Bande a Part (1964)

Jean-Luc Godard on teinud poole sajandi pikkuse režisöörikarjääri jooksul 90 filmi ja teleseriaali. Stsenaarium 76le filmiteosele. Ise on ära mänginud üle 30 rolli.
Bande a Part (Band of Losers) on minu esimene kokkupuude kuulsa filmitegijaga. Selle linateose puhul tegi kadedaks terviklik lugu ja hästi, kuigi veidi liiga must-valgelt tüpiseeritud tegelased. Nende olemus oleks välja tulnud ka minimalistlikumalt mängides. Kuigi stiilselt alati kindlal määral ülemängimine annab filmile oma näo.
Arthur on nö. kõva mees, kes oma hoolimatuse ja ülbusega võlub ära tüdruku nimega Odile. Arthuri kambajõmm ja järelejooksik Franz püüab samuti Odile'le muljet avaldada. Alguses küll edutult, kuid teatud aja möödudes saab Odile'le selgeks, et Arthur on pahatahtlik ja hoolimatu. Odile on nagu Arthuri lummuses, ta ei suuda teda mitte armastada. Ega armastus polegi ratsionaalne.
Selles filmis on kõik tasakaalus. Action, armukolmnurk, draama, rõõmuhetked. Lugu ise on kõige suurem väärtus. Tänapäeval selliseid filme ei tehta. Kellele meeldivad teistmoodi filmid ja ajanihkest tulenev huumor, saab nii mõneski kohas naerda.

Pulp Fiction (1994)

Ma ei mäleta sellest filmist midagi. Kõik liinid said terviklikult lahendatud. Film lahutas mu meelt ja üllatas vaimsusega, ka pakkus naudingut näha värvikirevaid stiilseid gängstereid, kuid kokkuvõttes ei pannud millegi sügavama üle mõtlema. Eks ta nii mõeldud ongi. Vaatad ja naudid ning pärast seanssi lähed sõpradega bowlingut mängima ja burgerit sööma. Hästi tehtud film, mulle meeldis. Soovitaks James Bondi austajatele. Siin on midagi teile, filmifriigid, kes vaatavad vaid Hollywoodi filme, mis Coca-Cola Plaza's linastuvad. Kui hea film tähendab sinu jaoks põnevust ja lahedat, kergeltvõetavat vaatamist, siis oled seda kindlasti juba näinud. Ideaalne film vaatamiseks, kui sõbrad on külla tulnud ja õlle kõrvale midagi meelelahutuslikku tahetakse.

Stranger Than Paradise (1984)

Vaatasin filmi päeval, ruloode tagant piilus sisse kaunis kevad- päev. Must- valge linateos mõjus alates esimes- test kaadritest rõhuvalt oma sünguses. Selles filmis puuduvad naeratused pea täielikult, puudub üldse palju inimlikku, puhtinimlik mõnu elust on justkui välja lõigatud. Mõnu, mida kogeb suitsetaja, kui peale head praadi istub päikselisel terrassil ning süütab sigareti. Võtab esimesed magusad mahvid ja vestleb meeldiva inimesega. "Stranger Than Paradise's" taotluslikult seda kõike pole.
Üksteist ei mõisteta, koosviibimine tekitab meelehärmi, mõttekaaslust ei leita, kuid ei otsitagi. Lihtsalt nii sitt on olla kõigil, aga teistmoodi nagu ka ei oska. Eelkõige ollakse agressiivselt meelestatud. Valmis ründama, tigetsema. Lausa füüsiliselt häirib negativism ja inetus, mis isegi puhtvisuaalilt läbi kumab. Inimesed on üksteisele nii võõrad ja elu ütlemata igav.
Jõudsin mõttele, et umbes nii võib maailm paista depressiivikutele. Või siis, kui pole 60 tundi maganud ja peas lõhuvad pohmellivasarad. Isegi head asjad jõuavad pärale valusatena.
Siiski otsivad enesekesksed peategelased võimalusi elu huvitavamaks muuta.
Film on hästi komponeeritud ja eriti tugev on lõpp. Vaata, siis saad teada.

Juno (2007)

Sel filmil on, mida öelda. Sarnaste komöödiate puuduseks kipub jääma elukaugus - sa vaatad, võibolla naeradki, aga ei usu. Juno on mitmekülgselt hästi tehtud linateos ja väärib loorbereid. Head näitlejad, tugev sõnum. Ei lähe liialt pulli tegemiseks, kuid naerda saab. Kohati on film vägagi tõsine - draamažanri alla liigituv, ent järgmisel momendil võime naerda jabura jalaga perse huumori peale.
Igal juhul parim ja rahuldustpakkuvaim noortefilm, mida olen näinud. Peaks uuesti vaatama, operaatoritööd ei jõudnudki jälgida, sest sisu oli kaasahaaravalt põnev.

Fat City (1972)

Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.
Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.

Miller's Crossing (1990)

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.

Beau Travail (1999)

Linateos räägib loo leegio- närist, kes oma karjääri tipul erru saade- takse. Enam pole karmi distsipliini, kivikõrb asendub linnakivide ja metrooliiklusega. Suurepärane sissevaade peategelase isikusse. Välja joonistub ka noore ja vanema mehe vaheline erinevus.