Ask the Dust (2006)

Sellise filmi tahaks kunagi ise teha. Juba esimesest kaadrist väljenduv muinasjutu ja reaalsuse harmooniline kooskõla viib 1930ndate Los Angeles'se, kus võib kõike juhtuda.
Noor alustav kirjanik Arturo Bandini, kes on täis lootust kirjutada parim romaan. Haige naaber, kes käib raha laenamas. Ettekandja Camilla Mehhikost, kellele vaadatakse viltu, kuid kes tahab saada endale ja oma tulevastele lastele võimalust elada täisväärtuslikult.
Ei oskagi rohkem midagi öelda, mis ma ikka kiidan. Õppida on linateosest palju. Hea, et jälgin juba valgusrežiid, kaameratööd ja tegelasi, kes kõik midagi tahavad ja kuidas režissöör näitab, millised nad on.

The Sopranos (5th season)

Hooaega alustatakse tugevalt ja mitmekülgselt. Näidatakse tegelaste elu etüüdidena ja draamakonfliktidena. Dialoogid või suuremad vestlused, kus on lahkarvamus, mis areneb leidlikult uue tasandini. Probleemi käigus näeme tegelasi ja saame aimu nende olemusest ning iseloomust. Pilt ja filmimaailm on realistlikus ja naturalistlikkus stiilis. Midagi maavälist ei juhtu, pigem igapäevased juhtumised ja sündmused, mis võivad ja leiavadki aset inimestega üle maailma iga päev. Ootan huviga järgmiseid arenguid.

II osa
Tõsisem, kui esimene. Tony Soprano nimekaim Tony Blundetto (Steve Buscemi) vabaneb pärast 15 aasta pikkust aresti vanglast. Ta ütleb ära oma parima sõbra Tony tööpakkumistest, sest kavatseb hakata "tavalisele" tööle massöörina. See on iseenesest rõõmusõnum, aga kohanemisraskused on nüansirikkalt edasi antud. Tänavatel ja tuttavate seas varitsevad nuhid, kellel vähemalt selles osas ei õnnestu maffiaperekonna äri häirida.
Nüüd, kus maffiabossi ekskaasa Carmela (Edie Falco) elab üksi suures majas korraldab ta sõbrannadega väärtfilmi õhtuid ja jageleb poeg Anthonyga (Robert Iler). Tony teadvustab kaaluprobleeme.
Cristopher Moltisanti (Michael Imperioli) vaevavad rahaprobleemid - perekonnatraditsiooni kohaselt peab just tema tasuma regulaarsed ühised perekonna õhtusöögid.
Teine tükike Sopranode elust polnud draamaseisukohast nii põnev ega imestamapanevalt leidlik, kui hooaja avapauk. Loodetavasti tõestab kolmas osa vastupidist, põnevad suhteliinid on pooleli, juba ootan järgmisi, homseid, arenguid.

13 moons (2002)

Millegipärast ei oska kohe peale head filmielamust midagi öelda. Tekitas sügava tunde. Tundeid on raske seletada. Seepärast vaikin ja kirjutan midagi juurde alles siis, kui emotsioon lahtub ning jätab ruumi loogilisele arutlusele. Praegu olen liigutatud.

Delirious (1991)

Närviline Jack ootab telekaparandajat. Ta on seriaalistsenarist, kes peab päevast päeva jagama maid teisel arvamusel olevate produtsentidega. Lisaks on ta armunud näitlejasse, kes on omakorda armunud teise näitlejasse, kes mõlemad osalevad Jacki sarjas.
Sisuliselt koosneb film etüüdidest. Alguses arvab tegelane üht, aga kui ta selle saab, siis ta ikkagi ei taha seda jne. Pidev hoogne areng kisub kaasa. Välja on joonistatud mitu erinevat liini, mis on hästi jälgitavad. Lihtne on keskenduda sisule.
Ühel õhtul peale järjekordset närvilist tööpäeva satub Jack avariisse. Järgmises kaadris avab silmad ning avastab ennast endakirjutatud draamas. Fantaasia algab ja kisub kaasa. Iseteadlik, jäärapäine ja egoistlik Jack hakkab kirjutusmasina taga vorpima elu täpselt selliseks nagu tema tahab, väikestest asjadest kasvavad suured. Imemaale sattunud Javk saab, mis tahab, kuid tahtmistega tuleb olla ettevaatlik, sest need täituvad ja toovad tagajärgi. Kui pärast selgub, et seda ei tahtnudki, siis võib olla hilja. Jackil on hea süda, mis hoiab asjad positiivsena, kuigi mitte alati.
Mõneti liialt klišeelik ja ettearvatav. Veidi ohmu, aga hea mees, kes esindabki headust ja kurjade kavatsustega pahad, kes üritavad halba, aga lõpuks saavad ikka oma palga, sest hea peab võitma. Ükskõik siis kuidas, kas juhuse läbi või hea ohmu erilise vaimuvälgatuse peale. Meelelahutuseks sobib hästi, ka John Candy, ühe Kanada enimhinnatud karakternäitleja naljakas roll mõjub südamlikult, ent professionaalselt.

Eternal Sunshine of the Spotless Mind (2004)

Näitlejad saavad tunda vaid head meelt mängimise üle nii hästi tunnetatud filmis. Ilma liialdamata - "Eternal Sunshine of the Spotless Mind" on parimaid filme, mida olen näinud. Nähtu liigutas hinge ja süda. Kui ise ei armasta ega õrnade tunnetega kokku ei puutu, siis see masinavärk võib rooste minna.
Michel Gondry linateos äratab üles selle, mis inimesest teeb ilusa. Peale filmi on ühtpidi valus, teisest küljest jälle on sisemus saanud turgutava sutsaka edasi tegutsemiseks ja armastamiseks.
Head filmid tuletavad meelde väärtusi, mida me kanname südames, kuid tihti unustame, käitudes iseendale risti vastu.

Nuga (2007)

Selles filmis on tunda Vahingut ja Sauterit, kelle loomingu ainetel film tehtud. Koht, kus Ekke ema (Elle Kull) ütles: "Vanasti olid sa nii hea laps", lõikas noaga. Nii täpselt äratuntav oli see. Ah, ma ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Väga kurb ja ilus film. Olen terve teadliku elu tundnud erilist kaifi korraldada valusaid psühhodraamasid, kardan, et hakkan paratamatult sarnaseid filme tegema.

Quicksilver Highway

Põnev ja pingeline film, areneb ja lugu on enam-vähem terviklik. Puudub aga sügavam tagamõte. Lihtsalt lugu, mida on täitsa hea vaadata. Vaatad mõnuga ja elad kaasagi, aga inspireerivalt ei mõju. Põhineb pingekruvimis ja õudusttekitavatel võtetel ning efektidel.