Burn after reading (2008)

Coen'ite filmides meeldivad mulle kõige rohkem tegelased. Soojalt, kuid teravalt treitud origi- naalsed inim- hinged, kes loksuvad oma pisikeste hädadega maa ja taeva vahel. Kui miski neid ühendab, siis piiratud silmaring ja egotsentrism. Groteskse väljenduslaadiga Chad (Brad Pitt) ja naiste tähelepanu vajav Harry Pfaffer (George Clooney) on vaid paar näidet. Ka kõige väiksemad tegelased on seotud mingi suurema klišee külge, mille najal vaataja paneb kokku teatud liiki inimese.
"Põletada pärast lugemist" on vaimukas ajaviitekomöödia, mis räägib inimlikust paranoiast ja hirmude saamisest tõeluseks.
Kaob salajaste andmetega cd-plaat, see mõjutab kõiki, kuid kellegi jaoks pole failid esmatähtsad. Tahetakse omi asju ajada, aga neetud cd sekkub eludesse nii või teistpidi. Huumor on siis, kui tegelased püüavad segavat faktorit endast eemale tõrjuda või kui kohtuvad omavahel kõige eriilmelisemad inimesed. Näiteks kaks tüüpilist ameeriklast Frances ja Chad, kes vene saatkonnas kohtuvad klassikaliselt primitiivse, kuid otsesõnalise vene kindraliga. Lõpuks selgub, et tegemist ongi luureinfo mõttes kasutute CIA ekstöötaja Osbourne Cox'i (John Malkovich) memuaaridega. Selle filmi jooksul ei juhtu midagi põhjapanevat. Keegi ei muutu teiseks inimeseks, ei leia ennast. Samamoodi nagu täna, jätkub elu homme. Mõned saavad kõrgendust, teised käiva alla. Meid saadavad vaid tähtsusetud intriigid ja absurdsed seosed.
Vaevalt et ka "Põletada pärast lugemist" tegijaid või publikut kuidagi muuta võiks. Tegu on sada protsenti meelelahutuse ning seejuures pööraselt naljaka filmiga. Hingele midagi ei leia, küll aga saab kõhu kõverasse lagistada. Näilist mitte millegi toimumist toidab geniaalselt ülesehitatud stsenaarium. Lõpp tuleb äkitselt. Küll taotluslik, aga samas ikkagi kehv ja mittemidagiütlev lõpp, kus selgub, et kogu jant oli asjata ja oleks võinud pigem olemata jäädagi.

Adaptation. (2002)

Piisab, kui meeldib Nicolas Cage või leidub huvi kirjutamise vastu, et "Adaptation."'it nautida. Stsenaristika suurimaid pähkleid on muu ilukirjanduse (romaani) kohandamine filmistsenaariumiks. Sama raamatut loetakse kordi ja kordi kuni õnnestub õnnestub lõpuks näha loo sügavamaid tagamaid ja ülesehituse peenelt punutud pesa. Sama väljakutsega tegeleb ka Kaufmani kirjutatud filmis Charlie Kaufmani nimeline sisemiselt konfliktne tegelaskuju. Elus on asjad seotud ja tööraskustega segunevad Charlie isiksusekonfliktid, kompleksid, suutmatus naist leida ning pereprobleemid.
Charlie vend Donald (keda mängib ka Cage) kirjutab erinevalt romantikust vennast kriminaalfilme. Ta on pealiskaudsem, aga elus paremini orienteeruv, lisaks köidab ta naisterahvaid. Niisiis on film kahest vastandliku olemisega vennast, kes elavad ühe katuse all ja tahavad mõlemad saada kirjanikeks. Meie silme all valmib stsenaarium ning saame vihjeid ka lilleraamatu kohta, millest Charlie adaptsiooni kirja paneb. Läbi lilleraamatu otsib ta iseennast ja uut kvaliteeti, mida ta elu hädasti vajab.
Veel räägib linateos looja ja tavainimese põhimõttelisest erinevusest ning kaalub nende plusse ja miinuseid. Originaalne stsenaarium ja õnnestunud teostus. Ilmaasjata see film Oscarit ei saanud. Kõik on kuidagi hästi õnnestunud. Filmitegijad ikka räägivad, et teatud arvu protsentide ulatuses teeb filmi õnnejuhus. Siin on mõlemat, nii õnne kui ka kõva eeldust. Progressifilm kirjanikuks saamisest ja kaotustest elus, mis teinekord loomingule kasuks tulevad. Sisukas komöödia, mis ütleb, et kui sa ikka kellekski väga tahad saada, siis läbi suuremate või väiksemate kannatuste sa sinnani ka jõuad. Ja surres on kõik õnnelikud.