Naised ootavad mehi (1952)

Oodates koju mehi, jutustavad neli naist oma lood, kus ja kuidas nad täpselt oma kaasadega kohtusid ning kokku jäid.
Bergmani anne seisneb võimes rääkida lugu ja samal ajal tuua välja tegelaste tundmusi. Pikapeale avastatakse, et see, mis ekraanil toimub, on usutav ning eluline. Näeme tegelaste terviklikust (absurd), veenvatena paistab inimlikkus oma ilus ja inetuses. Muudmoodi ma praegu seda särinat sõnastada ei oska. Ja mis siin ikka... Film on visuaalne väljenduslaad, sõnad on vaid viited piltidele.
Ingmari pildikeel on ilus, paeluv, valus, vahel ka magus. Režissöör ei jäta vaatajat üksi, isegi rääkides rasketest teemadest, võib alati teada, et seal pildis on ka tema ja see on päris suur lohutus. Tänapäeva kinolugudes taolisi narratiive ei leidu. Võibolla vaid Roy Andersson liigub kohati samal lainel.
Huvitav, kui suure osa filminaudingust moodustab teadmine, et tegu on Bergmani loominguga? Muidugi tekitab kaaslust sarnane kultuuriruum ja kodune Põhjamaa mõtte- ning olemisviis. Rootsi kuulsaim filmilavastaja on sümpaatne ja sügav isiksus ning temaga on lihtne samastuda. Aga kas ongi tähtis, miks ta täpselt meeldib? Ajapikku vanemaks saades ja filme läbi vaadates tuleb vastus nagunii. Jätkuks vaid avastamisrõõmu.
Muide, täna bussis sattusin vestlema 90aastase vanaprouaga, kes tänas jumalat, et tal jalad ilusti liiguvad. Ta sündis Bergmaniga samal, 1918. aastal. Kuradi kahju ikka, et geenius on meie seast lahkunud.

Persona (1966)

"Personat" peetakse Ingmar Bergmani parimaks filmiks. Ta nägi stsenaa- riumiga kurja vaeva ja ütles, et ideed, mis tal on, ei saa sõnadesse panna. Tean ka, et Bergmanil oli raskusi raamatute lugemisega, ta luges aeglaselt ja mõnda raamatut koguni mitu kuud. Koduselt tundis ta end ikkagi piltide maailmas. Ta teadis, mis piltides on energia ja tahtis need jäädvustada. Olgu selle tõenduseks tema pikk karjäär ja väsimatu pühendumine filmikunstile.
Bergman ei teinud kunagi lihtsalt filmi. Tal on alati mingi oma asi klaarida. Teemad ulatuvad lapsepõlvemälestustest meheksolemiseni. Pinge pole filmides kunagi asjata. Ingmar Bergmanil on lugu ja vahet pole, kuidas seda rääkida. Lihtsalt ei tohi unustada, mille teenistuses on pildid, mida näitad. Bergman tahab näidata, mis ta sees toimub ja sama vajadus on närvikliiniku õde Almal (Bibi Andersson), kes on saanud hooldajaks tummale Elisabeth Voglerile (Liv Ulmann). See tähendab, et füsioloogiliselt on kõik korras, aga ometi vaikib. Elisabethil on ka 10aastane poeg (Jörgen Lindström), kes tahaks ema kohta teada, aga kahjuks peab hakkama saama ilma temata.
Õde Alma ja imekaunis näitlejanna Elisabeth võtavad ette väljasõidu suvilasse, et saaks mõnda aega mere äärses värskuses elada ja ehk on sel ka positiivne toime Elisabeth'i haigusele. Noored naised saavad omavahel hästi läbi ja Alma usaldab Elisabethile oma loo ühes kõige intiimsemate saladustega. Elisabeth on hea kuulaja, Alma muudkui räägib, saamata ühtegi vastust. Tekib mõte, et me peidame endas lugusid, mida pole lihtne kanda. Mida rohkem Alma räägib, seda enam kogeb, kuidas ta isik läheb Elisabethi omaga segamini. Ta hakkab ennast nägema, mis tekitab nii mõnegi konflikti.
Naised hakkavad üksteisele haiget tegema. Õigemini on Alma see, kes terroriseerib Elisabethi, kannatamata tolle vaikimist, mis jätab liigselt aega Almale endale.
Eneseotsingulise "Persona" kaadrid on pikad ja hüpnotiseerivad. Üks meeldejäävamaid linateoseid, mida olen näinud. Raske öelda, kas draama tegevus toimub rohkem Fåro saarel või inimhinge salajastes hingesoppides.

Sommarnattens leende (1955)

Bergmanil on täiesti oma filmikeel. Ta leiutab ja loob, mitte ei tee lihtsalt filme. Ta tabab inimsuhteid nii nagu need on ja me tunneme ära tuttavaid olukordi ning samastume, ent samas võib eelmise sajandi kinogeenius sisse visata isikupärase vimka, mis annab ta filmidele oma näo ja olemise.
Smiles of a Summer Night näitab erinevaid inimesi kellessegi kiindumas ja nende tegusid armastuse nimel. Lisaks on edasi antud seaduspärasusi ja mehhanisme, mida kohtame ka elus.
Fredrik Egerman on egoistlik ja rahulolematu advokaat, kes mõtleb arvude keeles, kelle jaoks armastus on tehing nagu iga teinegi.
Desiree Armfeldt on kuulus näitlejanna justkui emotsionaalse maailma esindaja, kuid armastust ei leidu temas minu meelest rohkem, kui Fredrikis. Count Carl Magnus Malcolm on võitleja, kes ei lase armastust kunagi liialt enda sisse, sest teab, et see võib teda nõrgestada. Malcolm ei armasta naisi, vaid vallutab neid. Tema huviorbiiti kuulub vene rulett ja muu mehelik-poisilik põnevusatribuutika.
Naised ei pidavat kunagi armastust nii tõsiselt võtma, kui mehed. Samal ajal, kui meessugupooled duelle peavad ja armastuse lainetele allajäädes pead murravad, mõtlevad naised strateegilisi plaane ja teevad kokkuleppeid. Üldse tundub, et armastuse registrites opereerivad naisterahvad hõlpsamalt.
Henrik Egerman on tallaalune, kes ei julge vastu vaielda ega enda eest seista. Armastust leidub temas aga vaat et kõige rohkem - ta lihtsalt ei oska seda välja näidata ning piinleb seetõttu armuvaluhoogudes. Inimene mõtleb oma kujutluses inimsuhted palju drastilisemaks ja dramaatilisemaks. Ühel hetkel Henrik murdub ning tema viha on vallandumas. Siiski ei lasku ta kiskjaliku ja õela maailma mängureeglitesse. Ta jalutab toast välja ja otsustab enda tappa, mis aga ebaõnnestub ja viib ta sõna otseses mõttes nägupidi kokku noore tüdrukuga, kes salamisi on Henrikut ihalenud. Hetkel, kui ta juba usub enda surnu olevat, avaneb talle taevaliku armastuse aken, mis paneb teda maailma teise pilguga nägema ja mis kõige tähtsam: lõpuks ometi on tal väljund oma sügavatele tunnetele. Lõpuks ometi on elul mõte.
Hea on näha vahelduseks filmi, mis pärineb lähedasemast kultuuriruumist, kui USA.