Sommarnattens leende (1955)

Bergmanil on täiesti oma filmikeel. Ta leiutab ja loob, mitte ei tee lihtsalt filme. Ta tabab inimsuhteid nii nagu need on ja me tunneme ära tuttavaid olukordi ning samastume, ent samas võib eelmise sajandi kinogeenius sisse visata isikupärase vimka, mis annab ta filmidele oma näo ja olemise.
Smiles of a Summer Night näitab erinevaid inimesi kellessegi kiindumas ja nende tegusid armastuse nimel. Lisaks on edasi antud seaduspärasusi ja mehhanisme, mida kohtame ka elus.
Fredrik Egerman on egoistlik ja rahulolematu advokaat, kes mõtleb arvude keeles, kelle jaoks armastus on tehing nagu iga teinegi.
Desiree Armfeldt on kuulus näitlejanna justkui emotsionaalse maailma esindaja, kuid armastust ei leidu temas minu meelest rohkem, kui Fredrikis. Count Carl Magnus Malcolm on võitleja, kes ei lase armastust kunagi liialt enda sisse, sest teab, et see võib teda nõrgestada. Malcolm ei armasta naisi, vaid vallutab neid. Tema huviorbiiti kuulub vene rulett ja muu mehelik-poisilik põnevusatribuutika.
Naised ei pidavat kunagi armastust nii tõsiselt võtma, kui mehed. Samal ajal, kui meessugupooled duelle peavad ja armastuse lainetele allajäädes pead murravad, mõtlevad naised strateegilisi plaane ja teevad kokkuleppeid. Üldse tundub, et armastuse registrites opereerivad naisterahvad hõlpsamalt.
Henrik Egerman on tallaalune, kes ei julge vastu vaielda ega enda eest seista. Armastust leidub temas aga vaat et kõige rohkem - ta lihtsalt ei oska seda välja näidata ning piinleb seetõttu armuvaluhoogudes. Inimene mõtleb oma kujutluses inimsuhted palju drastilisemaks ja dramaatilisemaks. Ühel hetkel Henrik murdub ning tema viha on vallandumas. Siiski ei lasku ta kiskjaliku ja õela maailma mängureeglitesse. Ta jalutab toast välja ja otsustab enda tappa, mis aga ebaõnnestub ja viib ta sõna otseses mõttes nägupidi kokku noore tüdrukuga, kes salamisi on Henrikut ihalenud. Hetkel, kui ta juba usub enda surnu olevat, avaneb talle taevaliku armastuse aken, mis paneb teda maailma teise pilguga nägema ja mis kõige tähtsam: lõpuks ometi on tal väljund oma sügavatele tunnetele. Lõpuks ometi on elul mõte.
Hea on näha vahelduseks filmi, mis pärineb lähedasemast kultuuriruumist, kui USA.

Persepolis (2007)

Vabadusel on alati hind. Mõnikord on valikud nii rasked, et ei taha midagi, aga alati ON valik. Ja elu läheb edasi vaatamata valu suurusele. See suurepärane film on kinokunsti uus tase. Filmid lähevad järjest elulähedasemaks ja realistlikumaks. Muinasjutt ja dokumentalistika on Persepolises tihedalt seotud.
Lugu Iraani tüdrukust, kes üritab leida rahu vastuolulises maailmas ja leppida inimmõistusele vastuvõetamatu minevikuga. Raskevõitu film, mis ei jäta külmaks vist kedagi. Ajaliselt sõdade läheduses elanud inimestel on, mida öelda.

Fast Times at Ridgemont High (1982)

"Fast Times at Ridgemont High" on '80-te variant "Juno'st". Esimene on ehk kergeltvõetavam, aga see võib tuleneda veerandsaja pikkusest ajanihkest. Selle aja tõsised probleemid võivad meile tunduda distantsilt humoristlikud seigad.
Kuigi koolifilm on kergeltvõetav ei tähenda see nõrka taset. Vastupidi, filmis on leidlike detaile ja suurepäraseid näitlejatöid, režisööri huvitavad nägemused haaravad kaasa. Kõik on justkui olemas, aga puudub sõnum, mida filmiga tahetakse öelda. On loodud maailm noorte inimestega, kes lõpetavad keskkooli ja käivad kohtamas, ent vajaka jääb autorisuhtest kogu asjasse. Ta jälgib sõbralikult ja jäädvustab, mis on, nagu öeldud, köitev, kuid ei anna hinnangut. Muidugi võib see olla taotluslik ja ei tee filmi halvemaks. Seda enam, et ma päris täpselt ei saagi aru, mis sealt puudu on. Pole midagi kritiseerida. Linateos täitis õhtu eesmärgi. Eks ta ongi mõeldud hoo pealt võetavana nagu hamburger ja sellisena hea.
Muide, režissöör Amy Heckerling on lavastanud ka ühe seeria "The Office't".
Ahjaa, ja naispeategelane Stacy (Jennifer Jason Leigh) on kohutavalt armas.

