Kafka animatsioonid

Poola, Kanada ja Saksa animaatorid on saanud puudutuse ja inspiratsiooni Prahas sündinud 21. sajandi kirjandusgeeniuselt. Kafka on ühtaegu ligitõmbav ja kurb. Mida rohkem tema eluloosse või ka tekstidesse - lugudesse - süveneda, seda enam hakkab kahju. Et see Franzi elu ikka nii pidi minema...
Kafka on hea aines animatsiooniks. Tal on tugev lugu ja metafooridest kubisev jutustamislaad, mis on kui vesi animakunstnikku fantaasiaveskile. Nägin kuut erinevat animatsiooni, erinevates tehnikates ja lähenemistes. "Mees, kes ootas", pakkus kõige suurema elamuse, taustal mängles Pärdi helilooming. Visuaalselt rabas liivatehnikas "Härra Samsa Metamorfoos". Sõpruse saali paistis väga palju ilu.

I'm Not There (2007)

Film on muusikast ja emotsioonidest, mida ta tekitab. Narkootikumid, suhted, usk - kõik on põhjustatud helide poolt, mis liigutavad hella südant.
Kirjeldatakse kuue muusiku elukäiku. Kõik jõuavad isikliku kriisini. Kuidas nad sellega võitlevad, kuidas loovad rahvamuusikat, sellest on see linateos.
Ben Whishaw'i mängitud Arthur oli kalgistunud, sest ta tundis rohkem, kui teised. See ei kõla siiski õigesti. Pigem ta talus teistest vähem. Kui mitte suruda emotsionaalset poolt kinni, saadakse haiget. "Armastus ja seks on kaks asja, mis hoiavad inimesi üleval - ma ei saa sellest aru," ütles inimpõlglik Arthur. Kurat, ta ei vihanud inimesi, vastupidi. Ta püüdis mõista ja sobituda, samas maha müümata ennast. Välja tuleb sellest rahustite üledoos.
Lahe, et kaamera liigub tihti läbi tegelase silmade, kuidas tema näeb maailma. Algusekaadrid mõjusid eriti ärritavalt. Lõpu poole haaras kaasa, tegi emotsionaalseks - häiris veelgi rohkem. Mulle meeldib, et film ei ole lihtne. Pole kardetud raskust ja raskeid valikuid. Jääb tõepoolest mulje nagu on tehtud hingest ja armastusest muusika vastu, mitte kinopublikule. Sõnum on helge kuigi silma ei pigistata kinni ka ängi ja loomekriiside ees. Respekt. Tegijad võivad uhkust tunda.