21 (2008)

Kohati veniv, aga siiski põnev lugu üliõpilasest ja matemaatikageeniusest, lihtsast, häbelikust ja vaesest poisist, kes meelitatakse kaardipetturite seltskonda. Ta ei näita emotsioone välja ja oskab peast keerulisi tehteid - ideaalne variant vastavaks kaardilugemisskeemiks. Raha on vaja õpinguteks. Ülikonnapoes nii palju ei teeni. Skeem on võimalus kiiresti palju pappi kokku ajada.
Ah, mida ma ikka ümberjutustan! Parem räägin, kuidas oli, eks.
Hakkasin vaatama. Tundus pask. Vaatasin veel, oli reede õhtu ja ma tundsin ennast üksikult. Siis tegin kivi. Mängurite lugu hakkas haarama. Süvenesin ja karakterid meeldisid. Linateos vältas paar tundi, aga nautisin kestvust. Lihtsalt kohati turgatas teadmine, et situatsioone käiati edasi kuigi info oli mul vaatajana käes ja võinuks asuda ka arengu juurde.
Üpris väärt lugu hoiab seda kõike koos. Lõpuvint töötab. Peategelane on noolevise 10punkti alasse. Omadusi, mis "21" keskpärasest filmist kõrgemale tõstavad, jagub. Kosutav näha filmi 21 aastase peategelasega. Huvitav vaadata, kuidas Jim Sturgess, rollinimega Ben Campbell, näitleb.

Click (2006)

Ülemus nõuab ja talle juba ära ei saa öelda, muidu... Muidu, mis? See on küsimus, mida "Clicki" pea- tegelane Michael Newman (näitleja on kõrvalolev Adam Sandler) endale ei esita. Kuna ta vastu ei vaidle, siis ta nõustub etteantuga, mis tähendab töötegemist perega koosolemise arvelt. Etema positsiooni ootuses mööduvad arhitekti päevad üha rohkem ja rohkem töökeerisesse uppudes. Vahepeal on suur seiklus telekapuldiga, mis on tegelikult ajamasin ja annab Mr. Newman'ile võimaluse enda elukäiku kõrvalt vaadata. Kuni ta mõistab: perekond on kõige tähtsam, ülejäänu tuleb ümber naise ja laste seada.
Tegu on nauditava linateosega, mis haarab meeled. Hea huumor ja jaburad situatsioonid lõõgastavad ja vabastavad vaimu. Kuigi kohati mõjub naiivsena, on siiski väga-väga palju võimalusi, kuidas seda filmi sada korda labasemalt, tuhat korda igavamalt ja miljon korda vaimuvaesemalt teha.
Seega, õnnestunud. Kuigi ilma tõsisema sõnumita. Minu jaoks. Nägens.

Love Guru (2008)

Kui sulle ei meeldi Mike Myers'i huumor, siis parem ära vaata seda filmi, kütad ennast ilma asjata üles. Pane peale parem Little Miss Sunshine, on rahulikum.
Võib öelda, et Myers on labane, ropp ja taktitundetu, aga ta täidab niši, millega keegi teine ei tegele ja teeb seda hästi. See on kindel naljadeliik, mida tema esindab. Ja taktitunnet on tal küll, ta ei keera vinti üle. Või... Kuidas seda nüüd öeldagi. Ta naljad ongi vindi üle keeramine, aga ta teeb seda stiilselt, ta keerab alati kindla vindi ja jääb teatud keerme peale pidama. Ta ei esinda triviaalset roppuste voolu, vaid läbimõeldud roppe nalju, millest arusaamiseks peab olema vastav soolikas. No haige mees on ta igal juhul, aga mulle meeldib, et on ka tema olemas ja et ta filme teeb.
Linateoses pilatakse Guru õpetusi, aga samas toetutakse neile. Tänapäeva moodsa maailma inimestele suunatud töödeldud budism. Idamaade õpetuste invasiooni valgetele ületöödanud lääneinimestele parodeeritakse paremini, kui keegi teine seda varem teinud on. Tegu on hea kerge, seejuures korralikult tehtud filmiga, kus saab naerda rohkem, kui enamikes teistes samalaadsetes. Sobib suvel vaatamiseks.