Bande a Part (1964)

Jean-Luc Godard on teinud poole sajandi pikkuse režisöörikarjääri jooksul 90 filmi ja teleseriaali. Stsenaarium 76le filmiteosele. Ise on ära mänginud üle 30 rolli.
Bande a Part (Band of Losers) on minu esimene kokkupuude kuulsa filmitegijaga. Selle linateose puhul tegi kadedaks terviklik lugu ja hästi, kuigi veidi liiga must-valgelt tüpiseeritud tegelased. Nende olemus oleks välja tulnud ka minimalistlikumalt mängides. Kuigi stiilselt alati kindlal määral ülemängimine annab filmile oma näo.
Arthur on nö. kõva mees, kes oma hoolimatuse ja ülbusega võlub ära tüdruku nimega Odile. Arthuri kambajõmm ja järelejooksik Franz püüab samuti Odile'le muljet avaldada. Alguses küll edutult, kuid teatud aja möödudes saab Odile'le selgeks, et Arthur on pahatahtlik ja hoolimatu. Odile on nagu Arthuri lummuses, ta ei suuda teda mitte armastada. Ega armastus polegi ratsionaalne.
Selles filmis on kõik tasakaalus. Action, armukolmnurk, draama, rõõmuhetked. Lugu ise on kõige suurem väärtus. Tänapäeval selliseid filme ei tehta. Kellele meeldivad teistmoodi filmid ja ajanihkest tulenev huumor, saab nii mõneski kohas naerda.

Pulp Fiction (1994)

Ma ei mäleta sellest filmist midagi. Kõik liinid said terviklikult lahendatud. Film lahutas mu meelt ja üllatas vaimsusega, ka pakkus naudingut näha värvikirevaid stiilseid gängstereid, kuid kokkuvõttes ei pannud millegi sügavama üle mõtlema. Eks ta nii mõeldud ongi. Vaatad ja naudid ning pärast seanssi lähed sõpradega bowlingut mängima ja burgerit sööma. Hästi tehtud film, mulle meeldis. Soovitaks James Bondi austajatele. Siin on midagi teile, filmifriigid, kes vaatavad vaid Hollywoodi filme, mis Coca-Cola Plaza's linastuvad. Kui hea film tähendab sinu jaoks põnevust ja lahedat, kergeltvõetavat vaatamist, siis oled seda kindlasti juba näinud. Ideaalne film vaatamiseks, kui sõbrad on külla tulnud ja õlle kõrvale midagi meelelahutuslikku tahetakse.

Stranger Than Paradise (1984)

Vaatasin filmi päeval, ruloode tagant piilus sisse kaunis kevad- päev. Must- valge linateos mõjus alates esimes- test kaadritest rõhuvalt oma sünguses. Selles filmis puuduvad naeratused pea täielikult, puudub üldse palju inimlikku, puhtinimlik mõnu elust on justkui välja lõigatud. Mõnu, mida kogeb suitsetaja, kui peale head praadi istub päikselisel terrassil ning süütab sigareti. Võtab esimesed magusad mahvid ja vestleb meeldiva inimesega. "Stranger Than Paradise's" taotluslikult seda kõike pole.
Üksteist ei mõisteta, koosviibimine tekitab meelehärmi, mõttekaaslust ei leita, kuid ei otsitagi. Lihtsalt nii sitt on olla kõigil, aga teistmoodi nagu ka ei oska. Eelkõige ollakse agressiivselt meelestatud. Valmis ründama, tigetsema. Lausa füüsiliselt häirib negativism ja inetus, mis isegi puhtvisuaalilt läbi kumab. Inimesed on üksteisele nii võõrad ja elu ütlemata igav.
Jõudsin mõttele, et umbes nii võib maailm paista depressiivikutele. Või siis, kui pole 60 tundi maganud ja peas lõhuvad pohmellivasarad. Isegi head asjad jõuavad pärale valusatena.
Siiski otsivad enesekesksed peategelased võimalusi elu huvitavamaks muuta.
Film on hästi komponeeritud ja eriti tugev on lõpp. Vaata, siis saad teada.

