpuks selgub, et tegemist ongi luureinfo mõttes kasutute CIA ekstöötaja Osbourne Cox'i (John Malkovich) memuaaridega. Selle filmi jooksul ei juhtu midagi põhjapanevat. Keegi ei muutu teiseks inimeseks, ei leia ennast. Samamoodi nagu täna, jätkub elu homme. Mõned saavad kõrgendust, teised käiva alla. Meid saadavad vaid tähtsusetud intriigid ja absurdsed seosed.
Vaevalt et ka "Põletada pärast lugemist" tegijaid või publikut kuidagi muuta võiks. Tegu on sada protsenti meelelahutuse ning seejuures pööraselt naljaka filmiga. Hingele midagi ei leia, küll aga saab kõhu kõverasse lagistada. Näilist mitte millegi toimumist toidab geniaalselt ülesehitatud stsenaarium. Lõpp tuleb äkitselt. Küll taotluslik, aga samas ikkagi kehv ja mittemidagiütlev lõpp, kus selgub, et kogu jant oli asjata ja oleks võinud pigem olemata jäädagi.

The Good Night (2007)

2008-10-17T18:03:00.005+03:00

Keskeakriisini jõudnud Gary (Martin Freeman) otsib unenägudest uusi väärtusi, mis tema küllaltki paigale sumbunud elule uue hoo sisse tõmbaksid. Endise bändimehena on ta nüüd sunnitud kirjutama muusikat reklaamidele ja kuulama ülemuse Pauli (Simon Pegg) käsku teha magedat laiatarbekaupa. Mida rohkem ta unenägudemaailmast valgustust kogub, seda raskem on tal klappida reaalsuse, eriti abikaasa Doraga (Gwyneth Paltrow). Juhtumisi on sportlik, kuid primitiivse ja ratsionaalse lähenemisega Paul ka Gary ainus sõber, kes teda paraku eriti hästi ei mõista. Gary kohtab unenägudes unistuste naist, imeilusat ja veetlevat Annat (Penelope Cruz), kelle nimel ta on kõigeks valmis. Gary unenägudel on aga endeline iseloom. Ühel päeval ta kohtubki Annaga. Alates sellest hetkest hakkab ta käima unenägudetrennis ja võtma ette muudatusi elus, mis avavad talle uusi võimalusi ja panevad elu nägema teise nurga alt.
Inglismaa ja Usa väga häid näitlejaid koondav ja lahedate tegelaskujudega "The Good Night" jääb siiski kuidagi nõrgaks filmiks. Hästi õnnestunud, ent siiski jääb mingi vürts või säde puudu. Võibolla on kõrvaltegelased pisut liiga üheülbalised karakterid. Sellest hoolimata unikaalne romantiline komöödia, mis ütleb, et tõeliselt õnnelikuks saab vaid see, kes usub sellesse, mida teeb.

Cheung Gong 7 hou (2008)

2008-10-17T17:10:00.006+03:00

Lapsemeelse lähenemisega komöödia lastele ja lapsemeelsetele. Mõjub värskelt nagu Peeter Sauteri "Laiskade laste raamat".
Samas žanris lõputult käiatud õpetliku sisuga lood tüütasid mind juba üsna ammu. Kõik need "Üksinda kodus" seeriad ja muu heatahtlik jõulukraam tekitab ikka tõsist vastumeelsust. On kohutavalt häiriv, kui kõik tegelased on head inimesed, kui isegi halba meest on kujutatud läbi heatahtliku kaastunde prisma. Film ei tohiks olla elust igavam. "Cj7" mõjub aga uuenduslikult. Näitlemine ja huumor on huvitavad, lisaks hästi tabatud, kuid veidi liiga klišeelikud kõrvalosatäitjad, tüpaažid.
Lastefilm, milles on oma atmosfäär ja lähenemine. Režissöör Stephen Chow (mängib ka Ti-d) on ka stsenaariumi taga. Linateoses on näha tema isiklikku lähenemist ja seisukohta.
Kinnine ja alaväärsuskompleksides vaevlev, ent hea südamega Ti tahab oma pojale pakkuda paremat haridust, kui talle endale osaks sai. Päevast päeva rassib ta ehitustööl ja püüab üle olla majanduslikust virelemisest ja sotsiaalsest rõhumisest. Vaesus jätab märgi külge, eriti hästi märkavad seda 10aastased poisikesed, kes kooli peal Dicky't kiusamata ei jäta.
Ti leiab prügi seast maaväliste olendite poolt jäetud kuuli, mis kingib Dicky'le mängu- ja suhtluskaaslase - Cj7. Väikesest karvapallist saab poisile truu sõber. Koolis tekib küll üksjagu segadust, ent tänu seiklustele heatahtliku loomakesega kujuneb ka Dicky's soov teha head ja hoolida lähedastest. Hariduslikest ambitsioonidest ja materiaalsest jõukusest tähtsam on kujuneda terviklikuks inimeseks. Mida lõpu poole jõutakse, seda intensiivsemalt küsitakse: mis on maailmas tähtsat peale raha?
Emotsionaalse lõpuga originaalne lastekas, mida võiks olla huvitav vaadata nii lastel kui ka vanemal vennal või kerget huumorit hindaval lapsevanemal.

Adaptation. (2002)

2008-10-17T15:40:00.008+03:00

Piisab, kui meeldib Nicolas Cage või leidub huvi kirjutamise vastu, et "Adaptation."'it nautida. Stsenaristika suurimaid pähkleid on muu ilukirjanduse (romaani) kohandamine filmistsenaariumiks. Sama raamatut loetakse kordi ja kordi kuni õnnestub õnnestub lõpuks näha loo sügavamaid tagamaid ja ülesehituse peenelt punutud pesa. Sama väljakutsega tegeleb ka Kaufmani kirjutatud filmis Charlie Kaufmani nimeline sisemiselt konfliktne tegelaskuju. Elus on asjad seotud ja tööraskustega segunevad Charlie isiksusekonfliktid, kompleksid, suutmatus naist leida ning pereprobleemid.
Charlie vend Donald (keda mängib ka Cage) kirjutab erinevalt romantikust vennast kriminaalfilme. Ta on pealiskaudsem, aga elus paremini orienteeruv, lisaks köidab ta naisterahvaid. Niisiis on film kahest vastandliku olemisega vennast, kes elavad ühe katuse all ja tahavad mõlemad saada kirjanikeks. Meie silme all valmib stsenaarium ning saame vihjeid ka lilleraamatu kohta, millest Charlie adaptsiooni kirja paneb. Läbi lilleraamatu otsib ta iseennast ja uut kvaliteeti, mida ta elu hädasti vajab.
Veel räägib linateos looja ja tavainimese põhimõttelisest erinevusest ning kaalub nende plusse ja miinuseid. Originaalne stsenaarium ja õnnestunud teostus. Ilmaasjata see film Oscarit ei saanud. Kõik on kuidagi hästi õnnestunud. Filmitegijad ikka räägivad, et teatud arvu protsentide ulatuses teeb filmi õnnejuhus. Siin on mõlemat, nii õnne kui ka kõva eeldust. Progressifilm kirjanikuks saamisest ja kaotustest elus, mis teinekord loomingule kasuks tulevad. Sisukas komöödia, mis ütleb, et kui sa ikka kellekski väga tahad saada, siis läbi suuremate või väiksemate kannatuste sa sinnani ka jõuad. Ja surres on kõik õnnelikud.

Lili Marleen (1981)

2008-10-13T09:57:00.007+03:00

Fassbinderi inimsuhete sasipundar, mis seekord algab positiivselt. On Willie, võluv lauljanna ning Robert, andekas pianist. Näeme neid omavahel koos üksteise lähedalolu nautimas, nad räägivad väikestest probleemidest ja pisimuredest. Ühesõnaga, elavad õnneliku elu.
Kahel inimesel on aga raske kokku saada, kui vahel on piir. Metafoorse takistusena mõjub Šveitsi-Saksamaa riigipiir. Juut Robert elab Šveitsis, Willie kaunist häält, aga armastavad peale teiste ka SS-lased, kes püüavad tema laulmisoskusi rakendada ideoloogia vankri ette. Mida rohkem tsensuuri Willie'le pähe määritakse, seda kaugemaks jääb ta Robertiga. Esinejanimega Lili, laseb sisuliselt ennast ära osta. Vahetab kleiti ja ka meest, hüljates naaberriigist pärit pianisti.
Kõnekas on stseen, kus Lili võtab kätte peegli ning tantsib sellega, vedades tantsupartnerina kaasas enese peegelpilti. Willie läheb küll Roberti juurde, aga valetab. Robert näeb vale läbi. Nende vahel leiab aset kirglik armuöö, mis tõestab, et nad siiski mõlemad tahavad teineteist. Lili on aga pattu juba teinud ning karistuseks saavad spioonid teada suhetest juudiga. Üldse käib pidev nuhkimine ja salakuulamine. Lili, kes on pöördunud tagasi armastatu kõrvale, saadetakse šveitslaste poolt saatuseirooniana natside järel luurama ja tähtsat infot koguma. Robert pistetakse aga arestikambrisse.
Hittlugu "Lili Marleen" keelustatakse, ent see on võitnud rahva südamed ning toimub omamoodi laulev revolutsioon, kus sõjaväljale liikuvad sõduritehordid võtavad ükshäälselt laulu üles, mille vastu ei saa keegi midagi ette võtta.
Armastajapaar on niisiis teineteisest lahutatud. Lili lebab haigevoodis, huuled kahvatud ja tervis nõrk. Talle piisab telefonikõnest, kus kuuleb, et Robert on elu ja tervise juures. Kõik mehed tahavad Lili'd ja see ei tee lihtsaks ka komöödiliselt mõjuva armukese David Mendelsson'i elu. Kahjuks Robertil ja Lilil ei õnnestugi kokku saada. Robert päästetakse vahetuskaubana ning ta hakkab andma hingestatud kontserte dirigendina. Ühel õhtul lavalt maha astudes seisab tagaruumis Willie. Nende kohtumine jääb ülimalt põgusaks, sest tormiline aplaus sunnib Robertit lillesülemeid ja aplausi vastu võtma, kummardama rahvale, kes avaldab tänu. Kui ta uuesti lava taha naaseb, on naine juba läinud. Nad ei saagi enam kokku. Robert kaotab armastuse, küll aga saab temast suur kunstnik. Fassbinder kahtlemata tunneb ohvreid, mis tuleb loovale teole tuua. Ainus lohutus on ehk hingestatus, mille piinarikkad läbielamised kunstnikule teinekord inspiratsiooniks annavad. Usun, et Robert suutis südantlõhestavalt dirigeerida, sest ta teadis, mis tunne on katkise südamega ringi käia. Robert ei saanud armastatule järgi joosta, sest ta pidi publikut "teenindama". Dirigent, kellelt võetakse võimalus inimlikule armastusele.
Peab ütlema, et erinevalt teistest Fassbinderi filmidest, jättis "Lili Marleen" kuidagi kergema ja tervema tunde. Kurb, kuid lohutav.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

2008-10-13T09:07:00.010+03:00

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.

