Quantum of Solace (2008)

Ei midagi uut. Sisuliselt on kõik nähtud, klišee klišee järel. Kasvõi see, kui Bond (Daniel Craig) peale lennukist välja hüppamist, koos Camille'ga (Olga Kurylenko) koopas istub. Tüdruk on läbivettinud ja kaitsetu nagu Mowgli. Bond ei kaota kunagi lootust ja pürgib pääsmatutes olukordades väsimatult edasi justkui Jack London iseehitatud purjekaga ümbermaailma läbi viies. London kannatas nimelt suuri kahjusid, paat oli poolenisti vett täis ja mootorid ütlesid üles, lained möllasid ja käil ei funktsioneerinud nii nagu vaja. Sellest hoolimata pürgis ta edasi, ühes käes rooliratas ning teises käes navigatsiooni käsiraamat. Samuti õpib James lennukit juhtima juba õhus olles ja hüppab katuselt katusele nagu piisaks vaid suurest tahtejõust paha mehe tabamiseks. 

Ja muidugi ei puudu ühestki Bondi seiklusest paha mees, sest seda nõuab juba žanr. Seekordne pahade vaimude väejuhataja on saatanlik Dominic Greene (Mathieu Amalric), kes võimu nimel ei kohku tagasi ühestki patust. (See ilmselt ei tule lugejale eriti suure üllatusena.) Nendevahelise lõpuvõitluse ma jätaksin siinkohal kirjeldamata.

Äge möll on kaasahaarav, ent see kõik on, nagu öeldud, juba olnud. Quantum of Solace ei vii action-filmi uuele tasemele. Maitsekalt seksikas märulifilm usub inimese (ühe mehe) võimesse ületada kõik teised liigid ja lisaks loodusseadused. Juhtumised on tõesti peadpööritavalt eluohtlikud, ent meisterlikult sooritatud. Ses mõttes on linateos veenev. Tavainimene ei võta selliseid otsuseid vastu kui hulljulge Mr. Bond, seega me ei tea ka, mis saaks, kui me käituksime samamoodi. 

Viimane maailmapäästja on vägivaldsem ja tundetum kui eelmised. Ta pääseb veelgi napimalt ja väljub mineeritud hoone aknast veelgi hiljem. Montaaž on ülikiire ja kaadrid lühikesed - tekib tempo illusioon. Sisuliselt saeb kogu bondindus oksa, millel istub. Ühel hetkel ei saa ju enam kiiremaks minna, tuleb hoog maha võtta ja relaxida. Ühel hetkel pole me enam ka tehnikaajastus ning see tähendab mitte ainult maailmapäästja surma, vaid uue jumaluse teket. Praegu veel Bond elab. Huvitav, kaua?

Il Divo (2008)

Dokumentaalne, kuid irooniline uurimustöö poliitik Giulio Andreottist (Toni Serillo), kellest vägevamat me ei näe terves itaalia poliitikute pesakonnas. Ta on kuiv nagu kuivik ja emotsionaalne nagu laip. Ka temal on harvad ja pisikesed, vaevu-aimatavad hurraa-hetked, mil ta süda rõõmustab. Enamus ajast teeb aga tööd, milles äärmine professionaalsus ning pühendumine viivad kaugele lihtsa inimese rõõmudest ning muredest. Ta on kapten, kellel pole vaja teada muud peale selle, mis kuulub võimu juurde.
Filmi teeb nauditavaks sujuv, kuid kaunis operaatoritöö. Huvitav on ka teada, et Serillo poolt kehastatud Andreotti on siiani tegevpoliitik, keda pole õnnestunud lüüa ühelgi vaenlasel ja neid tundub tal olevat rohkem, kui hiinlasi riisipõllul.
Sõbrad kinosaalis norskasid seanssi ajal, mis on ka mõistetav, sest lugu ei jutustata traditsioonilises kasvava pinge taktis. Pilt hargneb teistmoodi ning ka tervikpilt kujuneb omalaadsem. Lihtsalt igav ja mage oleks näha järjekordset USA-stiilis tüütut poliitilise intriigi põnevikku, kus lõpp on etteaimatav juba alguses ning ei puudu ka actioni-rikkad tagaajamised. "Il Divo" on midagi hoopis erinevat. Kuidas võiks näidata poliitikuid? Nad pole ju kuigi maised olendid. Nagu põrandaalune rühmitus liiguvad nad oma kinnistes koridorides plaane sepitsedes ja omavahel diile tehes, püüdes rebida endale suuremat tükki võimuleivast. Lihtinimeseni jõuavad artiklid, mis tihti jätavad asjast puuduliku ja petliku mulje. Me ei tea kunagi, mida tegelikult sepitsetakse ja kuidas üks või teine intriig täpselt aset leidis. Ka kohus jääb tihti abituks kõrvaltvaatajaks võttes vastu otsuse, mis kajastab vaid poolt tõde. Mis neil muud üle jääb.

Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Man on Wire (2008)

Dokumentaalvormis lugu mehest, kes kõndis köiel. Hämmastav trots ja unistus millestki suurest võivad kokku anda kange iseloomu, mida kõrvalistel isikutel on keeruline, kui mitte lausvõimatu juhtida - saage tuttavaks Philippe Petit. Isegi kõige lähedasematel pole rohtu mehe kire rahustamiseks. Tema on pähe võtnud kõndida ühe kaksiktorni katuselt teisele. Kõik vabaduse nimel ja et kodused saaksid all tänava peal hinge kinni hoida ja juuksed halliks pabistada. Meenub ka "Pealtnägija lugu" väikelinnamehest, kes suitsukonidest Eiffeli torni ehitas. Kärmas küsis, kas tervise peale ei hakka pidev ehitusmaterjali tootmine? "Hakkab ikka," vastas mees rahulikult. Kui miskit kirega teha, siis on selge, et pole aega tervise pärast hoolt kanda ja tasakaalustatud toite süüa, vaid kogu energia on keskendatud huviobjektile. Tuleb küll tunnistada, et konidega jändamine on kõvasti labasem, kui köiel patseerimine ja politseionule komejandi mängimine. Ta isegi pikutas maa ja taeva vahel! Tuleb tunnistada, et see kutsus küll esile emotsionaalse tundepuhangu. Nagu näeks Olümpiakomitee esimeest Kristina Šmigunile kuldmedalit kaela riputamas. Nii ilus, et juba valus hakkab!

Vicky Cristina Barcelona (2008)

Hõlpsasti vaadeldav romantiline suhtekomöödia. Konserva- tiivsem Vicky (Rebecca Hall) on tulnud suveks Hispaaniasse koos sõbranna Cristinaga (Scarlet Johansson). Juba esimesel õhtul restoranis kõnetab neid ehtsat Hispaania verd maali- kunstnik Juan Antonio (Javier Bardem). Ja teeb ettepaneku lennata kolmekesi väikelinna armatsema ja elu nautima. Vicky keeldub kategooriliselt, nähes Juanis vaid kerge seksi jahtijat, Cristinale aga istub Juani omapära ning ta saab Vicky nõusse. Cristina ning Juan on sissejuhatamas kirglikku öö esimesi takte, kui tüdruk ropsima hakkab. Ta viiakse maohaavadega haiglasse, see aga annab naistekütt Juanil võimaluse lähedaseks saada esmalt tõrkuva, kuid hiljem suussulava Vickyga. Niimoodi need suhted algavad, arenevad, lõpevad ja uuesti algavad Woody Alleni hispaania filmis.
Kellele inimsuhted ja nendest rääkimine ei istu, jätku parem linateos vaatamata. Sest ei leia siit autotagaajamist, tulistamist ega "vaimukat" Hollywoodi huumordialoogi, mida põhikoolilapsed üle võtavad ja ühistranspordis kordavad. Allen rõhutab ühise keele tähtsust suhetes. Kujutan ette mitte samal lainel paarisuhteid, millesse võib selle filmi ühiskülastus mõne suurema mõra sisse lüüa. Tegu pole vaid komöödilise tiluliluga, kohati on olukorrad elulised ja valulikud, eriti kui pole palju aega möödas, kui ise sai midagi taolist kogetud. Samas seos eluga teeb linateose eriliselt huvipakkuvaks. Rasked olukorrad kaotavad oma negatiivse kaalu hetkel, kui oled osanud nende üle esimese nalja teha.
Alleni mõistmiseks on vaja naudita irooniat ja oskust elu üle irvitada. Paha ei tee ka harjumus küsida, mis asja ma üldse siin planeedil peaksin ajama ja miks on just nii. Keda eksistentsi ja inimsuhete teema huvitab, leiavad filmi väga hea olevat. Välise actioni sõbrad vaadaku Mel Gibsonit. Või ärgu vaadaku, kui ei taha.

