Mean Streets (1973)

Martin Scorsese liigutav ja aus film tänava- test, mis püsivad teistel väärtus- hinnangutel ja seadustel, kui politsei ja kohtusüsteem. 
Kuulsate režissööride esimesi linateoseid vaadates leidub seal alati mingi originaalsus ja omamoodi tegemine, mida on raske välja lugeda hilisematest töödest.
 Näib, et lavastajad hakkavad kogemuse kasvades tahtmatult publikule vastu tulema ja rääkima lugusid nii nagu vaataja neid vastu on harjunud võtma. See näib paratamatu protsessina. Ent seda paeluvam on visata pilk esmastele katsetustele, kus lugu on tihti jõulisem ja omanäolisem, lavastaja kompromissitum.
Scorsese tahab 1973. aastal näidata tänavaelu. Seda, kuidas elu vormub Little Italy's. Tuleb osata juudikombel kaubelda, sest reeglid puuduvad ning tuleb läbi saada teistega. Tuleb harjuda, et miski pole kindel ning just sellises keskkonnas pannakse paika, kes sust saab. '70ndate New York'is ei karista Jumal, vaid diiler, kes ähvardab maksmata jätmise korral võlglase munepidi auto järele rakendada. 
Sisuliselt on tegu sõpradelooga, kus maffiateenistuses Charlie (Harvey Keitel) püüab säästa lapsikut ja destruktiivset sõpra Johnny Boy'd (De Niro). Charlie onu Giovanni (kohalik külakurnaja elik musta raha koguja) satub vennapojaga pahuksisse, kui Johnny Boy maksmisega hätta jääb. Charlie, kellel on afäär Johnny nõbu Teresaga, püüab üha ebaratsionaalsemaks muutuvat sõpra oma hoole alla võtta. 
Ka ise Little Italy's sirgunud ja seal ka koos Mardik Martiniga stsenaariumi kirjutanud Scorsese "Mean Streets'is" on olemas tänavafilmile hädavajalik tänavaehtsus, -lihtsus ja -konkreetsus. Alles hiljem tulid auhinnad ja "märgiline tähtsus".
Ja lõpuks on lihtsalt lahe vaadata, kuidas De Niro mängib kavalat tänavatüüpi, kes on pidevalt mingis jamas, aga alati suudab hoida tuju üleval ja valetada nagu ta polekski terve elu muud teinud.

Kommentaare ei ole: