Ford v Ferrari (2019)

Viimasest postitusest on möödas seitse aastat. Woody Allen, kelle filmi kohta kirjutasin eelmises postituses on endiselt mu suur lemmik, ootan ta uue raamatu lugemis, "Apropos of nothing", mis vist tuli juba välja.

Vahepealsed aastad olid filmid mu jaoks tagaplaanil, vaatasin siis, kui juhtus, harva mitu päeva järjest. Vahel kuid peaaegu ei midagi. Vahel mingeid üksikuid sarju. "Better Call Saul" on viimaste aastate lemmik ja mis mõnes mõttes asendas "Breaking badi". Alguses oli see asendusravi Breaking badist üle saamiseks, kuid mingil hetkel, ma arvan, et võib-olla millalgi teisel hooajal, muutus peamiseks droogiks. See, mida ma ootasin ja vahele ei jätnud. Ükski episood ripakile ei jäänud. Kuid sellest sarjast ehk mõni teine kord.

Ford v Ferrari - Ameerika vastakuti Itaaliaga. Tõsielul põhinev lugu säravast talendist, ühtlasi üksikust hundist Ken Miles`ist (Christian Bale) vastakuti bürokraatiaga. Nautisin selle filmi vaatamist. Mitte ainult põnevaid tagaajamisstseene, vaid veenvalt loodud ajastut, 60ndate tugevaid meeskaraktereid, egode kokkupõrkeid ja sügavust, mida andis kirjeldus sellest tundest, mis tekib, kui ralliauto liigub üle kahesaja kilomeetri tunnis, võimete piiril, kuidas juht seda kogeb ja mis filosoofia sellest tekib. Selles linateoses on võrreldamatult rohkem sügavust, kui näiteks Kiiretes ja vihastes, kuid mitte vähem põnevust.

Fordi ralliauto ehitamine ja võitmine Le Mansil esimest korda on selle raamiks. Selle sees tegutseb omapärane kuju nimega Ken Miles, kes ei tee elus selliseid otsuseid nagu kõik teised. Tal on oma nägemus ja kindlasti ei sobi ta süsteemi. Talle ei saa öelda, mida tuleb teha. Ta armastab rallit, kiirust ja on selles ületamatu, kuid olla Fordi turundusosakonna hüpiknööriks - see pole tema.

Ometi teeb ta selle otsuse, annab järgi ja ootab meeskonnakaaslased ära, et korraga finišeerida. Hiljem selgub, et kuna meeskonnakaaslase stardipakk oli veidi varem, siis tehniliselt saab esikoha tema. Kuid Ken Miles`i suurus seisnes selles, et ta oskab olla tänulik võimaluse eest sõita Le Mansil.

See on intensiivselt ja täpselt jutustatud lugu, kus pole üleliigseid stseene. Kuigi pea kolmetunnine, ei lähe film igavaks. Veel meenutab see filme nagu need olid nö vanal heal ajal. Enne televisiooni ja online-striimimise pealetulekut. Siin on üldplaane ja kaameratööd, mis on mõeldud mõjuma kinos, pole mindud ainult kesk- ja suurte plaanide peal. Siin on lugu ja kinokunst, mis on selle nime vääriline. Korralik film, millesuguseid väga palju enam ei tehta.

Stardust Memories (1980)

Minu jaoks on see kindlasti kõige südamelähedasem ja naljakam Alleni linateos. Mustvalge pilt erineb ta varasematest ja hilisematest, kui täpne olla, siis kõigist teistest filmidest. Siin ei ole seda südantsoojendavat romantilist üksteiseleidmist ja -kaotamist. See on hull film möllavast kunstnikust, keda ahistavad piirid, kes tahab teha filme nii, nagu ta neid teha tahab, kuid kahjuks need ei meeldi enam kellelegi. Stuudio tahab uusimat filmi ümber monteerida. Naljakamaks. Kuulsus meelitab ligi meeletul hulgal autogrammikütte ja sponsorluse lunijaid.
Haruldane kombinatsioon loost, kus kunstnik on huvitatud millestki muust, kui publik, ometi mõjudes naljakana oma pöörases ülekeemises.
Vanameister on siin oma tuntud headuses, tuletades samas meelde, et ka tema on nagu me kõik ja ei tule iga film midagi nii kergelt. Kuigi selline mulje jääb, vaadates temalt kõike muud, peale selle filmi.
Parodeerides Fellini "8 ja poolt", annab Allen siiski mõista, et ta jälgib Sandy Bates`i närvipuntras siplemist kõrvalt ning film ei ole autobiograafiline, kuigi tollane publik seda just nii tõlgendas. 

Argo (2012)

The Movie was fake. The mission was real.

CIA agent saadetakse 1979. aasta Teherani pantvangikriisi keskele toimetama välja Usa diplomaate. On põnevust, aga mitte plahvatusi. Puhas näitlejafilm ja pinev lugu. 

On täheühend, mis mind paneb filmi mitte vaatama. See on CIA. Nii ei jõudnud Argo minuni esimese lainega. See oli koguaeg kinodes ja ma ignoreerisin. Kuni hakati soovitama. Ben Affleck on uus Clint Eastwood. 

Kuigi tegu on CIA agendiga, ei ole film ametlik, vaid inimlik. Poliitiline olukord on taustal. See on süsteem, milles on inimesed. Meile räägitakse lugu hirmust ja vastutusest. 

Emotsioone ei pritsita laiali, ei rõhutata. Hoitakse tagasi. 

