Underground (1995)

Naljakas ja geniaalne kullatükk. See on film, mis jääb meelde ja mida tahaks uuesti näha. Tegu on pea kolme tunni pikkuse mängufilmiga, millel on oma stiil, aga mis ometi lubab laiahaardelisi ja mitmepalgelisi lahendusi. Vaimukalt esitatakse vaheldumisi erinevaid liine. Siin on sürrealismi, nalja nabani, superhäid näitlejatöid, kuid ka sügavalt puudutavat traagikat. Loomaaeda pommitatakse ning loomad pääsevad välja, muidugi, kes ellu jäid. Loomadega filmid on minu jaoks kuidagi eriti puudutavad ja ma üritan neid vältida. Mulle ei meeldi see kibedus, mida süda hakkab välja pumpama. Seetõttu vaatan mööda linateostest, kus laps leiab räsitud loomapoja ja hakkab tema eest hoolitsema. Juba ette on teada, et lõpus nad peavad igaveseks lahku minema. See puudutab liiga sügavalt kuigi ise ma pole pidanud armsa looma kaotust üle elama. Ka "Underground'is" on mehe sõprus vanema kaotanud šimpansiga. Kahekesi panevad nad vastu sõja väntsutavatele sündmusele.
Mulle meeldisid lihtsad kaadrid paigal kaameraga. Oli mida kõrva taha lisada. Ent samas leidlikud ja absurdsed lahendused. Eriliselt mõnulesin kohas, kus elus palju kannatanud mees karistab oma ratastoolis venda valede valikute eest pekstes teda kepiga selga. Vennal on puldiga ratastool, millega ta üritab eest ära põgeneda, kuid edutult. Ühel hetkel käib krõks ja mees jääb ratastooli liikumatult lebama. Tema selg on halvatud, aga silmad ja mõistus veel töötavad.
Või siis armsad veealused kaadrid ja jõudmine saarele, kus kõik on jälle noored, ansambel mängib ja istutakse peolauas. Kõigil on hea olla. Paradiisisaar. Peale kolmetunnilist kannatuste jälgimist mõjub see tõesti paigana, kus on ilgelt hea ja kuhu tahaks ka ise jõuda.