Intervjuu (1987)

Fellinit on nimetatud režissööriks, kes jutustab ühte lugu erinevates variatsioonides. Sellist stiili või tendentsi ei tasu võtta hoiatusena või petukaubana - on ju kunstnikel tihti üks teema, mis on nende teema ja millega nad tegelevad rohkem kui muuga ja mis tuleb nende juurde ringiga tagasi. Fellini on aus, ta ei võta tegemiseks filmi, mis pole talle südamelähedane. Ja just seetõttu on Fellini mulle südamelähedane. "Intervjuu" on üks tema viimaseid filme.
Cinecittà on paviljon, kus Fellini filmis teiste seas ka suurteosed nagu "La Dolce Vita" ja "Satirycon". See sama paviljon ongi "Intervjuu" peamiseks tegevuspaigaks. Tegelikult Fellini elas Cinecittà's. Ta on nimetanud seda kohta ka oma koduks ning elu väljaspool paviljoni vajalikuks inspiratsiooniallikaks ja džungliks, kuhu tuleb aeg-ajalt röövretki sooritada, et seejärel kogu varandus Cinecittà'sse tassida. Filmitegemine oli õnn ja ike ka itaallasest suurmeistri jaoks.
Lugu on järgmine: Fellini teeb järjekordset filmi, kui paviljoni saabub Jaapani televisioonigrupp tegema intervjuud Cinecittà 50. juubeli puhul. Fellini tutvustab paviljoni, kus toimub samal ajal palju erinevaid projekte ning kus tegutseb karnevalijagu värvikaid tegelaskujusid, pöörases filmitegemise virrvarris jõutakse külla ka Anita Ekbergile, mis jätab unustamatu filmikogemuse. 
Linateos balansseerib mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail. Tegu on filmidega filmis, korraga jutustatakse mitut liini. Üks psüühikat raputav seik tabab vaatajat stseenis, kus on filmitud filmivõtet, režissöör lõpetab võtte, hakkab karjuma, karjub, karjub, ent siis kõlab veel üks "Stop" ning saame aru, et filmivõtte filmimine oli filmivõte. Ning selle taha jääb veel see film - "Intervjuu" - mille kaadrid jooksevad edasi. Kes tahab teada, mis tunne on nelja filmi korraga vaadata ja seejuures kaasa mõelda, kaasa tunda ja korralik kõhutäis naerda veel sinna otsa, siis soovitan "Intervjuud" kui täisväärtuslikku filmielamust.

Jalgrattavargad (1948)

Vittorio De Sica neorealistlik linateos elu ebaõiglusest ning sellega leppimisest. Isa ja poeg otsivad meeleheitlikult varastatud jalgratast.

Il Divo (2008)

Dokumentaalne, kuid irooniline uurimustöö poliitik Giulio Andreottist (Toni Serillo), kellest vägevamat me ei näe terves itaalia poliitikute pesakonnas. Ta on kuiv nagu kuivik ja emotsionaalne nagu laip. Ka temal on harvad ja pisikesed, vaevu-aimatavad hurraa-hetked, mil ta süda rõõmustab. Enamus ajast teeb aga tööd, milles äärmine professionaalsus ning pühendumine viivad kaugele lihtsa inimese rõõmudest ning muredest. Ta on kapten, kellel pole vaja teada muud peale selle, mis kuulub võimu juurde.
Filmi teeb nauditavaks sujuv, kuid kaunis operaatoritöö. Huvitav on ka teada, et Serillo poolt kehastatud Andreotti on siiani tegevpoliitik, keda pole õnnestunud lüüa ühelgi vaenlasel ja neid tundub tal olevat rohkem, kui hiinlasi riisipõllul.
Sõbrad kinosaalis norskasid seanssi ajal, mis on ka mõistetav, sest lugu ei jutustata traditsioonilises kasvava pinge taktis. Pilt hargneb teistmoodi ning ka tervikpilt kujuneb omalaadsem. Lihtsalt igav ja mage oleks näha järjekordset USA-stiilis tüütut poliitilise intriigi põnevikku, kus lõpp on etteaimatav juba alguses ning ei puudu ka actioni-rikkad tagaajamised. "Il Divo" on midagi hoopis erinevat. Kuidas võiks näidata poliitikuid? Nad pole ju kuigi maised olendid. Nagu põrandaalune rühmitus liiguvad nad oma kinnistes koridorides plaane sepitsedes ja omavahel diile tehes, püüdes rebida endale suuremat tükki võimuleivast. Lihtinimeseni jõuavad artiklid, mis tihti jätavad asjast puuduliku ja petliku mulje. Me ei tea kunagi, mida tegelikult sepitsetakse ja kuidas üks või teine intriig täpselt aset leidis. Ka kohus jääb tihti abituks kõrvaltvaatajaks võttes vastu otsuse, mis kajastab vaid poolt tõde. Mis neil muud üle jääb.

Malèna (2000)

Ajalooline armastus- draama poisist, kes armub linnakese imetlus- väärseimasse naisterahvasse. Ta näeb naise elu väga lähedalt. Majas on väike salapiilukas, kus poiss öösiti piidlemas käib. Ta uurib välja kaunitari elu pisidetailidki, et olla talle vaid lähemal, ent juttu julgeb ta teha alles lõpukaadris, aidates Malena'l mahakukkunud apelsine korvi tagasi korjata. Ja seegi jutt jääb vaid siiraks, kuid omakasupüüdmatuks "õnn kaasa" soovimiseks.
Noormees nimega Renato teeb kõik, et valusates elulainetes loksuvat Malena't kaitsta kepihimuliste meeste eest. Seejuures avastab ta endas avanevat seksuaalset külge. Maitsekas, stiilne, põnev ja mitmekülgne lugu noore poisi tunnetest täiskasvanud naise vastu, kusjuures naine ei tea poisi tunnetest hessugi. Parim, mida omasugustest näinud olen.