Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar