The Color of Money (1986)

Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.

I'm Not There (2007)

Film on muusikast ja emotsioonidest, mida ta tekitab. Narkootikumid, suhted, usk - kõik on põhjustatud helide poolt, mis liigutavad hella südant.
Kirjeldatakse kuue muusiku elukäiku. Kõik jõuavad isikliku kriisini. Kuidas nad sellega võitlevad, kuidas loovad rahvamuusikat, sellest on see linateos.
Ben Whishaw'i mängitud Arthur oli kalgistunud, sest ta tundis rohkem, kui teised. See ei kõla siiski õigesti. Pigem ta talus teistest vähem. Kui mitte suruda emotsionaalset poolt kinni, saadakse haiget. "Armastus ja seks on kaks asja, mis hoiavad inimesi üleval - ma ei saa sellest aru," ütles inimpõlglik Arthur. Kurat, ta ei vihanud inimesi, vastupidi. Ta püüdis mõista ja sobituda, samas maha müümata ennast. Välja tuleb sellest rahustite üledoos.
Lahe, et kaamera liigub tihti läbi tegelase silmade, kuidas tema näeb maailma. Algusekaadrid mõjusid eriti ärritavalt. Lõpu poole haaras kaasa, tegi emotsionaalseks - häiris veelgi rohkem. Mulle meeldib, et film ei ole lihtne. Pole kardetud raskust ja raskeid valikuid. Jääb tõepoolest mulje nagu on tehtud hingest ja armastusest muusika vastu, mitte kinopublikule. Sõnum on helge kuigi silma ei pigistata kinni ka ängi ja loomekriiside ees. Respekt. Tegijad võivad uhkust tunda.