Juno (2007)

Sel filmil on, mida öelda. Sarnaste komöödiate puuduseks kipub jääma elukaugus - sa vaatad, võibolla naeradki, aga ei usu. Juno on mitmekülgselt hästi tehtud linateos ja väärib loorbereid. Head näitlejad, tugev sõnum. Ei lähe liialt pulli tegemiseks, kuid naerda saab. Kohati on film vägagi tõsine - draamažanri alla liigituv, ent järgmisel momendil võime naerda jabura jalaga perse huumori peale.
Igal juhul parim ja rahuldustpakkuvaim noortefilm, mida olen näinud. Peaks uuesti vaatama, operaatoritööd ei jõudnudki jälgida, sest sisu oli kaasahaaravalt põnev.

Fat City (1972)

Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.
Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.

Miller's Crossing (1990)

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.

Beau Travail (1999)

Linateos räägib loo leegio- närist, kes oma karjääri tipul erru saade- takse. Enam pole karmi distsipliini, kivikõrb asendub linnakivide ja metrooliiklusega. Suurepärane sissevaade peategelase isikusse. Välja joonistub ka noore ja vanema mehe vaheline erinevus.

Paris, je t'aime (2006)

22 režissööri. 26 autorit. 79 näitlejat. 18 autorit on teinud igaüks oma variandi armastuse saabumisest inimellu. Tegevuspaigaks Pariis. Need on kokku komponeerinud Emmanuel Benbihy.
Idee on kirja pannud Tristan Carne.
Peale filmi ja ka vaatamise ajal oli millele mõelda. Mõtlen, et peaks uuesti üle vaatama. Iga lugu köitis oma veidi erineval moel.

Raising Arizona (1987)

Vendade Coen'ite kolmas film. Film räägib loo eks- vangist, kes peale armumist nais- politsei- nikusse püüab muuta oma harjumus- pärast elu. Koos kaasaga varas- tavad nad beebi, kelle eest nad hoolitseda üritavad. Lahti läheb tagaajamine ja seiklus.
Veidi kummaline mulje jäi actioni ja perefilmi ühildamisest. Samas on tegu tervikliku looga, mis algab ja lõpeb jutustatuna läbi Nicolas Cage' kehastatud peategelase. Näitlemisoskustelt ei jää alla ka Holly Hunter. Näitlejad on head ja ka tegelased hästi välja arendatud. Kuid filmi sisu jäi natuke nõrgaks. Üsnagi meeldis kinnipidamine antud filmi eetikast. Loodi maailm oma reeglitega, mille piirides lammutati, ent jäädi stiilipuhtaks. Kohatuid kõrvalehüppeid ei esinenud just tänu terviklikule loole.

Blood Simple(1984)

Du Levande (2007)

Režissöörist. Roy Andersson tegi eelmise filmi 7 aastat tagasi. Üle-eelmise linastumisest on möödas 17aastat. Kuid esimese filmi tegi juba 1967. aastal. Ta kogub ja tihendab, lahustab ja lisab intensiivsust. Mitte kuidagi ei saa öelda, et tegu oleks ülekäe tehtud lihateosega. Ei, tegelased on hoolikalt välja mõeldud ja detailideni lihvitud.
Päris täpselt ei saanud aru, misasi see oli, aga see meeldis. Raske on filmi kirjeldada. Ei näe mõtet esseed kirjutada. Järgnevalt lihtsalt mõned märkmed.
Absurd.
Kui lilled teeksid häält, siis võiksid ka need olla pillide asemel.
Instrument, mille ülesanne on teha häält ja viia inimesi transsi. Ei tee raha, ei lõika leiba, teeb saundi. Kas pole vahva!
Roy Andersson ei edvista oma vaimukusega. Kujutlusvõimel baseeruv absurd ja huumor on vormiks. Veidrus ja komöödia ümbritseb inimesi, kes oma tõsiduses on nii tähtsad, et lausa naljakas.
Eelkõige pakkus toreda filmielamuse.
Peale filmi Hesburgerisse sööma sõites tundsin ennast nagu tegelane sellest filmist. Kõik, mis ma tegin, tundus totralt absurdne rituaalide jada.

Igati pädev õõvar

Hea meel tõdeda, et tänapäeval suudetakse jätkuvalt teha filme, mis vaatajas tekitavad õudu.
Õudsus, õuduslugu, õuduma, õudusvärin.

