O'Horten (2007)

Odd Horten on elupõline rongijuht, kes valmistub viimaseks rongijuhtimiseks oma elus, ees ootab töö lõpp, pensioniiga. Nukras ja üksildases noodis jutustatud lugu läheb aga teisiti. Loo kangelane O'Horten satub saatuse tahtel peoõhtul lahku oma kolleegidest. Eksib võõrasse korterisse ja tutvub väikse poisiga, kes ei taha teda enam ära lasta. Juhtub, et Odd jääb magama ja ei jõuagi rongile - oma viimasele tööpäevale. Sealt algab jada, mille jooksul vana mees kohtub skisofreeniku kui ka tema diplomaadist vennaga. Näeme ema, kes on kaotanud kõnevõime, kuid kunagi suusahüppajaks igatses. Ta tahtis ka, et poeg hüppama hakkaks, aga viimane ei julgenud. Polnud adrenaliinisoont. 

Inimesed on selles filmis kauged ja külmad, kuid südames soojad. Vahetatakse viisakusi, aga lohutada ei oska keegi. Ühissaun on inimtühi ja basseinis lustivad vaid vanad paksud lesbid. Elamised on kitsad ja argised. Sajab lund ja esineb jäidet. Soe on vaid ahjuga kuumaks köetud toas - omane ja äratuntav meile. 

Südamliku kaasaelamisega jutustab Bent Hamer talle olulistest asjadest. Mehest, kes juhib rongi ja popsib piipu ning inimestest kellega kohtub. 

Lugu ka vananemisest ja sellest, kuidas me lükkame olulisi asju edasi kuni ühel hetkel on liiga hilja. O'Horten on kuuekümnendates. Suusahüpeteks on liiga hilja, see rong on läinud. Ja siis ta hüppab.

Perfect Stranger (2007)

Film, mis püüab olla sügav, aga kus sisu pole, seal ei aita ka butafooria. Ei aita ka Berry ega Willis. Ebaoriginaalne üritus külvata vaatajasse hirmu a la infosõda. Loobitakse suuri lauseid ("Kui sa oled arvutis, siis sa pole siinses maailmas"), mis saavad kaasa elama panna vaid pooletoobiseid friike ja edevusehunnikuid, kes arvavad, et nad on häkkerid. Kui vähegi võimalik, siis mitte vaadata seda linateost.
Seekordsesse "psühholoogilisse põnevusfilmi" on peaosaliseks valitud naine, nimelt kangekaelne ja temperamentne Ro (Halle Berry). Ta on ajakirjanik teenides leiba suurjuhtide ja poliitikute räpaste saladuste avalikuks toomisega. Ühel hetkel saab tööst elu ja iga päev toob endaga "šokeeriva" infokillu, mis paljastab tegelaste tagamaid. Kõike, mida sa teed, näeb keegi ja selleks, et ta saladust välja ei räägiks, tuleb sul... Selle lause erinevad variatsioonid peaksid looma pinget selles filmis.
Manipulatsioon ja tõe varjamine on tegevused, millega "Ideaalne võõras" tegeleb.
Oijah. Tundub, et kuuseis ei soosi heade filmide jõudmist vaatajani. Eriti blog.tr'i filmiosakonna viimaseid postitusi sirvides. Et olukord päris traagilisena ei mõjuks, siis on Bergmani autorikino kujul pisut klassikat vahele sattunud. Vähemalt midagigi rõõmustavat. Olgu praegune madalseis vaikus enne tormi. Õnneks on PÖFF oma põhiprogrammi ja Animated Dreams vabastava fantaasiarikkusega ukse ees.