Bob Marley: Exodus 77 (2007)

2008-10-10T01:33:00.011+03:00

Sügis on saabunud suure hulga filmidega. Sain teada, et kolma- päeviti toimub tasuta üritus "Kumu doku- mentaal". Sel kolmapäeval näidati eelmisel aastal valminud dokumentaali Bob Marley'st. Saal oli kenasti täis, istuti isegi kaldteedel. Tagareas, mu kõrval, olid kohad sisse võtnud ka vanemad inimesed. Filmil polnud subtiitreid ja vahepeal hakkas eakatest kahju, sest kartsin, et nad ei oska piisavalt hästi inglise keelt. Keegi oleks ju võinud vähe haritumale rastafarile kümpsi visata, et too tõlke alla leiutaks.
Filmis on väga hea tasakaal kolme erineva punkti vahel. Eelkõige keskendub 1977. aastal välja tulnud "Exodus" albumile. Sujuvalt, arusaadavalt, ent köitvalt jutustatakse lugu selle aja inimesest (Marley), globaliseeruvast kultuurist (rastafari) ning tolleaegsetest maailmasündmustest. Linateos on jagatud kümneks looks, iga looga kaasneb üks lugu nimetatud "Exoduse" plaadilt. Režissöör Anthony Wall on asja näinud huvitava nurga alt ja selle eest tänud.
Peale filmi koju jõudes avastasin ennast mingilt positiivsuse lainelt. Hea ja lihtne oli köögis võileiba meisterdada ja reggaemeloodiaid ümiseda. Bob Marley on suurkuju, legend. Ta on jõudnud kaugemale, kui tihtipeale osatakse arvata. Bob Marley kannab endas vabaduse ja inimeseks olemise sõnumit, mida suudab eitada vaid silmaklappidega inimene.

The Color of Money (1986)

2008-10-10T00:54:00.007+03:00

Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.

New Jack City (1991)

2008-10-05T15:26:00.004+03:00

Heade näitlejatöödega ja stiilne, ent veidi kulunud lugu sõprusest ja saamahimust, võimust ja inimeseks saamisest. Realistlik vanakooli getostoori crack'i ärist ja isust, mis kasvab süües. Gängsterifilmidest minu jaoks üks klassikalisemaid. Raudvara, mida tahaks enda riiulisse ainuüksi sellepoolest, et see on õige teema, tehtud hip-hopi vaat et kõige riilimal ajajärgul. Just üheksakümnendate alguse ja kaheksakümnendate lõpu vaim ja keskkond on hästi edasi antud. Selles suhtes on tegu justkui ajastufilmiga, vaatad vanu häid aegu, kui kõik õitses õigemalt.
Alguses mängitakse koos, seistakse ühiselt vastu raskustele, tekib ühine huvi ja sõprus kestab. Mingil hetkel, aga lähevad teed lahku ja polegi muud, kui kurvalt eri radu käia ja mineviku koormat kanda, uskumata helgemasse tulevikku.
Osades legendaarsed Wesley Snipes, ICE-T, Chris Rock, Mario Van Peebles, kes on ka režissöör, ning teised.

In Bruges (2008)

2008-10-05T15:06:00.004+03:00

Alguses näib, et tegijad ei tea ise ka, miks nad selle filmi tegid. Kõik tundub juba varem nähtuna ja näitlejatöö mitte millegi erilisena. Kaks palgamõrvarit saadetakse Belgia arhitektuuriliselt kaunisse, kuid igavasse Euroopa linna, kus nad peavad ootama ülemuse juhiseid. Ühel hetkel aga hakkab toimuma huvitavaid süžeepöördeid ja kasutatakse ära kõik võimalused, et tekitada uusi pingeid ja olukordi. Tuleb välja, et üks mõrtsukatest saab ülesandeks tappa kaaslane ja sõber. Ülesannet ellu viies näeb ta, et hetkel, kui mõrvar tahab päästikule vajutada on ohver endale ise kuuli pähe laskmas. Mõrv jääb sooritamata ja samuti ka enesetapp, seiklused jätkuvad ja üllatavad.
Martin McDonagh'i film, mis välja tulnud Inglismaal. Peaosades iirlased Brendan Gleeson ja Colin Farrell.

Ananassiekspress (2008)

2008-10-05T11:21:00.006+03:00

Astusin kinno masendunult ja tülpinult. Peas lõhkus pohmell, süda valutas ja mõtteid laastas pettumus. Hommikune seanss algas 11:50. Kondasime sõbraga linnas kuni aeg sai küpseks. Enne sisseminekut tegin veel puhta spliffi. Ja teate mida? Ma pole ammu kahe tunni jooksul nii palju naernud. Tegu on kahtlemata parima komöödiaga sel aastal. Ma ei osanud midagi oodata, sest polnud sellest kivisordinimelisest linateosest varem midagi kuulnud. Mustad mõtted taandusid ja suu kiskusid naerule hea stsenaarium ning nüansirikkad näitlejate mängud. Lihtsalt vaadatav hea komöödia.
Tihtipeale keeratakse komöödialõpud dramaatiliseks. Stsenaristid vist usuvad, et pill tuleb pika ilu peale ja tahavad naerutajafilmile tõsisema teemaga kaalu lisada. Võlts, ootamatu ja kohatu on sentimentaalsus peale pooleteisttunnist irvamist. Selle savukomöödia ülimaks kiituseks tuleb märkida stiilipuhtus. Alguses pannakse paika reeglid, kuidas film jookseb ja jäädakse mängupiiridesse. Mängud (ja filmid) on alati millegagi piiratud. Ei saa korvpallis hakata ühtäkki rahvastepalli reeglite järgi mängima. Ma ei pea siinkohal silmas loomingulist piiratust - ei. Andekus tuleb välja just piiritletud situatsioonis tulemuse saavutamises.
Film räägib kliendist ja kividiilerist, kes ebasoodsa juhuse tõttu peavad põgenema kurjategijate eest. Näeme, kuidas sujub nendevaheline kontakt ja mis otsuseid võtavad vastu tüübid, kes on pidevalt pilves.
Minule film igatahes meeldis ja ei näe põhjust, miks sinugagi ei võiks nii juhtuda. Kui sa just ei ole piiratud silmaringiga, loll ja silmakirjalikult demagoogiline taimevastane väikekodanlane.
______
Vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud väga erienevaid hinnanguid. Öeldakse, et naerda ei saanud kordagi... Peter Bradshaw: "Ananassiekspressi" vaatamine ilma, et oleks kunagi kivi teinud, on nagu 3D-filmi vaatamine ilma spetsiaalsete prillideta.
Minu meelest läheb see linateos pühendusega kiviinimestele. Hea on vajuda tugitooli, võtta paar mahvi, käivitada kivifilm ja unustada kõik muu. Parim ganjafilm, mis seni tehtud.
Kuidas saakski see meeldida alkorahvale, kes joovad ennast mõnuga täis, muutudes agressiivseks ja kiimaseks jörmiks?

21 Grams (2003)

2008-09-22T23:44:00.006+03:00

Kas üldse on paremat filmi võimalik teha? Esimesed muljed on kiitvad. Liigutav tragöödia inimestest, kellelt on võetud midagi, mis võtab neilt võimaluse täisväärtuslikule elule. Tänu heale komponeeringule ja loo rääkimisviisile näeme, kuidas erinevad lood on seotud. Lood, sündmused, keskkonnad ja nende taga alati inimene, kes on samamoodi loodusjõudude meelevallas nagu sipelgadki. Terve evolutsiooni käigus pole suudetud turva- ja terviseriske kaotada. Juhus jääb.

-----------------------------------------------------------------------
Lõpus öeldakse välja pealkirja ja kogu teema sisu. 21 grammi, mille inimene kaotab suremise hetkel. Mis see on? Sellega film tegelebki. Hea stsenaristi tunnuseks peetakse teema otsese väljaütlemise vältimist. Ometi öeldakse siin välja justkui kogu mõte. Samas on see kaev siiski põhjatu ja sõnastamatu, mis minu arvates ei lase ka linateosel kuristikku vajuda, vaid jääda märgiks, mis viitab, et allpool on veel nii mõndagi, millest inimene siiani ei tea.
Kuigi tegu on ülimalt filosoofilise ekraaniteosega, on fookuses alati konkreetne isik kindla hädaga, millele ta vastu üritab seista. Väga hea tunnetuse ja meeleoluga lugu, mis esitab küsimuse: kui palju jääb meist üle, kui sureme? Mis on elu hind?