p.s. Palju õnne sünnipäevaks Woody Allen! Olen väga rõõmus, et saan vaadata ka su uuemaid filme, mitte ei pea piirduma vanade hittidega nagu suurepärane "Annie Hall", vaid näen ka värskemat kraami, mis on sinulikult sarkastilised, ent siirad ja ausad ning alati otsivad tõde. Elutõde läbi filmitõe.

Detsembrikuumus (2008)

Huvitaval kombel on hetkel kinodes kaks Eesti filmi, mille juhtivates rollides Tõnu Kark. Kui "Ideaal- maastik" on üks väheseid Kargi ülesastumisi mitte-macho'na, siis "Detsembri- kuumuses" ütleb ta kindral Ernst Põdderina teose kõige naljakama repliigi: "Ime piipu!"
Linateos lahkab vähekäsitletud ajaloosündmust 1924. aasta detsembrikuust. Venelased on võimu haaramas ja tänu mõnele hakkajale mehele ja juhusele õnnestub see siiski ära hoida. Näeb inimesi erineva vaimsuse ja ideoloogiaga. Justkui ühesugused inimesed, aga põhimõtteliselt nii vastandlike vaadetega, et revolutsioonipuhkemine on vaat et vältimatu.
Mait Malmsteni kehastatud paha tegelane Jaan on tükk maad tõsiseltvõetavam, kui keskaegne vend Wismuth mõne aasta taguses "Malevas". Olles teda näinud No-teatri lastetükis "Kaks päikest" mudilastele muinasjutte lugemas ja nüüd Spetsialistina mängimas niivõrd vastikut inimest, ei teki tema näitlejavõimekuses kahtlust.
Liisi sobib näo ja olemise poolest väga hästi, kahjuks aga ei suuda ta näidelda nii hästi, kui seda oleks teinud mõni teine kodumaa tütar. Ta on õiges rollis, kahjuks aga pole tegu näitlejaga nagu näiteks Hele Kõre. Samas on Kõre taolistes osades mänginud viimasel ajal ehk liiga palju.
Ajalooline draama, mida peaks vaatama minema juba seetõttu, et vähendada rahalist miinust, millesse tootja jäi. Ka ei maksa peljata action-kohti, sest need on parimad, mis Eestis siiani tehtud, jätmata kodukootud muljet. Ja Sergo Vares on hea, tabades tolle aja noormehe tõsist vaimu ja takjalist iseloomu. Filmides meeldivalt vähenähtud näitleja ka. Kui te just pole "Kodu keset linna" järjepidevad jälgijad. Kaasa lööb näitlejate paremik erinevatest teatritest - sellist koosseisu ei näe kuskil mujal.
Pildil tutvustab Erkki Tikani Sergo Varesele revolvrit.

Toomiku film (2008)

