Kuvatud on postitused sildiga Frank Darabont. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Frank Darabont. Kuva kõik postitused

The Shawshank Redemption (1994)

Vangladraama pikaaegsetest kinnipeetavatest, kes peavad alustama uut elu betoonmüüride vahel ja unustama kõik muu, mis väljaspool toimub, sest seda lihtsalt pole nende maailmas olemas. 
Pankurist peategelane Andy (Tim Robbins) satub valel ajal valesse kohta. Kaksikmõrv pannakse toime, ainus kahtlusalune on õnnetu Andy ja nii ta vanglamüüride vahele satubki. Halb juhus. Ja oledki eluaegne. Vangla on koht, mis võtab halastamatult ära ainsa, mis inimesel olla võib - elu. 
Selles, et müüride taga välismaailmaga sõltumatult oma elu käib, pole kahtlustki. Andy tutvub loomupoolest rahuliku Red'iga (Morgan Freeman), kes teda trellidemaailma sisse aitab elada. Neist saavad parimad sõbrad, ometi puudub Red'il erinevalt sõbrast usk ja lootus kunagi välja saada. Ega rõõmustamiseks tõepoolest põhjust pole, sest nagu igas soolaputkas, leidub ka Shawshank'is pederaste, jõhkraid valvureid ja muud jälki rahvast. Andy aga on täis teotahet ja soovi, midagi paremaks muuta. Ta organiseerib raamatukokku uusi köiteid ja saab tänu eelnevale haridusele parema töökoha, kui teised. Olles elus aus mees, kes kunagi ei peta, saab nüüd tema ülesandeks pesta vangla ülemuste musta raha. Andy tegelaskuju edastab "tasa sõuad, kaugele jõuad" ideed ning loo lõpuks jõuab ta tänu igaöisele vaiksele, ent järjepidevale nokitsemisele kaugele.
Suur lugu suurtest ideedest. Suurepärane ekraaniteos professionaalse näitlejamängu ja eelkõige hea looga, mis on mõjuvalt ja hästi jutustatud. Lisaks on see üks sellistest, mida ma kutsun "motivatsioonifilmideks". Elades sisse Andy siseheitlustesse ja keskkonda, milles on kuratlikult raske säilitada tervet mõistust ja lootust paremasse homsesse, näib enda elu üsna lihtne olevat. Kahtlemata on see film, mis sisendab inimkonnale usku mitte kunagi lootust kaotada, mis ka ei juhtuks. Filmis saab usk ka väärilise tulemuse, Red jätab pärast vabanemist erinevalt Brooks'ist (James Whitmore) enesetapuplaanid kus see ja teine, sest tal on sõber, kellega Mehhiko rannal vana paati putitada ja lõpuks ometi head elu elada, hoolimata aastatepikkusest mentaalsest krahhist. Hoolimata ükskõik millest. Heaks eluks pole kunagi hilja, kui vaid lootust jätkub.  

The Mist (2007)


Ah sa raisk! Hirmuäratav sitt. Mõned iseloomustavad sõnad? Õudne, dramaatiline, valus nii silmale kui ka südamele. Hingevalu. Ehmatus. Poole peal, ei, isegi varem oleks tahtnud läptopi kaane kinni lükata. Mul hakkas pea valutama nimetatud linateose vaatamise ajal. Niivõrd ebameeldivalt õõvastav. Kui ma süžeed kirjeldaksin, siis ei ütleks see midagi "The Mist'i" kohta, sest sarnaseid filme on tehtud küll ja küll. Täielik Ameerika. Udu on lihtsalt hästi õnnestunud ja pingeline. Parim omasugustest. Väikest linna metsade vahel laastab torm, misjärel kõik katub uduga. Edasist näeb filmis. Peale tüüpilise ameerika filmi õuduse on siin ka psühholoogilist traati mööda käimist. Jälgitakse kaubanduskeskusesse kinni jäänud sootsiumi suhteid ajas. Päris kummastav, kuidas usk võib nagu alkoholgi mõjuda küll motiveerivalt, aga ainult teatud piirini.
Vaatasin siiski lõpuni ja olen tegijatele tänulik vägeva elamuse eest. Film, peale mida tõmbad ruloo üles ja oled tänulik rahuliku elukeskkonna eest. Mõistad, et su mured on tühised ja lähed mõnuga nõusid pesema.