Malèna (2000)

2008-09-19T12:56:00.007+03:00

Ajalooline armastus- draama poisist, kes armub linnakese imetlus- väärseimasse naisterahvasse. Ta näeb naise elu väga lähedalt. Majas on väike salapiilukas, kus poiss öösiti piidlemas käib. Ta uurib välja kaunitari elu pisidetailidki, et olla talle vaid lähemal, ent juttu julgeb ta teha alles lõpukaadris, aidates Malena'l mahakukkunud apelsine korvi tagasi korjata. Ja seegi jutt jääb vaid siiraks, kuid omakasupüüdmatuks "õnn kaasa" soovimiseks.
Noormees nimega Renato teeb kõik, et valusates elulainetes loksuvat Malena't kaitsta kepihimuliste meeste eest. Seejuures avastab ta endas avanevat seksuaalset külge. Maitsekas, stiilne, põnev ja mitmekülgne lugu noore poisi tunnetest täiskasvanud naise vastu, kusjuures naine ei tea poisi tunnetest hessugi. Parim, mida omasugustest näinud olen.

Faustrecht der Freiheit (1975)

2008-09-14T12:21:00.004+03:00

Nukker lugu Fox'ist, kelle karnevalitelk suletakse politsei poolt. Töötu mees tuiab mööda tänavaid ja mõtleb, mida edasi teha. Ainus regulaarne tegevus näib olevat lotomängimine. Tal on tunne, et just täna ta võidab. Raha laenates jõuab ta viimasel hetkel enne putka sulgemist lotopileti ära osta. Juhtumisi võidab ta terve varanduse. Fassbinderi trump on vist keerukate inimsuhete ja nende arengu tõepärane ent seejuures köitev kujutamine. Fox võtab uue peigmehe. Nad sisustavad oma uue kodu. Fox on hea südamega mees, muidugi jagab ta raha siia-sinna, aga mitte seetõttu, et ta loll on, vaid usaldusest ja usust teise inimese vastu. Ühel hetkel saab otsa raha, armastus, sõprus. Elu võõras keskkonnas on Fox'i võõrandunud inimeseksolemisel kõige tähtsamast: iseendast. Ta ei oska ega tahagi käituda rikkurina. Ta jääb endaks, mis saab varandusele hukatuslikuks.
Allakäigutrepp ei lõpe enne, kui Fox ennast tapab. Aga ka siis leidub veel kaks jõmpsikat, kes ta taskud tühjaks teevad. Juhtumisi jalutavad mööda kaks vana "sõpra", kes jooksevad ligi. Üsna kiirest jõuab neile kohale, et nemad ennast surnukehaga siduda ei taha. Kes teab, mis jama võib kaela tulla ja renomeele pleki visata. Parem jalga lasta. Ja niimoodi, ihuüksi, hüljatult, äratõugatult kõigi poolt, jääb Fox'i surnukeha metroo põrandale lebama.

Mina olin siin (2008)

2008-09-13T01:48:00.002+03:00

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

Funny Games (2007)

2008-09-12T16:22:00.003+03:00

Põhimõtteliselt jälgib publik kahte lugu. Traditsioonilist perelugu, kes sõidab suvekoju puhkama ning kahe psühhopaadi seiklusi majast majja ning halastamatut veretööd. Perekond käitub nii nagu vaataja seda ootab ehk siis täpselt nagu ootuspärases perefilmis. Kaks valgesse riietunud hullumeelset noormeest koputavad nende uksele ja hakkavad tegutsema nii perekonna kui ka vaataja ootustele vastupidiselt korraldades palju jama, tappes ükshaaval pereliikmed - ema, isa, lapse.
Tegu on karmi ja mõtlemapaneva ekraaniteosega, mille järel tuled saalist välja kergendustundega. Rahu voolab soontesse tagasi, sest takseerid rõõmuga, et tänavatel on olukord endiselt rahulik. Natuke külm, kuskil undab autosigna, ent ometi on need nii väiksed probleemid, et pole mõtet märkidagi. Ei tahaks olla Anni, George ega väikse Georgie nahas. Tahan olla mina ise, oma pisikeste murede ja rahuliku eluga, milles tuleb ette takistusi, aga siiski on kõik siiani hästi lõppenud. Ja kuni mu teele ei satu paistetanud silmadega Paul ja Peter, siis võib see nii ka edaspidi jääda.

Cidade dos Homens (2007)

2008-09-08T12:02:00.005+03:00

Liigutav lugu linnast, kus probleemid on tõelised ja puudub perspektiiv. Kõik toimub Brasiilias, Rio's. Justkui võiks sõita minema ja alustada uut elu, seal, kus keegi ei tea, kes sa oled. Ometi pole see nii lihtne.
Tartus elab üks tüdruk, kellel on põhiharidus ja Säästumarketi katseajaga töökoht. Enam pole, ta lasti lahti, sest boss kahtlustas teda kohvipakkide varguses. Ülemus käski lahkumisavalduse kirjutada. Poiss, kes temast ei hooli, elab Tallinnas. Tüdruk räägib, et peaks ka Tallinnasse ära tulema. Samas, mida ta siin teeks? Tuleks pealinna Säästumarketisse soodushinnaga kapsarulle müütama? Jah, siin teda ei tuntaks, aga mis kuradi väljavaated tal on?
Sarnasest võitlusest räägib ka City of Men. Eelmise aasta linateos, mis tõestab, et häid filme tehakse jätkuvalt.
Gängide ja narkokaubitsejate linnast pajatava ekraaniteose kõige tugevam külg on kõva lugu, mis kannab välja viimase kaadrini. Ka näitlejad mängivad ehedalt. Suureks plussiks on tuntud staaride puudumine. Vastasel juhul ma ei usuks ühtegi episoodi.

Rashômon (1950)

2008-09-06T17:38:00.005+03:00

Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.

The Mist (2007)

2008-09-01T17:36:00.004+03:00

Ah sa raisk! Hirmuäratav sitt. Mõned iseloomustavad sõnad? Õudne, dramaatiline, valus nii silmale kui ka südamele. Hingevalu. Ehmatus. Poole peal, ei, isegi varem oleks tahtnud läptopi kaane kinni lükata. Mul hakkas pea valutama nimetatud linateose vaatamise ajal. Niivõrd ebameeldivalt õõvastav. Kui ma süžeed kirjeldaksin, siis ei ütleks see midagi "The Mist'i" kohta, sest sarnaseid filme on tehtud küll ja küll. Täielik Ameerika. Udu on lihtsalt hästi õnnestunud ja pingeline. Parim omasugustest. Väikest linna metsade vahel laastab torm, misjärel kõik katub uduga. Edasist näeb filmis. Peale tüüpilise ameerika filmi õuduse on siin ka psühholoogilist traati mööda käimist. Jälgitakse kaubanduskeskusesse kinni jäänud sootsiumi suhteid ajas. Päris kummastav, kuidas usk võib nagu alkoholgi mõjuda küll motiveerivalt, aga ainult teatud piirini.
Vaatasin siiski lõpuni ja olen tegijatele tänulik vägeva elamuse eest. Film, peale mida tõmbad ruloo üles ja oled tänulik rahuliku elukeskkonna eest. Mõistad, et su mured on tühised ja lähed mõnuga nõusid pesema.

The Simpsons Movie (2007)

2008-09-01T15:10:00.003+03:00

Kohati tundub, et puudub sõnum, lihtsalt visatakse head nalja. Samas lugu on vägagi olemas, seetõttu erineb näiteks Mr. Bean'i filmidest. Homer on uskumatult võimatu, ometi suudab ta piirsituatsioonides end koguda ja paraja annuse õnne korral ära hoida saatuslikud pöörded. Nii elabki Simpsonite-pere Springfield'is edasi kuni päevi antud. Simpsonites on lahedalt seotud päevakajalised teemad multikaesteetikaga. Sellisena sobib ta humoorikaks vahepalaks tööst väsinud pereisale, musta huumorit hindavale pereemale ja loomulikult lastele. Vint on meeldivalt üle keeratud ja Matt Groening pole pea 20aastase simpsonikarjääri jooksul väsinud. Selle eeldus näib olevat vabadus visata nalja kõige üle, mis maailmas toimub. Miski pole ebasobiv kui see on naljakas, käib karakteriga kokku ja teenib lugu. Selline suhtumine avab filmitiimi sisemuses peituva kreatiivsuseruumi uksekese. Meeldib või ei meeldi, keda see kotib? Igal juhul on tegu ennast tõestanud ja samas mitte läbipõlenud meelelahutajaga. Austajaid on palju ja see on võimas jõud, millele vastu astub ainult rumal või ilma huumorimeeleta. Mis teeb tegelikult sama välja.

The Departed (2006)

2008-08-31T16:48:00.004+03:00

Martin Scorsese paari aasta tagust meistriteost on raske kirjeldada. Ümberjutustada ma ei taha, mõttetult filoda ka mitte. See film on täius iseendas. Kümme punkti. Intelligentne ja põnev ekraniseering, visuaalselt nauditav operaatoritöö. Stiil ja sõnum on saanud üheks. Üks filmidest, millest rääkides kardetakse seda rikkuda. Seda peab nägema. Uuesti.