Kui enne kunstnik Jaan Toomiku kohta midagi ei teadnud, siis peale filmi vaatamist saab selgeks, et ta on kõigepealt kunstnik ja alles seejärel tuleb kõik muu. Ning sel teemal pole mõtet temaga tüli norida...
Avatus on haavatav. Kuidas aga olla avatud ja mitte haavuda? Ma armastan kunstnike, kes ei pelga iseennast otsida. On üks stseen, kus Jaan vaatab peeglisse ning hiljem kommenteerib, et kui vaadata tund aega enda nägu peeglist, siis see muutub tundmatuseni ja tekib hirm. Proovisin järgi, jälgisin enda lõusta vaevalt viis minutit, aga saavutasin teatava rahuliku jälgimise, millesse järjest enam lisandus mingit seletamatut õudu. Iseendaga silmitsi seismise hetk.
Küll on Toomikul õrn ja armastav süda, mis laste kasvatamisel kompenseerib reeglid ja kombed, mida väikekodanlikes peredes lastele tuhinaga pähe aetakse. Üldse arvame nii kindlalt, et kehtivad normid on ainuõiged, mida järgida. Kui keegi teeb teistmoodi, siis lööb ette error ning me asume välja näitama põlgust ja ignorantsust.
Mittekunstnikul on võibolla raske mõista, et kunstnikule PEAB olema kunst kõige tähtsam. Muidu on loominguline vabadus piiratud ja suurteos jääb sündimata.
Natuke hakkas Jaan Toomikust kahju. Võibolla on asi minus. Võibolla hakkas endast hale, ma ei oska öelda. Kui inimesed oleksid siiramad ja sepitseksid vähem salakavatsusi, siis oleks raskem ka kurja teha ja solvanguid loopida.
Näeb ka, kuidas kunstnik tuleb toime keskeaga. Samas kunstnikuna ei saa ära vajuda elu hallusesse. Ei saa tagasi tõmbuda ega käituda nii nagu üks viiekümnendale juubelile lähenev pereisa kõlblusnormide kohaselt võiks. Nojah, saab, aga kui kurb ja igav võiks olla, kui Jaan Toomiku asemel oleks üks keskmine eesti mees. Mitte, et kunstnik on kuidagi kõrgem. Ei, ei, ei. Tahan öelda, et on kuradi nukker, kui ei leia hingekaaslust. Ja seda ongi raske leida, kui hing on teiste ja enda eest peidus. Loomine on mäng ja nõuab paradoksaalsel kombel ühtaegu endaga kontaktis olemist ja seejuures ka enda unustamist, minna laskmist.

Burn after reading (2008)

Coen'ite filmides meeldivad mulle kõige rohkem tegelased. Soojalt, kuid teravalt treitud origi- naalsed inim- hinged, kes loksuvad oma pisikeste hädadega maa ja taeva vahel. Kui miski neid ühendab, siis piiratud silmaring ja egotsentrism. Groteskse väljenduslaadiga Chad (Brad Pitt) ja naiste tähelepanu vajav Harry Pfaffer (George Clooney) on vaid paar näidet. Ka kõige väiksemad tegelased on seotud mingi suurema klišee külge, mille najal vaataja paneb kokku teatud liiki inimese.
"Põletada pärast lugemist" on vaimukas ajaviitekomöödia, mis räägib inimlikust paranoiast ja hirmude saamisest tõeluseks.
Kaob salajaste andmetega cd-plaat, see mõjutab kõiki, kuid kellegi jaoks pole failid esmatähtsad. Tahetakse omi asju ajada, aga neetud cd sekkub eludesse nii või teistpidi. Huumor on siis, kui tegelased püüavad segavat faktorit endast eemale tõrjuda või kui kohtuvad omavahel kõige eriilmelisemad inimesed. Näiteks kaks tüüpilist ameeriklast Frances ja Chad, kes vene saatkonnas kohtuvad klassikaliselt primitiivse, kuid otsesõnalise vene kindraliga. Lõpuks selgub, et tegemist ongi luureinfo mõttes kasutute CIA ekstöötaja Osbourne Cox'i (John Malkovich) memuaaridega. Selle filmi jooksul ei juhtu midagi põhjapanevat. Keegi ei muutu teiseks inimeseks, ei leia ennast. Samamoodi nagu täna, jätkub elu homme. Mõned saavad kõrgendust, teised käiva alla. Meid saadavad vaid tähtsusetud intriigid ja absurdsed seosed.
Vaevalt et ka "Põletada pärast lugemist" tegijaid või publikut kuidagi muuta võiks. Tegu on sada protsenti meelelahutuse ning seejuures pööraselt naljaka filmiga. Hingele midagi ei leia, küll aga saab kõhu kõverasse lagistada. Näilist mitte millegi toimumist toidab geniaalselt ülesehitatud stsenaarium. Lõpp tuleb äkitselt. Küll taotluslik, aga samas ikkagi kehv ja mittemidagiütlev lõpp, kus selgub, et kogu jant oli asjata ja oleks võinud pigem olemata jäädagi.

