Kuvatud on postitused sildiga john torturro. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga john torturro. Kuva kõik postitused

Vicky Cristina Barcelona (2008)

Hõlpsasti vaadeldav romantiline suhtekomöödia. Konserva- tiivsem Vicky (Rebecca Hall) on tulnud suveks Hispaaniasse koos sõbranna Cristinaga (Scarlet Johansson). Juba esimesel õhtul restoranis kõnetab neid ehtsat Hispaania verd maali- kunstnik Juan Antonio (Javier Bardem). Ja teeb ettepaneku lennata kolmekesi väikelinna armatsema ja elu nautima. Vicky keeldub kategooriliselt, nähes Juanis vaid kerge seksi jahtijat, Cristinale aga istub Juani omapära ning ta saab Vicky nõusse. Cristina ning Juan on sissejuhatamas kirglikku öö esimesi takte, kui tüdruk ropsima hakkab. Ta viiakse maohaavadega haiglasse, see aga annab naistekütt Juanil võimaluse lähedaseks saada esmalt tõrkuva, kuid hiljem suussulava Vickyga. Niimoodi need suhted algavad, arenevad, lõpevad ja uuesti algavad Woody Alleni hispaania filmis.
Kellele inimsuhted ja nendest rääkimine ei istu, jätku parem linateos vaatamata. Sest ei leia siit autotagaajamist, tulistamist ega "vaimukat" Hollywoodi huumordialoogi, mida põhikoolilapsed üle võtavad ja ühistranspordis kordavad. Allen rõhutab ühise keele tähtsust suhetes. Kujutan ette mitte samal lainel paarisuhteid, millesse võib selle filmi ühiskülastus mõne suurema mõra sisse lüüa. Tegu pole vaid komöödilise tiluliluga, kohati on olukorrad elulised ja valulikud, eriti kui pole palju aega möödas, kui ise sai midagi taolist kogetud. Samas seos eluga teeb linateose eriliselt huvipakkuvaks. Rasked olukorrad kaotavad oma negatiivse kaalu hetkel, kui oled osanud nende üle esimese nalja teha.
Alleni mõistmiseks on vaja naudita irooniat ja oskust elu üle irvitada. Paha ei tee ka harjumus küsida, mis asja ma üldse siin planeedil peaksin ajama ja miks on just nii. Keda eksistentsi ja inimsuhete teema huvitab, leiavad filmi väga hea olevat. Välise actioni sõbrad vaadaku Mel Gibsonit. Või ärgu vaadaku, kui ei taha.

p.s. Palju õnne sünnipäevaks Woody Allen! Olen väga rõõmus, et saan vaadata ka su uuemaid filme, mitte ei pea piirduma vanade hittidega nagu suurepärane "Annie Hall", vaid näen ka värskemat kraami, mis on sinulikult sarkastilised, ent siirad ja ausad ning alati otsivad tõde. Elutõde läbi filmitõe.

You Don't Mess with the Zohan (2008)


Ei jätnud mind tunne nagu oleksin kõike seda juba näinud. Kahjuks ei tekkinud paralleele eluga, vaid komöödia filmidega. Adam Sandler, Robert Smigel ja Judd Apatow kirjutasid stsenaariumi, mis kubiseb naljadest. Võibolla ma olin liiga väsinud, aga parimal juhul vaid muigasin. Kivis peaga võibolla töötaks. Kergelt vaadatav film, mitte sügav, mitte hingeline. Taheti teha naljafilm. Alles lõpus hakkab stsenaarium tööle, tekkis huvi, kuidas otsad kokku tõmmatakse. Meeldiv, et otseselt ei ahvita ühtegi filmi nagu Hollywoodis tihti kombeks. Püütakse siiski midagi omanäolist.
Lootused olid kõrgemad. Näitlejailt oleks midagi enamat oodanud, potentsiaal jäi kasutamata. Keegi ei näitle Zohan'is halvasti, tullakse toime ülesannetega. Lihtsalt antud ülesanded ongi need, mis on sitad. Ei soovita seda filmi kellelegi. Miks peaks vaatama? Tean, et leidub inimesi, kes hirnuksid linateose peale herneks, võtaksid peale seanssi filminaljad ka päris ellu kaasa ning siis saaks pool aastat trollis kuulata avalikku halva huumori kordamist. Seda ei tahaks. Võibolla olen hetkel magamatusest liialt tõre, kuid pigem võiks vaadata Mr. Bean'i puhkust. Atkinsoni ei oska vähemalt keegi matkida, ta on originaalne ja leidlik. Erinevalt Zohanist.