Tengoku to jigoku (1963)

2008-08-24T20:39:00.005+03:00

Ingliskeelse pealkirjaga "High and Low" kuuluvuses filmiklassikasse ei või kahelda keegi, kes vähegi filmidest peab. 1987. aastal sündinuna on siinkirjutaja paraku enne näinud Hollywoodi koopiaid motiividest, mis algsena ja palju pingelistemana on olemas juba selles kuuekümnendate põnevusfilmis. Muidugi seda suurem on rõõm näha midagi, millel silm puhkab.
Kahe ja pooletunnise mustvalge ekraaniteose algminutitel näib näitlemine kuidagi naljakalt algeline ja koguni võlts. Näib huumor. Kindlat laadi näitlemine saadab aga filmi lõpuni moodustades ühtse stiili ja mis kõige meeldivam - usutava filmimaailma. Näiteks detektiivid tegutsevad Kurosawa meistriteoses end liigselt varjamata, näideldes, et nad varjavad. Samas, kui Ameerika filmides tihtipeale lahendatakse olukord vaid silmanurgast jälgimisega ning pinget loob helitaust. Tahan öelda, et lavastajal on mängulisust rohkem, kui tänapäeva filmides. Üldse olen seda täheldanud vanakooli filmide puhul. Ei tea, kas sel ajal polnud filmikunst veel nii tõsiseks arenenud, võeti asja vabamalt või vastupidi, filmiti iga kaadrit, kui väga suurt ja tähtsat asja, millest ei saanud üle libiseda. Režissöör hilisemas intervjuus: "Film tervikuna tundub käsitlematu missioon, ma tegelen korraga ühe ülesandega. Üks asi korraga. Ja nii on linateos valmis enne, kui arugi saad.".
Kõige rohkem üllatab, et '60ndatel oli filmikunst juba nii arenenud. Lugu jutustatakse nagu head kriminulli. Koguaeg miski kruvib pinget. Lapserööv, suured summad, tehingud kurjategijaga, politsei jälitustöö, narkootikumid - Kõrge ja Madal sisaldab kõike seda, mida viimaste aastakümnete põnevusfilmid peaasjalikult kordavad. On avalik, et mitmetest Kurosawa töödest tegid lääne filmimehed oma variandi. Sisuliselt tähendab see kummardust kuigi madala kvaliteedilist.

You Don't Mess with the Zohan (2008)

2008-08-22T21:43:00.006+03:00

Ei jätnud mind tunne nagu oleksin kõike seda juba näinud. Kahjuks ei tekkinud paralleele eluga, vaid komöödia filmidega. Adam Sandler, Robert Smigel ja Judd Apatow kirjutasid stsenaariumi, mis kubiseb naljadest. Võibolla ma olin liiga väsinud, aga parimal juhul vaid muigasin. Kivis peaga võibolla töötaks. Kergelt vaadatav film, mitte sügav, mitte hingeline. Taheti teha naljafilm. Alles lõpus hakkab stsenaarium tööle, tekkis huvi, kuidas otsad kokku tõmmatakse. Meeldiv, et otseselt ei ahvita ühtegi filmi nagu Hollywoodis tihti kombeks. Püütakse siiski midagi omanäolist.
Lootused olid kõrgemad. Näitlejailt oleks midagi enamat oodanud, potentsiaal jäi kasutamata. Keegi ei näitle Zohan'is halvasti, tullakse toime ülesannetega. Lihtsalt antud ülesanded ongi need, mis on sitad. Ei soovita seda filmi kellelegi. Miks peaks vaatama? Tean, et leidub inimesi, kes hirnuksid linateose peale herneks, võtaksid peale seanssi filminaljad ka päris ellu kaasa ning siis saaks pool aastat trollis kuulata avalikku halva huumori kordamist. Seda ei tahaks. Võibolla olen hetkel magamatusest liialt tõre, kuid pigem võiks vaadata Mr. Bean'i puhkust. Atkinsoni ei oska vähemalt keegi matkida, ta on originaalne ja leidlik. Erinevalt Zohanist.

Be Kind Rewind (2008)

2008-08-19T22:05:00.005+03:00

Südamlik komöödia Kansase videolaenutusest. Jerry (Jack Black) saab elektrijaamas magnetlaengu, astudes videopoodi kaovad filmid kõigilt kassettidelt. Omanik (Danny Glover) on parasjagu komandeeringus. Töö on usaldatud Mike' (Mos Def) kätesse. Mike ja Jerry hakkavad välja mõtlema, kuidas suurest jamast puhtalt väljuda. Sünnib jabur plaan toota filme ise. Teha oma variant ja siis seda laenutada. Üllatuslikult saavad omatehtud filmid populaarsemaks ja rahvas seisab ukse taga järjekorras. Pikemas plaanis on seis aga nukker. Äri asub majas, mis on plaanis lammutada. Säilitamiseks on vaja väga palju raha, lootust jagub kuni hetkeni, mil sisse astuvad FBI agendid ja sõidavad teerulliga linateostest üle. Autorikaitse, ütlevad nad.
Majale viimaseks jääva nädala jooksul tehakse veel üks, viimane film. Juhtumisi näeb seda terve linn ja isegi politseinikud elavad kaasa. Aga kas see päästab maja surmast?

Linateoses näeb lahedaid kujundeid. Näiteks aknale tagurpidi kirjutamine ja kinolina peegelefekt on seotud. Lisaks tasemel grafiti, mis jobikate poolt ajapikku üle plötsitakse. Nii see on ka tänavatel, kahjuks ka Tallinnas. Sa võid teha ükskõik kui kõva seinakatte, ikka läheb edasi aeg ja see on seal kuni kas võimud või ametimärgita asjatundmatud üle või maha lasevad. Sinna pole midagi parata. Austus režissöör Michel Gondry'le asja äratabamise eest.

Kuigi alguses tundus kuidagi liiga lihtne, siis hea meeskonnatöö ja ekraanilt vastukõlav armastus tekitasid mõjuva ja sooja tunde, mis kompenseeris teatavad naiivsused stsenaariumis.

Filmil on lahe kodulehekülg aadressil www.bekindrewind.com Check it.

Arizona Dream (1993)

2008-08-15T15:21:00.003+03:00

Film tekitas veidi hirmu. Sealne maailm oli kuidagi üksildane. Kas julgesin endale tunnistada, et ka päris elus on nii? Tekkis paralleele David Lynch'i loominguga.
Johnny Depp on super näitleja. Ma ei tea, kuidas Emir Kusturica mõtleb, leiutab ja loob, aga ta võib oma teoste üle uhkust tunda. Linateos on ühtne, usutav ja paeluv. Nii hea film, et ma ei oska rohkem midagi öelda.
Aitäh, sain hea elamuse.

Underground (1995)

2008-08-11T11:35:00.005+03:00

Naljakas ja geniaalne kullatükk. See on film, mis jääb meelde ja mida tahaks uuesti näha. Tegu on pea kolme tunni pikkuse mängufilmiga, millel on oma stiil, aga mis ometi lubab laiahaardelisi ja mitmepalgelisi lahendusi. Vaimukalt esitatakse vaheldumisi erinevaid liine. Siin on sürrealismi, nalja nabani, superhäid näitlejatöid, kuid ka sügavalt puudutavat traagikat. Loomaaeda pommitatakse ning loomad pääsevad välja, muidugi, kes ellu jäid. Loomadega filmid on minu jaoks kuidagi eriti puudutavad ja ma üritan neid vältida. Mulle ei meeldi see kibedus, mida süda hakkab välja pumpama. Seetõttu vaatan mööda linateostest, kus laps leiab räsitud loomapoja ja hakkab tema eest hoolitsema. Juba ette on teada, et lõpus nad peavad igaveseks lahku minema. See puudutab liiga sügavalt kuigi ise ma pole pidanud armsa looma kaotust üle elama. Ka "Underground'is" on mehe sõprus vanema kaotanud šimpansiga. Kahekesi panevad nad vastu sõja väntsutavatele sündmusele.
Mulle meeldisid lihtsad kaadrid paigal kaameraga. Oli mida kõrva taha lisada. Ent samas leidlikud ja absurdsed lahendused. Eriliselt mõnulesin kohas, kus elus palju kannatanud mees karistab oma ratastoolis venda valede valikute eest pekstes teda kepiga selga. Vennal on puldiga ratastool, millega ta üritab eest ära põgeneda, kuid edutult. Ühel hetkel käib krõks ja mees jääb ratastooli liikumatult lebama. Tema selg on halvatud, aga silmad ja mõistus veel töötavad.
Või siis armsad veealused kaadrid ja jõudmine saarele, kus kõik on jälle noored, ansambel mängib ja istutakse peolauas. Kõigil on hea olla. Paradiisisaar. Peale kolmetunnilist kannatuste jälgimist mõjub see tõesti paigana, kus on ilgelt hea ja kuhu tahaks ka ise jõuda.

Mr Bean's Holiday (2007)

2008-08-10T13:38:00.004+03:00

Vaatasin seda filmi väsinuna kell kaks öösel. Hoidis üleval küll. Kunagi vaatasime Mr. Bean'i sketše perega teleka ees. Oli kosutav näha Rowan Atkinsoni tuntud headuses kandmas välja oma külge kasvanud karakterit. Kohati tundus, et lugu venib, aga iga natukese aja tagant siiski juhtus midagi naerutavat.
Tõsi, Bean hakkab väsima, aga antud linateoses pole allahindlust tehtud. Siiski on püütud anda oma parim. Kuigi kohati jäävad stseenid tühjaks ja põhjendamatult pikaks. On loomulik, et kloun ei suuda poolteist tundi järjest naerutada. Publik väsib vahepeal.
See film meeldis, sest meenutab möödunud aegu. Samas Bean'i jõulude uuesti ülevaatamine muudaks mind nukralt nostalgitsevaks. Niisiis oli hea näha kultust tuntud headuses, ent uues kuues.

Mad Men Season 1

2008-08-04T13:45:00.002+03:00

I osa
Lucky Strike.

Big Fish (2003)

2008-07-27T12:38:00.005+03:00

Kuskil kolmekümnenda minuti juures sain aru: ma olen seda filmi varem näinud. Alates sellest hetkest ei suutnud ma enam seda vaadata. Ma küll ei mäletanud täpselt, mis seal juhtuma hakkas, aga aimasin ja see teadmine võttis filmilt kogu võlu. Kaks korda sama filmi mina vaadata ei saa. Võiks ju ennast sundida, aga milleks? Uued filmid jutustavad vanu lugusid ümber tuues endaga värskust ja uusi variatsioone. Ka vanad linateosed on huvitavad, kui neid varem näinud pole.
Panin filmi kinni. Siis, kui nägin esimest korda ma veel ei teadnud, kes on Tim Burton ja kui sarnase skeemi järgi on kõik liikuvad pildid pingestatud. Siiski-siiski. Uuesti näha ei taha. Teatritükki võib uuesti vaadata, ka vana head raamatut uue pilguga üle lugeda. Võtangi kätte Hemingway "Ja päike tõuseb" ning loen Jake Barnes'i kalaretkest, suhetest sõprade, naiste, iseendaga. Kõike seda pingestamas härjavõitlus ja palav Hispaania.