Cheung Gong 7 hou (2008)

Lapsemeelse lähenemisega komöödia lastele ja lapsemeelsetele. Mõjub värskelt nagu Peeter Sauteri "Laiskade laste raamat".
Samas žanris lõputult käiatud õpetliku sisuga lood tüütasid mind juba üsna ammu. Kõik need "Üksinda kodus" seeriad ja muu heatahtlik jõulukraam tekitab ikka tõsist vastumeelsust. On kohutavalt häiriv, kui kõik tegelased on head inimesed, kui isegi halba meest on kujutatud läbi heatahtliku kaastunde prisma. Film ei tohiks olla elust igavam. "Cj7" mõjub aga uuenduslikult. Näitlemine ja huumor on huvitavad, lisaks hästi tabatud, kuid veidi liiga klišeelikud kõrvalosatäitjad, tüpaažid.
Lastefilm, milles on oma atmosfäär ja lähenemine. Režissöör Stephen Chow (mängib ka Ti-d) on ka stsenaariumi taga. Linateoses on näha tema isiklikku lähenemist ja seisukohta.
Kinnine ja alaväärsuskompleksides vaevlev, ent hea südamega Ti tahab oma pojale pakkuda paremat haridust, kui talle endale osaks sai. Päevast päeva rassib ta ehitustööl ja püüab üle olla majanduslikust virelemisest ja sotsiaalsest rõhumisest. Vaesus jätab märgi külge, eriti hästi märkavad seda 10aastased poisikesed, kes kooli peal Dicky't kiusamata ei jäta.
Ti leiab prügi seast maaväliste olendite poolt jäetud kuuli, mis kingib Dicky'le mängu- ja suhtluskaaslase - Cj7. Väikesest karvapallist saab poisile truu sõber. Koolis tekib küll üksjagu segadust, ent tänu seiklustele heatahtliku loomakesega kujuneb ka Dicky's soov teha head ja hoolida lähedastest. Hariduslikest ambitsioonidest ja materiaalsest jõukusest tähtsam on kujuneda terviklikuks inimeseks. Mida lõpu poole jõutakse, seda intensiivsemalt küsitakse: mis on maailmas tähtsat peale raha?
Emotsionaalse lõpuga originaalne lastekas, mida võiks olla huvitav vaadata nii lastel kui ka vanemal vennal või kerget huumorit hindaval lapsevanemal.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.

In Bruges (2008)

Alguses näib, et tegijad ei tea ise ka, miks nad selle filmi tegid. Kõik tundub juba varem nähtuna ja näitlejatöö mitte millegi erilisena. Kaks palgamõrvarit saadetakse Belgia arhitektuuriliselt kaunisse, kuid igavasse Euroopa linna, kus nad peavad ootama ülemuse juhiseid. Ühel hetkel aga hakkab toimuma huvitavaid süžeepöördeid ja kasutatakse ära kõik võimalused, et tekitada uusi pingeid ja olukordi. Tuleb välja, et üks mõrtsukatest saab ülesandeks tappa kaaslane ja sõber. Ülesannet ellu viies näeb ta, et hetkel, kui mõrvar tahab päästikule vajutada on ohver endale ise kuuli pähe laskmas. Mõrv jääb sooritamata ja samuti ka enesetapp, seiklused jätkuvad ja üllatavad.
Martin McDonagh'i film, mis välja tulnud Inglismaal. Peaosades iirlased Brendan Gleeson ja Colin Farrell.

