Lugesin, et nimetuse poolest tegu kvintessents film-noir'iga. See tähendab lugu, kus veetlev, ent salakaval, pahatahtlik või mõtlematult lapsik naine võrgutab korralike kommetega mehe, kelle elus järgneb allakäik, mis tavaliselt leiab traagilise lõpu. Laias laastus nii ongi.
Halbade eluviisidega naist Laurie't kehastab vastupandamatu Peggy Cummins. Meespeategelane Bart (John Dall) on poisikesest peale armastanud relvi, ent kunagi pole ta inimese pihta lasknud. Täpsuslaskmisetteastel kohtub publiku seas istuv Bart esineja Laurie'ga. Laurie näeb Bart'is "tõelist meest", kellega nad põgenevad nelja tuule poole. Algab röövimiste jada, mida kaunistab armunute õhkamine ja kirg, mis teeb Barti otsekui pimedaks.
Taoline paarisrakendina läbi filmi kihutamine nõuab näitlejatelt head omavahelist klappi ja meisterlikkust. Enne peab muidugi režissöör leidma õiged osatäitjad õigetesse rollidesse. "Relvahullus" teevad näitlejad head tööd, nende vahel on säde, mis paneb kaadreid ahmima. Ühtaegu põnev on jälgida nii Peggy veetlevat ja väljendusrikast nägu kui ka John'i omalaadset sarmi. Näib, et kui peategelased on mees ja naine, kes koos midagi teevad, siis tulebki valida ääretult võluv tüdruk ja omapärane, natuke veider mees.
Tekivad seosed "Bonnie ja Clyde'ga" ning ka "Thelma & Louise'ga", mis on suurepärased filmid, ent mulle mekib mustvalge "Relvahull" apetiitsemalt. Traagiline armastus ja samaaegne pingeline põgenemine politseionude eest - see on midagi, mis tänapäeva filmitegijatel millegi pärast enam nii hästi välja ei tule, kuid "Relvahullus" esineb parimal kujul. Just see balansseerimine tunnete ja närvikõdi piirimail.
Lihtsalt sõnatuks võtab operaatori puhas ja selge pildikeel, mida on väga hea vaadata. Puudub liigne sodi. Selle tulemusena on paeluvasse loosse kerge sisse elada ja sinna jääda kuni viimase kaadrini.