21 (2008)

2008-07-26T23:51:00.007+03:00

Kohati veniv, aga siiski põnev lugu üliõpilasest ja matemaatikageeniusest, lihtsast, häbelikust ja vaesest poisist, kes meelitatakse kaardipetturite seltskonda. Ta ei näita emotsioone välja ja oskab peast keerulisi tehteid - ideaalne variant vastavaks kaardilugemisskeemiks. Raha on vaja õpinguteks. Ülikonnapoes nii palju ei teeni. Skeem on võimalus kiiresti palju pappi kokku ajada.
Ah, mida ma ikka ümberjutustan! Parem räägin, kuidas oli, eks.
Hakkasin vaatama. Tundus pask. Vaatasin veel, oli reede õhtu ja ma tundsin ennast üksikult. Siis tegin kivi. Mängurite lugu hakkas haarama. Süvenesin ja karakterid meeldisid. Linateos vältas paar tundi, aga nautisin kestvust. Lihtsalt kohati turgatas teadmine, et situatsioone käiati edasi kuigi info oli mul vaatajana käes ja võinuks asuda ka arengu juurde.
Üpris väärt lugu hoiab seda kõike koos. Lõpuvint töötab. Peategelane on noolevise 10punkti alasse. Omadusi, mis "21" keskpärasest filmist kõrgemale tõstavad, jagub. Kosutav näha filmi 21 aastase peategelasega. Huvitav vaadata, kuidas Jim Sturgess, rollinimega Ben Campbell, näitleb.

Click (2006)

2008-07-26T23:22:00.004+03:00

Ülemus nõuab ja talle juba ära ei saa öelda, muidu... Muidu, mis? See on küsimus, mida "Clicki" pea- tegelane Michael Newman (näitleja on kõrvalolev Adam Sandler) endale ei esita. Kuna ta vastu ei vaidle, siis ta nõustub etteantuga, mis tähendab töötegemist perega koosolemise arvelt. Etema positsiooni ootuses mööduvad arhitekti päevad üha rohkem ja rohkem töökeerisesse uppudes. Vahepeal on suur seiklus telekapuldiga, mis on tegelikult ajamasin ja annab Mr. Newman'ile võimaluse enda elukäiku kõrvalt vaadata. Kuni ta mõistab: perekond on kõige tähtsam, ülejäänu tuleb ümber naise ja laste seada.
Tegu on nauditava linateosega, mis haarab meeled. Hea huumor ja jaburad situatsioonid lõõgastavad ja vabastavad vaimu. Kuigi kohati mõjub naiivsena, on siiski väga-väga palju võimalusi, kuidas seda filmi sada korda labasemalt, tuhat korda igavamalt ja miljon korda vaimuvaesemalt teha.
Seega, õnnestunud. Kuigi ilma tõsisema sõnumita. Minu jaoks. Nägens.

Love Guru (2008)

2008-07-24T11:38:00.003+03:00

Kui sulle ei meeldi Mike Myers'i huumor, siis parem ära vaata seda filmi, kütad ennast ilma asjata üles. Pane peale parem Little Miss Sunshine, on rahulikum.
Võib öelda, et Myers on labane, ropp ja taktitundetu, aga ta täidab niši, millega keegi teine ei tegele ja teeb seda hästi. See on kindel naljadeliik, mida tema esindab. Ja taktitunnet on tal küll, ta ei keera vinti üle. Või... Kuidas seda nüüd öeldagi. Ta naljad ongi vindi üle keeramine, aga ta teeb seda stiilselt, ta keerab alati kindla vindi ja jääb teatud keerme peale pidama. Ta ei esinda triviaalset roppuste voolu, vaid läbimõeldud roppe nalju, millest arusaamiseks peab olema vastav soolikas. No haige mees on ta igal juhul, aga mulle meeldib, et on ka tema olemas ja et ta filme teeb.
Linateoses pilatakse Guru õpetusi, aga samas toetutakse neile. Tänapäeva moodsa maailma inimestele suunatud töödeldud budism. Idamaade õpetuste invasiooni valgetele ületöödanud lääneinimestele parodeeritakse paremini, kui keegi teine seda varem teinud on. Tegu on hea kerge, seejuures korralikult tehtud filmiga, kus saab naerda rohkem, kui enamikes teistes samalaadsetes. Sobib suvel vaatamiseks.

Little Miss Sunshine (2006)

2008-07-23T14:02:00.002+03:00

Kuigi film oli armas ja südamlik, seejuures meisterlikult tehtud, ei meeldinud mulle žanr. Huumoriga mahendatud koguperefilmid pole minu maitse. Umbes poole peal taipasin, et ma olen road-trippi Californiasse missivõistlustele juba näinud. Jah, see oligi see sama film.
Mida ma oskan ette heita? Mitte midagi. Näideldi hästi, lihtsalt lugu ei meeldinud. Laste missivõistlus... see ei huvita mind... Haarati ka laiemaid teemasid, üksteiste mittemõistmine ja suhetes puuduv soojus. Ollakse perekond, aga kõik on egoistlikud ja jäärapäised, nii et teineteist ei kuulata, tähtsaks peetakse oma jorinat. Seejuures puudub õnn, mida närviliselt otsitakse.

I'm Not There (2007)

2008-07-21T20:34:00.006+03:00

Film on muusikast ja emotsioonidest, mida ta tekitab. Narkootikumid, suhted, usk - kõik on põhjustatud helide poolt, mis liigutavad hella südant.
Kirjeldatakse kuue muusiku elukäiku. Kõik jõuavad isikliku kriisini. Kuidas nad sellega võitlevad, kuidas loovad rahvamuusikat, sellest on see linateos.
Ben Whishaw'i mängitud Arthur oli kalgistunud, sest ta tundis rohkem, kui teised. See ei kõla siiski õigesti. Pigem ta talus teistest vähem. Kui mitte suruda emotsionaalset poolt kinni, saadakse haiget. "Armastus ja seks on kaks asja, mis hoiavad inimesi üleval - ma ei saa sellest aru," ütles inimpõlglik Arthur. Kurat, ta ei vihanud inimesi, vastupidi. Ta püüdis mõista ja sobituda, samas maha müümata ennast. Välja tuleb sellest rahustite üledoos.
Lahe, et kaamera liigub tihti läbi tegelase silmade, kuidas tema näeb maailma. Algusekaadrid mõjusid eriti ärritavalt. Lõpu poole haaras kaasa, tegi emotsionaalseks - häiris veelgi rohkem. Mulle meeldib, et film ei ole lihtne. Pole kardetud raskust ja raskeid valikuid. Jääb tõepoolest mulje nagu on tehtud hingest ja armastusest muusika vastu, mitte kinopublikule. Sõnum on helge kuigi silma ei pigistata kinni ka ängi ja loomekriiside ees. Respekt. Tegijad võivad uhkust tunda.

Darjeeling Limited (2007)

2008-07-21T18:06:00.005+03:00

Armas film kolmest vennast, kellest üks organiseerib reisi Indiasse. Erinevate eludega tüübid saavad taas kokku ja püüavad taas ühtseks saada, leida vastastikune usaldus ja mitte kaotada kõige tähtsamaid inimesi, kes nad üksteise jaoks kahtlemata on.
Wes Andersoni isikupärane filmikeel pole mulle võõras. Omapärased kaameravõtted ja lavastuslikud olukorrad teevad iseenesest lihtsast ja tasase arenguga linateosest nauditava roadtripi-stiilis vaatemängu. Just südamlikult jutustatud lugu haarab kaasa muinasjutulisse Indiasse.

Ask the Dust (2006)

2008-06-19T11:09:00.005+03:00

Sellise filmi tahaks kunagi ise teha. Juba esimesest kaadrist väljenduv muinasjutu ja reaalsuse harmooniline kooskõla viib 1930ndate Los Angeles'se, kus võib kõike juhtuda.
Noor alustav kirjanik Arturo Bandini, kes on täis lootust kirjutada parim romaan. Haige naaber, kes käib raha laenamas. Ettekandja Camilla Mehhikost, kellele vaadatakse viltu, kuid kes tahab saada endale ja oma tulevastele lastele võimalust elada täisväärtuslikult.
Ei oskagi rohkem midagi öelda, mis ma ikka kiidan. Õppida on linateosest palju. Hea, et jälgin juba valgusrežiid, kaameratööd ja tegelasi, kes kõik midagi tahavad ja kuidas režissöör näitab, millised nad on.

The Sopranos (5th season)

2008-06-04T21:17:00.004+03:00

Hooaega alustatakse tugevalt ja mitmekülgselt. Näidatakse tegelaste elu etüüdidena ja draamakonfliktidena. Dialoogid või suuremad vestlused, kus on lahkarvamus, mis areneb leidlikult uue tasandini. Probleemi käigus näeme tegelasi ja saame aimu nende olemusest ning iseloomust. Pilt ja filmimaailm on realistlikus ja naturalistlikkus stiilis. Midagi maavälist ei juhtu, pigem igapäevased juhtumised ja sündmused, mis võivad ja leiavadki aset inimestega üle maailma iga päev. Ootan huviga järgmiseid arenguid.

II osa
Tõsisem, kui esimene. Tony Soprano nimekaim Tony Blundetto (Steve Buscemi) vabaneb pärast 15 aasta pikkust aresti vanglast. Ta ütleb ära oma parima sõbra Tony tööpakkumistest, sest kavatseb hakata "tavalisele" tööle massöörina. See on iseenesest rõõmusõnum, aga kohanemisraskused on nüansirikkalt edasi antud. Tänavatel ja tuttavate seas varitsevad nuhid, kellel vähemalt selles osas ei õnnestu maffiaperekonna äri häirida.
Nüüd, kus maffiabossi ekskaasa Carmela (Edie Falco) elab üksi suures majas korraldab ta sõbrannadega väärtfilmi õhtuid ja jageleb poeg Anthonyga (Robert Iler). Tony teadvustab kaaluprobleeme.
Cristopher Moltisanti (Michael Imperioli) vaevavad rahaprobleemid - perekonnatraditsiooni kohaselt peab just tema tasuma regulaarsed ühised perekonna õhtusöögid.
Teine tükike Sopranode elust polnud draamaseisukohast nii põnev ega imestamapanevalt leidlik, kui hooaja avapauk. Loodetavasti tõestab kolmas osa vastupidist, põnevad suhteliinid on pooleli, juba ootan järgmisi, homseid, arenguid.