Ananassiekspress (2008)

Astusin kinno masendunult ja tülpinult. Peas lõhkus pohmell, süda valutas ja mõtteid laastas pettumus. Hommikune seanss algas 11:50. Kondasime sõbraga linnas kuni aeg sai küpseks. Enne sisseminekut tegin veel puhta spliffi. Ja teate mida? Ma pole ammu kahe tunni jooksul nii palju naernud. Tegu on kahtlemata parima komöödiaga sel aastal. Ma ei osanud midagi oodata, sest polnud sellest kivisordinimelisest linateosest varem midagi kuulnud. Mustad mõtted taandusid ja suu kiskusid naerule hea stsenaarium ning nüansirikkad näitlejate mängud. Lihtsalt vaadatav hea komöödia.
Tihtipeale keeratakse komöödialõpud dramaatiliseks. Stsenaristid vist usuvad, et pill tuleb pika ilu peale ja tahavad naerutajafilmile tõsisema teemaga kaalu lisada. Võlts, ootamatu ja kohatu on sentimentaalsus peale pooleteisttunnist irvamist. Selle savukomöödia ülimaks kiituseks tuleb märkida stiilipuhtus. Alguses pannakse paika reeglid, kuidas film jookseb ja jäädakse mängupiiridesse. Mängud (ja filmid) on alati millegagi piiratud. Ei saa korvpallis hakata ühtäkki rahvastepalli reeglite järgi mängima. Ma ei pea siinkohal silmas loomingulist piiratust - ei. Andekus tuleb välja just piiritletud situatsioonis tulemuse saavutamises.
Film räägib kliendist ja kividiilerist, kes ebasoodsa juhuse tõttu peavad põgenema kurjategijate eest. Näeme, kuidas sujub nendevaheline kontakt ja mis otsuseid võtavad vastu tüübid, kes on pidevalt pilves.
Minule film igatahes meeldis ja ei näe põhjust, miks sinugagi ei võiks nii juhtuda. Kui sa just ei ole piiratud silmaringiga, loll ja silmakirjalikult demagoogiline taimevastane väikekodanlane.
______
Vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud väga erienevaid hinnanguid. Öeldakse, et naerda ei saanud kordagi... Peter Bradshaw: "Ananassiekspressi" vaatamine ilma, et oleks kunagi kivi teinud, on nagu 3D-filmi vaatamine ilma spetsiaalsete prillideta.
Minu meelest läheb see linateos pühendusega kiviinimestele. Hea on vajuda tugitooli, võtta paar mahvi, käivitada kivifilm ja unustada kõik muu. Parim ganjafilm, mis seni tehtud.
Kuidas saakski see meeldida alkorahvale, kes joovad ennast mõnuga täis, muutudes agressiivseks ja kiimaseks jörmiks?

Mina olin siin (2008)

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

You Don't Mess with the Zohan (2008)

Ei jätnud mind tunne nagu oleksin kõike seda juba näinud. Kahjuks ei tekkinud paralleele eluga, vaid komöödia filmidega. Adam Sandler, Robert Smigel ja Judd Apatow kirjutasid stsenaariumi, mis kubiseb naljadest. Võibolla ma olin liiga väsinud, aga parimal juhul vaid muigasin. Kivis peaga võibolla töötaks. Kergelt vaadatav film, mitte sügav, mitte hingeline. Taheti teha naljafilm. Alles lõpus hakkab stsenaarium tööle, tekkis huvi, kuidas otsad kokku tõmmatakse. Meeldiv, et otseselt ei ahvita ühtegi filmi nagu Hollywoodis tihti kombeks. Püütakse siiski midagi omanäolist.
Lootused olid kõrgemad. Näitlejailt oleks midagi enamat oodanud, potentsiaal jäi kasutamata. Keegi ei näitle Zohan'is halvasti, tullakse toime ülesannetega. Lihtsalt antud ülesanded ongi need, mis on sitad. Ei soovita seda filmi kellelegi. Miks peaks vaatama? Tean, et leidub inimesi, kes hirnuksid linateose peale herneks, võtaksid peale seanssi filminaljad ka päris ellu kaasa ning siis saaks pool aastat trollis kuulata avalikku halva huumori kordamist. Seda ei tahaks. Võibolla olen hetkel magamatusest liialt tõre, kuid pigem võiks vaadata Mr. Bean'i puhkust. Atkinsoni ei oska vähemalt keegi matkida, ta on originaalne ja leidlik. Erinevalt Zohanist.