Paris, je t'aime (2006)

22 režissööri. 26 autorit. 79 näitlejat. 18 autorit on teinud igaüks oma variandi armastuse saabumisest inimellu. Tegevuspaigaks Pariis. Need on kokku komponeerinud Emmanuel Benbihy.
Idee on kirja pannud Tristan Carne.
Peale filmi ja ka vaatamise ajal oli millele mõelda. Mõtlen, et peaks uuesti üle vaatama. Iga lugu köitis oma veidi erineval moel.

Raising Arizona (1987)

Vendade Coen'ite kolmas film. Film räägib loo eks- vangist, kes peale armumist nais- politsei- nikusse püüab muuta oma harjumus- pärast elu. Koos kaasaga varas- tavad nad beebi, kelle eest nad hoolitseda üritavad. Lahti läheb tagaajamine ja seiklus.
Veidi kummaline mulje jäi actioni ja perefilmi ühildamisest. Samas on tegu tervikliku looga, mis algab ja lõpeb jutustatuna läbi Nicolas Cage' kehastatud peategelase. Näitlemisoskustelt ei jää alla ka Holly Hunter. Näitlejad on head ja ka tegelased hästi välja arendatud. Kuid filmi sisu jäi natuke nõrgaks. Üsnagi meeldis kinnipidamine antud filmi eetikast. Loodi maailm oma reeglitega, mille piirides lammutati, ent jäädi stiilipuhtaks. Kohatuid kõrvalehüppeid ei esinenud just tänu terviklikule loole.

Blood Simple(1984)

Du Levande (2007)

Režissöörist. Roy Andersson tegi eelmise filmi 7 aastat tagasi. Üle-eelmise linastumisest on möödas 17aastat. Kuid esimese filmi tegi juba 1967. aastal. Ta kogub ja tihendab, lahustab ja lisab intensiivsust. Mitte kuidagi ei saa öelda, et tegu oleks ülekäe tehtud lihateosega. Ei, tegelased on hoolikalt välja mõeldud ja detailideni lihvitud.
Päris täpselt ei saanud aru, misasi see oli, aga see meeldis. Raske on filmi kirjeldada. Ei näe mõtet esseed kirjutada. Järgnevalt lihtsalt mõned märkmed.
Absurd.
Kui lilled teeksid häält, siis võiksid ka need olla pillide asemel.
Instrument, mille ülesanne on teha häält ja viia inimesi transsi. Ei tee raha, ei lõika leiba, teeb saundi. Kas pole vahva!
Roy Andersson ei edvista oma vaimukusega. Kujutlusvõimel baseeruv absurd ja huumor on vormiks. Veidrus ja komöödia ümbritseb inimesi, kes oma tõsiduses on nii tähtsad, et lausa naljakas.
Eelkõige pakkus toreda filmielamuse.
Peale filmi Hesburgerisse sööma sõites tundsin ennast nagu tegelane sellest filmist. Kõik, mis ma tegin, tundus totralt absurdne rituaalide jada.

Igati pädev õõvar

Hea meel tõdeda, et tänapäeval suudetakse jätkuvalt teha filme, mis vaatajas tekitavad õudu.
Õudsus, õuduslugu, õuduma, õudusvärin.

Ringhoov (1987)

"Ringhoov" on sünge, igav, sümbolirikas film. Välja on jäetud vabastav vestlus, elurõõm, positiivsus - kõik see, mis teeb elu elatavaks.

Režissöör Tõnu Virve.
Peaosades Evald Hermaküla ja Kaie Mihkelson.
Märkimisväärt, et kui süžee liikus edasi ülimalt sümbolistlikult, siis filmi visuaalsed detailid olid realistlikud. Oligi kujutatud aega, millal film tehti, st. et ajanihe puudus. Film ehmatas kunstilisusega. Püüuga kõike kunstiliselt lahendada. Aga oli ka teistsuguseid lahendusi. Ja oli meeldivaid momente, mis olid ka kunstiliselt lahedalt tehtud. Näiteks bussipeale jooksmine. Võibolla häiriski taotluslik tausta, ühiskonna puudumine. Oli äärmuslik sümbolism. Peategelased oma tühjuse tundega. Ilmselt üritatigi edasi anda eksistentsiaalset ängi, olemise tühjust, igavust, ürgseid tunge, mis pressivad kitsas paneelmajas vegeteerides väljapoole. Sugu- ja surmatung.
Sain kindlust, et oma filme teeksin nii nagu endale meeldib. Pole vaja mõelda reegleid, kuidas filmi saab teha, kui siis ainult enda jaoks ja enda eesmärkide mõjule pääsemise nimel.

Tsirkus kogu oma eheduses

Elegantselt vormistatud seriaal, mis oma kirevuses ja detailirikkuses haarab kaasa reisile. Rändtsirkus, reisib ja elab. Rohkem ongi keskendutud Carnivale trupi erasuhetele, kui lavaprogrammile. Lava, show'd, ei ole näidatud kordagi, olen kuuenda osa juures. Paralleelselt artistidega näidatakse ka ühe küla ühte pastorit ja tema naist. Tegevust toimub 1934. aastal. Carnivale on seda sorti vaatamine nagu maiustustemaailmas Rafaello või Kinder Bueno - sööd ja imestad - küll ikka on hea!
Esiteks lai tegelastevalik. Habemega naine, siiami kaksikutest akrobaadid, pime selgeltnägijamees, kääbus, kes on tsirkuse boss, kaasas on ka lavamehed ja tehniline personal. Muidugi pole see pooltki kõik, artiste on veel. Näiteks maonahagamees.
Kaamera liigub huvitavalt. Kaadrid on köitvad puhtvisuaalselt, aga seda ei pruugi ilma operaatoritöö sügavama huvita vaataja tähele panna. Küll aga jäetakse väga efektsete ja täpsete detailidega mulje taustategevusest ja trupi suurusest.
Dialoogid ja intriigid on samuti köitvad. Ma tean, et kirjutan, kui köitev ja huvitav kõik on, aga muudmoodi ma praegu veel ei oska. Ma ei oska arvustust kirjutada, aga liigun selle poole. Dialoog haarab kaasa, samal ajal toimub palju, aga kõike jõuad jälgida ja kaamera on kõige kuumemate sündmuste keskmes. Peale laadaelu ja dialoogide nagu muud polegi, ometi on lihtsate vahenditega loodud leidlikud, veenvad, kaasahaaravad lood, mis omakorda kerivad edasi suurt lugu. Vaataja saab järjest targemaks, iga osaga avaneb uus sektor saladuslikust tsirkusest ja inimsuhetest.
Mida on sellest sarjast õppida? Selleks, et veenev olla, ei pea olema realistlik. Oluline on köita tähelepanu ja seda hoida. Rääkida lugu, mida viitsiks kuulata. Luua tegelased, kes võiksid päriselt eksisteerida maailmas, mis on filmitegijate poolt loodud. Nihe võib olla päris reaalsusega, aga häirib ja lõhub, kui tegelasi ei usu selles reaalsuses, mille loob konkreetne ekraniseering. Tundub, et ka mängul on omad reeglid, aga keegi ei keela neid rikkuda.
Olen sarja vaatamisega poole peal ja ma ootan ja tahan näha tegelasi uuesti, nii häid kui halbu tegelasi. Mis neist saab? Kuidas seda teada saada? On kaks võimalust: esimene on vaadata edasi, teine variant on lugeda paarilauselisi lühikokkuvõtteid saidilt imdb.com, aga vaevalt, et keegi selle valib.