13 moons (2002)

2008-05-27T22:53:00.009+03:00

Millegipärast ei oska kohe peale head filmielamust midagi öelda. Tekitas sügava tunde. Tundeid on raske seletada. Seepärast vaikin ja kirjutan midagi juurde alles siis, kui emotsioon lahtub ning jätab ruumi loogilisele arutlusele. Praegu olen liigutatud.

Delirious (1991)

2008-05-27T18:34:00.006+03:00

Närviline Jack ootab telekaparandajat. Ta on seriaalistsenarist, kes peab päevast päeva jagama maid teisel arvamusel olevate produtsentidega. Lisaks on ta armunud näitlejasse, kes on omakorda armunud teise näitlejasse, kes mõlemad osalevad Jacki sarjas.
Sisuliselt koosneb film etüüdidest. Alguses arvab tegelane üht, aga kui ta selle saab, siis ta ikkagi ei taha seda jne. Pidev hoogne areng kisub kaasa. Välja on joonistatud mitu erinevat liini, mis on hästi jälgitavad. Lihtne on keskenduda sisule.
Ühel õhtul peale järjekordset närvilist tööpäeva satub Jack avariisse. Järgmises kaadris avab silmad ning avastab ennast endakirjutatud draamas. Fantaasia algab ja kisub kaasa. Iseteadlik, jäärapäine ja egoistlik Jack hakkab kirjutusmasina taga vorpima elu täpselt selliseks nagu tema tahab, väikestest asjadest kasvavad suured. Imemaale sattunud Javk saab, mis tahab, kuid tahtmistega tuleb olla ettevaatlik, sest need täituvad ja toovad tagajärgi. Kui pärast selgub, et seda ei tahtnudki, siis võib olla hilja. Jackil on hea süda, mis hoiab asjad positiivsena, kuigi mitte alati.
Mõneti liialt klišeelik ja ettearvatav. Veidi ohmu, aga hea mees, kes esindabki headust ja kurjade kavatsustega pahad, kes üritavad halba, aga lõpuks saavad ikka oma palga, sest hea peab võitma. Ükskõik siis kuidas, kas juhuse läbi või hea ohmu erilise vaimuvälgatuse peale. Meelelahutuseks sobib hästi, ka John Candy, ühe Kanada enimhinnatud karakternäitleja naljakas roll mõjub südamlikult, ent professionaalselt.

Eternal Sunshine of the Spotless Mind (2004)

2008-05-17T22:51:00.005+03:00

Näitlejad saavad tunda vaid head meelt mängimise üle nii hästi tunnetatud filmis. Ilma liialdamata - "Eternal Sunshine of the Spotless Mind" on parimaid filme, mida olen näinud. Nähtu liigutas hinge ja süda. Kui ise ei armasta ega õrnade tunnetega kokku ei puutu, siis see masinavärk võib rooste minna.
Michel Gondry linateos äratab üles selle, mis inimesest teeb ilusa. Peale filmi on ühtpidi valus, teisest küljest jälle on sisemus saanud turgutava sutsaka edasi tegutsemiseks ja armastamiseks.
Head filmid tuletavad meelde väärtusi, mida me kanname südames, kuid tihti unustame, käitudes iseendale risti vastu.

Nuga (2007)

2008-05-06T23:02:00.006+03:00

Selles filmis on tunda Vahingut ja Sauterit, kelle loomingu ainetel film tehtud. Koht, kus Ekke ema (Elle Kull) ütles: "Vanasti olid sa nii hea laps", lõikas noaga. Nii täpselt äratuntav oli see. Ah, ma ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Väga kurb ja ilus film. Olen terve teadliku elu tundnud erilist kaifi korraldada valusaid psühhodraamasid, kardan, et hakkan paratamatult sarnaseid filme tegema.

Quicksilver Highway

2008-05-03T15:20:00.002+03:00

Põnev ja pingeline film, areneb ja lugu on enam-vähem terviklik. Puudub aga sügavam tagamõte. Lihtsalt lugu, mida on täitsa hea vaadata. Vaatad mõnuga ja elad kaasagi, aga inspireerivalt ei mõju. Põhineb pingekruvimis ja õudusttekitavatel võtetel ning efektidel.

Down by Law (1986)

2008-05-01T16:01:00.006+03:00

Režissöör/autor: Jim Jarmusch.
Osades: Tom Waits, John Lurie, Roberto Benigni jt.

Jarmusch'i filmid on alati pakkunud väärt elamuse. Neid tasub vaadata ja mida rohkem vaatad, seda rohkem hakkad neid armastama. Mõne autori film võib meeldida, aga teised tema teosed millegi pärast huvi ei ärata. Jarmuschi filme tahaks näha aga veel ja veel.
"Down by Law's" on näidatud kolme meest ja nende toimetulemist eluga, mis ei ole kaugeltki roosiline. Rakused enesega trotsivad igal sammul, paremaks saab vaid räige enesepiitsutamisega ja selleks on vaja ränka tahet, mis aga kipub puuduma.
Ühte kongi satuvad erinevaid teid pidi kolm meest. Prostituutidega kaupleja Jack, kes meelitatakse lõksu. Allakäigutrepil lootuse kaotanud DJ Zack, kellele pakutud töö-ots osutub kriminaalseks ning itaallane Roberto, kes tapab kogemata teda rünnanud mehe. Morn vangis passimine asendub peagi põgenemisega nelja tuule poole. Kuidas nad hakkama saavad ja mis juhtuma hakkab, seda näeb filmist.

Sommarnattens leende (1955)

2008-04-30T18:36:00.006+03:00

Bergmanil on täiesti oma filmikeel. Ta leiutab ja loob, mitte ei tee lihtsalt filme. Ta tabab inimsuhteid nii nagu need on ja me tunneme ära tuttavaid olukordi ning samastume, ent samas võib eelmise sajandi kinogeenius sisse visata isikupärase vimka, mis annab ta filmidele oma näo ja olemise.
Smiles of a Summer Night näitab erinevaid inimesi kellessegi kiindumas ja nende tegusid armastuse nimel. Lisaks on edasi antud seaduspärasusi ja mehhanisme, mida kohtame ka elus.
Fredrik Egerman on egoistlik ja rahulolematu advokaat, kes mõtleb arvude keeles, kelle jaoks armastus on tehing nagu iga teinegi.
Desiree Armfeldt on kuulus näitlejanna justkui emotsionaalse maailma esindaja, kuid armastust ei leidu temas minu meelest rohkem, kui Fredrikis. Count Carl Magnus Malcolm on võitleja, kes ei lase armastust kunagi liialt enda sisse, sest teab, et see võib teda nõrgestada. Malcolm ei armasta naisi, vaid vallutab neid. Tema huviorbiiti kuulub vene rulett ja muu mehelik-poisilik põnevusatribuutika.
Naised ei pidavat kunagi armastust nii tõsiselt võtma, kui mehed. Samal ajal, kui meessugupooled duelle peavad ja armastuse lainetele allajäädes pead murravad, mõtlevad naised strateegilisi plaane ja teevad kokkuleppeid. Üldse tundub, et armastuse registrites opereerivad naisterahvad hõlpsamalt.
Henrik Egerman on tallaalune, kes ei julge vastu vaielda ega enda eest seista. Armastust leidub temas aga vaat et kõige rohkem - ta lihtsalt ei oska seda välja näidata ning piinleb seetõttu armuvaluhoogudes. Inimene mõtleb oma kujutluses inimsuhted palju drastilisemaks ja dramaatilisemaks. Ühel hetkel Henrik murdub ning tema viha on vallandumas. Siiski ei lasku ta kiskjaliku ja õela maailma mängureeglitesse. Ta jalutab toast välja ja otsustab enda tappa, mis aga ebaõnnestub ja viib ta sõna otseses mõttes nägupidi kokku noore tüdrukuga, kes salamisi on Henrikut ihalenud. Hetkel, kui ta juba usub enda surnu olevat, avaneb talle taevaliku armastuse aken, mis paneb teda maailma teise pilguga nägema ja mis kõige tähtsam: lõpuks ometi on tal väljund oma sügavatele tunnetele. Lõpuks ometi on elul mõte.
Hea on näha vahelduseks filmi, mis pärineb lähedasemast kultuuriruumist, kui USA.

Persepolis (2007)

2008-04-30T14:45:00.006+03:00

Vabadusel on alati hind. Mõnikord on valikud nii rasked, et ei taha midagi, aga alati ON valik. Ja elu läheb edasi vaatamata valu suurusele. See suurepärane film on kinokunsti uus tase. Filmid lähevad järjest elulähedasemaks ja realistlikumaks. Muinasjutt ja dokumentalistika on Persepolises tihedalt seotud.
Lugu Iraani tüdrukust, kes üritab leida rahu vastuolulises maailmas ja leppida inimmõistusele vastuvõetamatu minevikuga. Raskevõitu film, mis ei jäta külmaks vist kedagi. Ajaliselt sõdade läheduses elanud inimestel on, mida öelda.