See on loo jutustamine. See on see tarkus, mida korrastas Stanislavski meetodiks ja mis on tulnud tänasesse päeva. Häid lugusid ja oskust neid edasi anda on alati vähe. "Argo" tuletab meelde, et see on siiski võimalik. 

Spread (2009)

Kõva moraaliga pehme porno. Ilmselt parim asi, mida Ashton Kutcher kunagi teinud on. Vahepeal mõtlesin, et ta olekski võinud jääda tegema telesaadet "Punk'd", see sobis talle paremini, kui filmirollid. Nüüd aga tuleb tunnistada, et ta veab filmi välja küll ning seda koguni omajagu stiilselt. Ilmselt on ikkagi hea poiss. Pealegi näib tal olevat suur publik, seda just noorte seas.

Nutikalt komponeeritud sündmused leiavad aset Los Angeles'es, noor mees Nikki (Kutcher) on vaene ja töötu nagu kirikurott, ent tal on veel üks omadus: ta on kuratlikult süüdimatu. Tema igapäev näib olevat käia rikaste pidudel, kuhu ta on ennast sisse smugeldanud ning otsida noortelt naistelt seksi ning vanematelt naistelt peavarju ja ülalpidamist. Ta murrab naisi ja on seksisõltlane, millegi muuga nagu ei tegelegi. Selles mõttes on ta elu mõnevõrra sarnane samas linnas elava Hank Moody'ga sarjast "Californication". Ent kui keskealine Moody otsib seltsi meeldivatelt, samal lainel hõljuvatelt hingedelt, siis poisike Nikki on valmis proovima kõiki kombinatsioone, kus on elementideks raha ja vagiina. Hank on kirjanik, intellektuaal ja seksisõltlane, kes teeb rumalaid otsuseid, mis tunduvad alguses head. Nikki on noor, ulakas ja häirivalt meesmodellilik. Kui Hank'i jätab maha kaine mõistus, siis on tal kuskil aju tagasopis ikka tiksumas naine ja tütar. Nikki on aga poisike, kes pole pidanud kunagi ise vastutama ja kellel on alati sõber Harry (Sebastian Stan), kelle poole viimses hädas pöörduda ja kes ta alati vastu võtab. 

Gigolo Nikki parasiitlik ja südametu elustiil muutub tänu Heather'ile (Margarita Levieva), kes on samasugune rikaste varandusel liugu laskja. Pruunisilmne ja armas Heather annab võimaluse Nikkile näha ennast kõrvalt, selle kogemuse pealt ta oma järeldused teebki ning asub ausale ja ühiskonnale kasulikule tööle viies inimestele toidukaupu koju kätte. Ta armub ka Heather'isse ja teeb talle koguni abieluettepaneku, ent kahjuks nad kokku ei saa. Vastasel juhul olekski süžee liiga imalaks läinud. 

Intervjuu (1987)

Fellinit on nimetatud režissööriks, kes jutustab ühte lugu erinevates variatsioonides. Sellist stiili või tendentsi ei tasu võtta hoiatusena või petukaubana - on ju kunstnikel tihti üks teema, mis on nende teema ja millega nad tegelevad rohkem kui muuga ja mis tuleb nende juurde ringiga tagasi. Fellini on aus, ta ei võta tegemiseks filmi, mis pole talle südamelähedane. Ja just seetõttu on Fellini mulle südamelähedane. "Intervjuu" on üks tema viimaseid filme.
Cinecittà on paviljon, kus Fellini filmis teiste seas ka suurteosed nagu "La Dolce Vita" ja "Satirycon". See sama paviljon ongi "Intervjuu" peamiseks tegevuspaigaks. Tegelikult Fellini elas Cinecittà's. Ta on nimetanud seda kohta ka oma koduks ning elu väljaspool paviljoni vajalikuks inspiratsiooniallikaks ja džungliks, kuhu tuleb aeg-ajalt röövretki sooritada, et seejärel kogu varandus Cinecittà'sse tassida. Filmitegemine oli õnn ja ike ka itaallasest suurmeistri jaoks.
Lugu on järgmine: Fellini teeb järjekordset filmi, kui paviljoni saabub Jaapani televisioonigrupp tegema intervjuud Cinecittà 50. juubeli puhul. Fellini tutvustab paviljoni, kus toimub samal ajal palju erinevaid projekte ning kus tegutseb karnevalijagu värvikaid tegelaskujusid, pöörases filmitegemise virrvarris jõutakse külla ka Anita Ekbergile, mis jätab unustamatu filmikogemuse. 
Linateos balansseerib mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail. Tegu on filmidega filmis, korraga jutustatakse mitut liini. Üks psüühikat raputav seik tabab vaatajat stseenis, kus on filmitud filmivõtet, režissöör lõpetab võtte, hakkab karjuma, karjub, karjub, ent siis kõlab veel üks "Stop" ning saame aru, et filmivõtte filmimine oli filmivõte. Ning selle taha jääb veel see film - "Intervjuu" - mille kaadrid jooksevad edasi. Kes tahab teada, mis tunne on nelja filmi korraga vaadata ja seejuures kaasa mõelda, kaasa tunda ja korralik kõhutäis naerda veel sinna otsa, siis soovitan "Intervjuud" kui täisväärtuslikku filmielamust.

Jalgrattavargad (1948)

Vittorio De Sica neorealistlik linateos elu ebaõiglusest ning sellega leppimisest. Isa ja poeg otsivad meeleheitlikult varastatud jalgratast.