Little Miss Sunshine (2006)

Kuigi film oli armas ja südamlik, seejuures meisterlikult tehtud, ei meeldinud mulle žanr. Huumoriga mahendatud koguperefilmid pole minu maitse. Umbes poole peal taipasin, et ma olen road-trippi Californiasse missivõistlustele juba näinud. Jah, see oligi see sama film.
Mida ma oskan ette heita? Mitte midagi. Näideldi hästi, lihtsalt lugu ei meeldinud. Laste missivõistlus... see ei huvita mind... Haarati ka laiemaid teemasid, üksteiste mittemõistmine ja suhetes puuduv soojus. Ollakse perekond, aga kõik on egoistlikud ja jäärapäised, nii et teineteist ei kuulata, tähtsaks peetakse oma jorinat. Seejuures puudub õnn, mida närviliselt otsitakse.

I'm Not There (2007)

Film on muusikast ja emotsioonidest, mida ta tekitab. Narkootikumid, suhted, usk - kõik on põhjustatud helide poolt, mis liigutavad hella südant.
Kirjeldatakse kuue muusiku elukäiku. Kõik jõuavad isikliku kriisini. Kuidas nad sellega võitlevad, kuidas loovad rahvamuusikat, sellest on see linateos.
Ben Whishaw'i mängitud Arthur oli kalgistunud, sest ta tundis rohkem, kui teised. See ei kõla siiski õigesti. Pigem ta talus teistest vähem. Kui mitte suruda emotsionaalset poolt kinni, saadakse haiget. "Armastus ja seks on kaks asja, mis hoiavad inimesi üleval - ma ei saa sellest aru," ütles inimpõlglik Arthur. Kurat, ta ei vihanud inimesi, vastupidi. Ta püüdis mõista ja sobituda, samas maha müümata ennast. Välja tuleb sellest rahustite üledoos.
Lahe, et kaamera liigub tihti läbi tegelase silmade, kuidas tema näeb maailma. Algusekaadrid mõjusid eriti ärritavalt. Lõpu poole haaras kaasa, tegi emotsionaalseks - häiris veelgi rohkem. Mulle meeldib, et film ei ole lihtne. Pole kardetud raskust ja raskeid valikuid. Jääb tõepoolest mulje nagu on tehtud hingest ja armastusest muusika vastu, mitte kinopublikule. Sõnum on helge kuigi silma ei pigistata kinni ka ängi ja loomekriiside ees. Respekt. Tegijad võivad uhkust tunda.

Darjeeling Limited (2007)

Armas film kolmest vennast, kellest üks organiseerib reisi Indiasse. Erinevate eludega tüübid saavad taas kokku ja püüavad taas ühtseks saada, leida vastastikune usaldus ja mitte kaotada kõige tähtsamaid inimesi, kes nad üksteise jaoks kahtlemata on.
Wes Andersoni isikupärane filmikeel pole mulle võõras. Omapärased kaameravõtted ja lavastuslikud olukorrad teevad iseenesest lihtsast ja tasase arenguga linateosest nauditava roadtripi-stiilis vaatemängu. Just südamlikult jutustatud lugu haarab kaasa muinasjutulisse Indiasse.

Ask the Dust (2006)

Sellise filmi tahaks kunagi ise teha. Juba esimesest kaadrist väljenduv muinasjutu ja reaalsuse harmooniline kooskõla viib 1930ndate Los Angeles'se, kus võib kõike juhtuda.
Noor alustav kirjanik Arturo Bandini, kes on täis lootust kirjutada parim romaan. Haige naaber, kes käib raha laenamas. Ettekandja Camilla Mehhikost, kellele vaadatakse viltu, kuid kes tahab saada endale ja oma tulevastele lastele võimalust elada täisväärtuslikult.
Ei oskagi rohkem midagi öelda, mis ma ikka kiidan. Õppida on linateosest palju. Hea, et jälgin juba valgusrežiid, kaameratööd ja tegelasi, kes kõik midagi tahavad ja kuidas režissöör näitab, millised nad on.