Fast Times at Ridgemont High (1982)

2008-04-27T21:46:00.006+03:00

"Fast Times at Ridgemont High" on '80-te variant "Juno'st". Esimene on ehk kergeltvõetavam, aga see võib tuleneda veerandsaja pikkusest ajanihkest. Selle aja tõsised probleemid võivad meile tunduda distantsilt humoristlikud seigad.
Kuigi koolifilm on kergeltvõetav ei tähenda see nõrka taset. Vastupidi, filmis on leidlike detaile ja suurepäraseid näitlejatöid, režisööri huvitavad nägemused haaravad kaasa. Kõik on justkui olemas, aga puudub sõnum, mida filmiga tahetakse öelda. On loodud maailm noorte inimestega, kes lõpetavad keskkooli ja käivad kohtamas, ent vajaka jääb autorisuhtest kogu asjasse. Ta jälgib sõbralikult ja jäädvustab, mis on, nagu öeldud, köitev, kuid ei anna hinnangut. Muidugi võib see olla taotluslik ja ei tee filmi halvemaks. Seda enam, et ma päris täpselt ei saagi aru, mis sealt puudu on. Pole midagi kritiseerida. Linateos täitis õhtu eesmärgi. Eks ta ongi mõeldud hoo pealt võetavana nagu hamburger ja sellisena hea.
Muide, režissöör Amy Heckerling on lavastanud ka ühe seeria "The Office't".
Ahjaa, ja naispeategelane Stacy (Jennifer Jason Leigh) on kohutavalt armas.

Bande a Part (1964)

2008-04-26T19:04:00.004+03:00

Jean-Luc Godard on teinud poole sajandi pikkuse režisöörikarjääri jooksul 90 filmi ja teleseriaali. Stsenaarium 76le filmiteosele. Ise on ära mänginud üle 30 rolli.
Bande a Part (Band of Losers) on minu esimene kokkupuude kuulsa filmitegijaga. Selle linateose puhul tegi kadedaks terviklik lugu ja hästi, kuigi veidi liiga must-valgelt tüpiseeritud tegelased. Nende olemus oleks välja tulnud ka minimalistlikumalt mängides. Kuigi stiilselt alati kindlal määral ülemängimine annab filmile oma näo.
Arthur on nö. kõva mees, kes oma hoolimatuse ja ülbusega võlub ära tüdruku nimega Odile. Arthuri kambajõmm ja järelejooksik Franz püüab samuti Odile'le muljet avaldada. Alguses küll edutult, kuid teatud aja möödudes saab Odile'le selgeks, et Arthur on pahatahtlik ja hoolimatu. Odile on nagu Arthuri lummuses, ta ei suuda teda mitte armastada. Ega armastus polegi ratsionaalne.
Selles filmis on kõik tasakaalus. Action, armukolmnurk, draama, rõõmuhetked. Lugu ise on kõige suurem väärtus. Tänapäeval selliseid filme ei tehta. Kellele meeldivad teistmoodi filmid ja ajanihkest tulenev huumor, saab nii mõneski kohas naerda.

Pulp Fiction (1994)

2008-04-25T18:32:00.005+03:00

Ma ei mäleta sellest filmist midagi. Kõik liinid said terviklikult lahendatud. Film lahutas mu meelt ja üllatas vaimsusega, ka pakkus naudingut näha värvikirevaid stiilseid gängstereid, kuid kokkuvõttes ei pannud millegi sügavama üle mõtlema. Eks ta nii mõeldud ongi. Vaatad ja naudid ning pärast seanssi lähed sõpradega bowlingut mängima ja burgerit sööma. Hästi tehtud film, mulle meeldis. Soovitaks James Bondi austajatele. Siin on midagi teile, filmifriigid, kes vaatavad vaid Hollywoodi filme, mis Coca-Cola Plaza's linastuvad. Kui hea film tähendab sinu jaoks põnevust ja lahedat, kergeltvõetavat vaatamist, siis oled seda kindlasti juba näinud. Ideaalne film vaatamiseks, kui sõbrad on külla tulnud ja õlle kõrvale midagi meelelahutuslikku tahetakse.

Stranger Than Paradise (1984)

2008-04-23T20:19:00.006+03:00

Vaatasin filmi päeval, ruloode tagant piilus sisse kaunis kevad- päev. Must- valge linateos mõjus alates esimes- test kaadritest rõhuvalt oma sünguses. Selles filmis puuduvad naeratused pea täielikult, puudub üldse palju inimlikku, puhtinimlik mõnu elust on justkui välja lõigatud. Mõnu, mida kogeb suitsetaja, kui peale head praadi istub päikselisel terrassil ning süütab sigareti. Võtab esimesed magusad mahvid ja vestleb meeldiva inimesega. "Stranger Than Paradise's" taotluslikult seda kõike pole.
Üksteist ei mõisteta, koosviibimine tekitab meelehärmi, mõttekaaslust ei leita, kuid ei otsitagi. Lihtsalt nii sitt on olla kõigil, aga teistmoodi nagu ka ei oska. Eelkõige ollakse agressiivselt meelestatud. Valmis ründama, tigetsema. Lausa füüsiliselt häirib negativism ja inetus, mis isegi puhtvisuaalilt läbi kumab. Inimesed on üksteisele nii võõrad ja elu ütlemata igav.
Jõudsin mõttele, et umbes nii võib maailm paista depressiivikutele. Või siis, kui pole 60 tundi maganud ja peas lõhuvad pohmellivasarad. Isegi head asjad jõuavad pärale valusatena.
Siiski otsivad enesekesksed peategelased võimalusi elu huvitavamaks muuta.
Film on hästi komponeeritud ja eriti tugev on lõpp. Vaata, siis saad teada.

Juno (2007)

2008-04-22T22:12:00.006+03:00

Sel filmil on, mida öelda. Sarnaste komöödiate puuduseks kipub jääma elukaugus - sa vaatad, võibolla naeradki, aga ei usu. Juno on mitmekülgselt hästi tehtud linateos ja väärib loorbereid. Head näitlejad, tugev sõnum. Ei lähe liialt pulli tegemiseks, kuid naerda saab. Kohati on film vägagi tõsine - draamažanri alla liigituv, ent järgmisel momendil võime naerda jabura jalaga perse huumori peale.
Igal juhul parim ja rahuldustpakkuvaim noortefilm, mida olen näinud. Peaks uuesti vaatama, operaatoritööd ei jõudnudki jälgida, sest sisu oli kaasahaaravalt põnev.

Fat City (1972)

2008-04-18T13:55:00.004+03:00

Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.
Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.

Miller's Crossing (1990)

2008-04-16T18:48:00.006+03:00

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.

Beau Travail (1999)

2008-04-16T17:11:00.006+03:00

Linateos räägib loo leegio- närist, kes oma karjääri tipul erru saade- takse. Enam pole karmi distsipliini, kivikõrb asendub linnakivide ja metrooliiklusega. Suurepärane sissevaade peategelase isikusse. Välja joonistub ka noore ja vanema mehe vaheline erinevus.

Paris, je t'aime (2006)

2008-04-10T19:50:00.005+03:00

22 režissööri. 26 autorit. 79 näitlejat. 18 autorit on teinud igaüks oma variandi armastuse saabumisest inimellu. Tegevuspaigaks Pariis. Need on kokku komponeerinud Emmanuel Benbihy.
Idee on kirja pannud Tristan Carne.
Peale filmi ja ka vaatamise ajal oli millele mõelda. Mõtlen, et peaks uuesti üle vaatama. Iga lugu köitis oma veidi erineval moel.

Raising Arizona (1987)

2008-04-09T23:01:00.012+03:00

Vendade Coen'ite kolmas film. Film räägib loo eks- vangist, kes peale armumist nais- politsei- nikusse püüab muuta oma harjumus- pärast elu. Koos kaasaga varas- tavad nad beebi, kelle eest nad hoolitseda üritavad. Lahti läheb tagaajamine ja seiklus.
Veidi kummaline mulje jäi actioni ja perefilmi ühildamisest. Samas on tegu tervikliku looga, mis algab ja lõpeb jutustatuna läbi Nicolas Cage' kehastatud peategelase. Näitlemisoskustelt ei jää alla ka Holly Hunter. Näitlejad on head ja ka tegelased hästi välja arendatud. Kuid filmi sisu jäi natuke nõrgaks. Üsnagi meeldis kinnipidamine antud filmi eetikast. Loodi maailm oma reeglitega, mille piirides lammutati, ent jäädi stiilipuhtaks. Kohatuid kõrvalehüppeid ei esinenud just tänu terviklikule loole.

Blood Simple(1984)

2008-04-07T19:08:00.002+03:00

Du Levande (2007)

2008-04-06T18:52:00.005+03:00

Režissöörist. Roy Andersson tegi eelmise filmi 7 aastat tagasi. Üle-eelmise linastumisest on möödas 17aastat. Kuid esimese filmi tegi juba 1967. aastal. Ta kogub ja tihendab, lahustab ja lisab intensiivsust. Mitte kuidagi ei saa öelda, et tegu oleks ülekäe tehtud lihateosega. Ei, tegelased on hoolikalt välja mõeldud ja detailideni lihvitud.
Päris täpselt ei saanud aru, misasi see oli, aga see meeldis. Raske on filmi kirjeldada. Ei näe mõtet esseed kirjutada. Järgnevalt lihtsalt mõned märkmed.
Absurd.
Kui lilled teeksid häält, siis võiksid ka need olla pillide asemel.
Instrument, mille ülesanne on teha häält ja viia inimesi transsi. Ei tee raha, ei lõika leiba, teeb saundi. Kas pole vahva!
Roy Andersson ei edvista oma vaimukusega. Kujutlusvõimel baseeruv absurd ja huumor on vormiks. Veidrus ja komöödia ümbritseb inimesi, kes oma tõsiduses on nii tähtsad, et lausa naljakas.
Eelkõige pakkus toreda filmielamuse.
Peale filmi Hesburgerisse sööma sõites tundsin ennast nagu tegelane sellest filmist. Kõik, mis ma tegin, tundus totralt absurdne rituaalide jada.

Igati pädev õõvar

2008-04-06T18:43:00.004+03:00

Hea meel tõdeda, et tänapäeval suudetakse jätkuvalt teha filme, mis vaatajas tekitavad õudu.
Õudsus, õuduslugu, õuduma, õudusvärin.