Ringhoov (1987)

"Ringhoov" on sünge, igav, sümbolirikas film. Välja on jäetud vabastav vestlus, elurõõm, positiivsus - kõik see, mis teeb elu elatavaks.

Režissöör Tõnu Virve.
Peaosades Evald Hermaküla ja Kaie Mihkelson.
Märkimisväärt, et kui süžee liikus edasi ülimalt sümbolistlikult, siis filmi visuaalsed detailid olid realistlikud. Oligi kujutatud aega, millal film tehti, st. et ajanihe puudus. Film ehmatas kunstilisusega. Püüuga kõike kunstiliselt lahendada. Aga oli ka teistsuguseid lahendusi. Ja oli meeldivaid momente, mis olid ka kunstiliselt lahedalt tehtud. Näiteks bussipeale jooksmine. Võibolla häiriski taotluslik tausta, ühiskonna puudumine. Oli äärmuslik sümbolism. Peategelased oma tühjuse tundega. Ilmselt üritatigi edasi anda eksistentsiaalset ängi, olemise tühjust, igavust, ürgseid tunge, mis pressivad kitsas paneelmajas vegeteerides väljapoole. Sugu- ja surmatung.
Sain kindlust, et oma filme teeksin nii nagu endale meeldib. Pole vaja mõelda reegleid, kuidas filmi saab teha, kui siis ainult enda jaoks ja enda eesmärkide mõjule pääsemise nimel.

Tsirkus kogu oma eheduses

Elegantselt vormistatud seriaal, mis oma kirevuses ja detailirikkuses haarab kaasa reisile. Rändtsirkus, reisib ja elab. Rohkem ongi keskendutud Carnivale trupi erasuhetele, kui lavaprogrammile. Lava, show'd, ei ole näidatud kordagi, olen kuuenda osa juures. Paralleelselt artistidega näidatakse ka ühe küla ühte pastorit ja tema naist. Tegevust toimub 1934. aastal. Carnivale on seda sorti vaatamine nagu maiustustemaailmas Rafaello või Kinder Bueno - sööd ja imestad - küll ikka on hea!
Esiteks lai tegelastevalik. Habemega naine, siiami kaksikutest akrobaadid, pime selgeltnägijamees, kääbus, kes on tsirkuse boss, kaasas on ka lavamehed ja tehniline personal. Muidugi pole see pooltki kõik, artiste on veel. Näiteks maonahagamees.
Kaamera liigub huvitavalt. Kaadrid on köitvad puhtvisuaalselt, aga seda ei pruugi ilma operaatoritöö sügavama huvita vaataja tähele panna. Küll aga jäetakse väga efektsete ja täpsete detailidega mulje taustategevusest ja trupi suurusest.
Dialoogid ja intriigid on samuti köitvad. Ma tean, et kirjutan, kui köitev ja huvitav kõik on, aga muudmoodi ma praegu veel ei oska. Ma ei oska arvustust kirjutada, aga liigun selle poole. Dialoog haarab kaasa, samal ajal toimub palju, aga kõike jõuad jälgida ja kaamera on kõige kuumemate sündmuste keskmes. Peale laadaelu ja dialoogide nagu muud polegi, ometi on lihtsate vahenditega loodud leidlikud, veenvad, kaasahaaravad lood, mis omakorda kerivad edasi suurt lugu. Vaataja saab järjest targemaks, iga osaga avaneb uus sektor saladuslikust tsirkusest ja inimsuhetest.
Mida on sellest sarjast õppida? Selleks, et veenev olla, ei pea olema realistlik. Oluline on köita tähelepanu ja seda hoida. Rääkida lugu, mida viitsiks kuulata. Luua tegelased, kes võiksid päriselt eksisteerida maailmas, mis on filmitegijate poolt loodud. Nihe võib olla päris reaalsusega, aga häirib ja lõhub, kui tegelasi ei usu selles reaalsuses, mille loob konkreetne ekraniseering. Tundub, et ka mängul on omad reeglid, aga keegi ei keela neid rikkuda.
Olen sarja vaatamisega poole peal ja ma ootan ja tahan näha tegelasi uuesti, nii häid kui halbu tegelasi. Mis neist saab? Kuidas seda teada saada? On kaks võimalust: esimene on vaadata edasi, teine variant on lugeda paarilauselisi lühikokkuvõtteid saidilt imdb.com, aga vaevalt, et keegi selle valib.