Ringhoov (1987)

2008-04-03T13:46:00.003+03:00

"Ringhoov" on sünge, igav, sümbolirikas film. Välja on jäetud vabastav vestlus, elurõõm, positiivsus - kõik see, mis teeb elu elatavaks.

Režissöör Tõnu Virve.
Peaosades Evald Hermaküla ja Kaie Mihkelson.
Märkimisväärt, et kui süžee liikus edasi ülimalt sümbolistlikult, siis filmi visuaalsed detailid olid realistlikud. Oligi kujutatud aega, millal film tehti, st. et ajanihe puudus. Film ehmatas kunstilisusega. Püüuga kõike kunstiliselt lahendada. Aga oli ka teistsuguseid lahendusi. Ja oli meeldivaid momente, mis olid ka kunstiliselt lahedalt tehtud. Näiteks bussipeale jooksmine. Võibolla häiriski taotluslik tausta, ühiskonna puudumine. Oli äärmuslik sümbolism. Peategelased oma tühjuse tundega. Ilmselt üritatigi edasi anda eksistentsiaalset ängi, olemise tühjust, igavust, ürgseid tunge, mis pressivad kitsas paneelmajas vegeteerides väljapoole. Sugu- ja surmatung.
Sain kindlust, et oma filme teeksin nii nagu endale meeldib. Pole vaja mõelda reegleid, kuidas filmi saab teha, kui siis ainult enda jaoks ja enda eesmärkide mõjule pääsemise nimel.

Tsirkus kogu oma eheduses

2008-04-01T18:07:00.003+03:00

Elegantselt vormistatud seriaal, mis oma kirevuses ja detailirikkuses haarab kaasa reisile. Rändtsirkus, reisib ja elab. Rohkem ongi keskendutud Carnivale trupi erasuhetele, kui lavaprogrammile. Lava, show'd, ei ole näidatud kordagi, olen kuuenda osa juures. Paralleelselt artistidega näidatakse ka ühe küla ühte pastorit ja tema naist. Tegevust toimub 1934. aastal. Carnivale on seda sorti vaatamine nagu maiustustemaailmas Rafaello või Kinder Bueno - sööd ja imestad - küll ikka on hea!
Esiteks lai tegelastevalik. Habemega naine, siiami kaksikutest akrobaadid, pime selgeltnägijamees, kääbus, kes on tsirkuse boss, kaasas on ka lavamehed ja tehniline personal. Muidugi pole see pooltki kõik, artiste on veel. Näiteks maonahagamees.
Kaamera liigub huvitavalt. Kaadrid on köitvad puhtvisuaalselt, aga seda ei pruugi ilma operaatoritöö sügavama huvita vaataja tähele panna. Küll aga jäetakse väga efektsete ja täpsete detailidega mulje taustategevusest ja trupi suurusest.
Dialoogid ja intriigid on samuti köitvad. Ma tean, et kirjutan, kui köitev ja huvitav kõik on, aga muudmoodi ma praegu veel ei oska. Ma ei oska arvustust kirjutada, aga liigun selle poole. Dialoog haarab kaasa, samal ajal toimub palju, aga kõike jõuad jälgida ja kaamera on kõige kuumemate sündmuste keskmes. Peale laadaelu ja dialoogide nagu muud polegi, ometi on lihtsate vahenditega loodud leidlikud, veenvad, kaasahaaravad lood, mis omakorda kerivad edasi suurt lugu. Vaataja saab järjest targemaks, iga osaga avaneb uus sektor saladuslikust tsirkusest ja inimsuhetest.
Mida on sellest sarjast õppida? Selleks, et veenev olla, ei pea olema realistlik. Oluline on köita tähelepanu ja seda hoida. Rääkida lugu, mida viitsiks kuulata. Luua tegelased, kes võiksid päriselt eksisteerida maailmas, mis on filmitegijate poolt loodud. Nihe võib olla päris reaalsusega, aga häirib ja lõhub, kui tegelasi ei usu selles reaalsuses, mille loob konkreetne ekraniseering. Tundub, et ka mängul on omad reeglid, aga keegi ei keela neid rikkuda.
Olen sarja vaatamisega poole peal ja ma ootan ja tahan näha tegelasi uuesti, nii häid kui halbu tegelasi. Mis neist saab? Kuidas seda teada saada? On kaks võimalust: esimene on vaadata edasi, teine variant on lugeda paarilauselisi lühikokkuvõtteid saidilt imdb.com, aga vaevalt, et keegi selle valib.

"Indigo tuba" ja "Mis iganes, Aleksander!"

2008-03-20T10:54:00.002+02:00

Kaks eesti filmi. Eesti filmipäevade raames näidati ära. Kasulik ja hariv vaatamine mulle, kui harjutajale režissöörile. Muidugi oli põnev jälgida tuttavaid nägusid.

Before the Devil Knows You're Dead (2007)

2008-03-14T16:50:00.001+02:00

Režissöör Sidney Lumet on sündinud 1924. aastal, ta alustas telerežissöörina juba 1948. aastal. Before the Devil Knows haarab kaasa oma looga. Jutustamisstiili poolest meenub "Capote". Kusjuures mõlemas filmis kehastab peaosa Philip Seymour Hoffman.
Viimasel ajal olen harjunud jälgima ka operaatoritööd. Selles ekraniseeringus on, mida jälgida. Tänu heale näitleja- ja kaameratööle ei teki mõtlikumates stseenides igavust. Koguaeg haarab silma miski huviäratav.
Ka struktuur on paeluv. Peaks seda filmi vaatama kümneid kordi, et aru saada, kuidas täpselt tehtud. Iseenesest on lugu lihtne jälgida. Reeglid pannakse paika ja seejärel mängitakse. Kõik teavad reegleid, aga sellest hoolimata ei oska aimata, mis saab loost edasi. Mööduvad stseenid ja kild-killu haaval saab midagi selgemaks. Luksus on olla kõrvaltvaataja. Silmad pungitavad ekraani, kui näeb tegelasi olukordades, kuhu ise ei tahaks kunagi sattuda. Kuid, mis veel põnevam - kuidas tegutseb tegelane ka mulle tuttavates situatsioonides.
Kindlasti jutustab film lugu, milles on tugev sõnum. Osavalt on mängitud vaataja meeltel. Kõige sümpaatsem ja ausam tegelane jääb ellu. Henry Hansoni (Ethan Hawke) edasist elu ei kirjeldata, kuid ta on ainuke, kelle puhul on lootust, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Temal pole ka põhjust surra, vaevalt, et keegi vaatajatest on seda tahtnud. Ta tegi vea, viga on viga, aga mõned vead antakse andeks. Huvitav, kas Hank mõtles hetkel peale venna tulistamist enda peale. Kas ta nägi paralleeli: just oli surnud pereisa, ema jäi väikelapsega kahekesi; kas Hank mõtles, et samamoodi võinuks surma saada tema ja eraldi elav eksabikaasa koos tütrega jääks samamoodi kahekesi?
Igatahes oli filmis millele mõelda. Mõni film on efektne, kiire kaadrivahetus ja palju action`it. Before the Devil Knows You`re Dead keskendub sisule, kõik muu toetab mõtet. Arvan, et tegu on liikuva pildiga, mida on hea ka üle aastate uuesti vaadata ning põnevusega midagi uut avastada. Hästi läbitöötatud linateos.
Praegu said mõtted hästi hüplikud ja segased. Arvan, et täiendan seda postitust veel paljude märkustega.

Full Metal Jacket (1987)

2008-03-10T15:11:00.001+02:00

Stanley Kubrick on võtnud Gustav Hasfordi romaani ja teinud selle põhjal ekraniseeringu, mida on nimetatud üle aegade parimaks sõjafilmiks. Raske vastu vaielda. Filmi on väga põnev jälgida. Märulistseenides voolab adrenaliin ja lõpupuänt on veenev ja jõuline.
Peategelase Jokeri (Matthew Modine) ees on valik, kas tappa piinlev Vietnami tüdruk-snaiper, kes anub: "shoot me"; või jätta ta leekide ja rottide vahele surma ootama. Justkui peaks tapma, seda on ju sõjakoolis õpetatud, endal on sõduril kiivri peal kirjas "Born to kill", üks lask ja korras. Aga kas selle lasuga ei hävita ta endas midagi inimlikku, mis on veel jäänud? Ta ees ei leba sõdur, vaid surev noor naine. Mida teha? Vastuse saab vaadates filmi.
Sõjakooli paks õpilane Leonard "Private Pyle" Pratt (Vincent D`Onofrio), kes ei tule ülesannetega toime, veidi hulluke noor mees, kelle psüühika rapitakse ikka korralikult segamini. Peale pikka tampimist hakkab talle õpetatu justkui kohale jõudma. Ühel ööl istub ta ühispeldikus, käes laetud relv ja kordab õpetussõnu: "This is my rifle. There are many like it but this one is mine." Saabub Joker, kes on korrapidaja sel ööl, avastab hullunud pilguga Private Pratti. Ärkab ka nende karm ülemus Lee Ermy, kes üritab reamehelt relva kätte saada. Private Pratt tapab ülemuse ning seejärel enda. Kõnekas stseen, mis näitab, mis võib juhtuda, kui inimesele suruda midagi jõuga peale. Trots võib koguneda ja seejärel välja paiskuda. See küdemine võib kesta pikka aega, kuid ühel hetkel peab selle kuidagi maha raputama. Mõrv, enesetapp või ükskõik mis muu - see on vaid tagajärg. Private Pratti hullumine ja mõrv ei näita mitte hullumist eneses, vaid tegelikult seda, kuidas mõjus sõjaväeline õpe ühele reamehele. Tema käitumine on peegeldus keskkonnale ja võtetele, mille teenistusse teda üritati rakendada.
Aga inimene pole veohobune. Inimest juhib sisetunne ja õigluskoodeks, mille vastu ei tasu astuda.
Treilerit saab vaadata siit.