Cleaner (2007)

Selliste filmide vaatamise kohta öeldakse vist ajaraisk. Mitte, et oleks halvasti tehtud, küll aga igavalt ja isikupäratult. Võin kihla vedada, et kõik on taoliseid filme näinud nii kinolinalt kui ka teleritest kõriauguni. Kõik on justkui hästi tehtud, vastab hea stsenaariumi reeglitele ja tippnäitlejad (S.L.Jackson, Ed Harris, Eva Mendes) teevad oma töö ära ning tulemuseks on terviklik kriminaaldraama, ent ometi jääb tühjaks koht, kus peaks asuma filmi hing. Poolteist tundi on küll hästi pingestatud, aga pole, mida ellu kaasa võtta. Millest õppida. Näeb head thrillerit ja see on ka kõik. Ma ei kujuta ette, mille poolest "Cleaner" võiks pälvida mäletamist ka tulevikus.
Klassikaline tõe jaluleseadmise retk. Maises elus on alati olnud raskem neil, kes püüavad truuks jääda puhtale südametunnistusele.
Sa tahad näha seda mõrvamüsteeriumi siis, kui otsid töö- või muremõtetele vaheldust ja ei pelga seejuures mõningast verd. Originaalsust on siin kahjuks vähe. Samuel L. Jacksoni paljuütlevalt nukraid silmi on lihtsalt huvitav vaadata.

The Good Night (2007)

Keskeakriisini jõudnud Gary (Martin Freeman) otsib unenägudest uusi väärtusi, mis tema küllaltki paigale sumbunud elule uue hoo sisse tõmbaksid. Endise bändimehena on ta nüüd sunnitud kirjutama muusikat reklaamidele ja kuulama ülemuse Pauli (Simon Pegg) käsku teha magedat laiatarbekaupa. Mida rohkem ta unenägudemaailmast valgustust kogub, seda raskem on tal klappida reaalsuse, eriti abikaasa Doraga (Gwyneth Paltrow). Juhtumisi on sportlik, kuid primitiivse ja ratsionaalse lähenemisega Paul ka Gary ainus sõber, kes teda paraku eriti hästi ei mõista. Gary kohtab unenägudes unistuste naist, imeilusat ja veetlevat Annat (Penelope Cruz), kelle nimel ta on kõigeks valmis. Gary unenägudel on aga endeline iseloom. Ühel päeval ta kohtubki Annaga. Alates sellest hetkest hakkab ta käima unenägudetrennis ja võtma ette muudatusi elus, mis avavad talle uusi võimalusi ja panevad elu nägema teise nurga alt.
Inglismaa ja Usa väga häid näitlejaid koondav ja lahedate tegelaskujudega "The Good Night" jääb siiski kuidagi nõrgaks filmiks. Hästi õnnestunud, ent siiski jääb mingi vürts või säde puudu. Võibolla on kõrvaltegelased pisut liiga üheülbalised karakterid. Sellest hoolimata unikaalne romantiline komöödia, mis ütleb, et tõeliselt õnnelikuks saab vaid see, kes usub sellesse, mida teeb.

Bob Marley: Exodus 77 (2007)

Sügis on saabunud suure hulga filmidega. Sain teada, et kolma- päeviti toimub tasuta üritus "Kumu doku- mentaal". Sel kolmapäeval näidati eelmisel aastal valminud dokumentaali Bob Marley'st. Saal oli kenasti täis, istuti isegi kaldteedel. Tagareas, mu kõrval, olid kohad sisse võtnud ka vanemad inimesed. Filmil polnud subtiitreid ja vahepeal hakkas eakatest kahju, sest kartsin, et nad ei oska piisavalt hästi inglise keelt. Keegi oleks ju võinud vähe haritumale rastafarile kümpsi visata, et too tõlke alla leiutaks.
Filmis on väga hea tasakaal kolme erineva punkti vahel. Eelkõige keskendub 1977. aastal välja tulnud "Exodus" albumile. Sujuvalt, arusaadavalt, ent köitvalt jutustatakse lugu selle aja inimesest (Marley), globaliseeruvast kultuurist (rastafari) ning tolleaegsetest maailmasündmustest. Linateos on jagatud kümneks looks, iga looga kaasneb üks lugu nimetatud "Exoduse" plaadilt. Režissöör Anthony Wall on asja näinud huvitava nurga alt ja selle eest tänud.
Peale filmi koju jõudes avastasin ennast mingilt positiivsuse lainelt. Hea ja lihtne oli köögis võileiba meisterdada ja reggaemeloodiaid ümiseda. Bob Marley on suurkuju, legend. Ta on jõudnud kaugemale, kui tihtipeale osatakse arvata. Bob Marley kannab endas vabaduse ja inimeseks olemise sõnumit, mida suudab eitada vaid silmaklappidega inimene.

Funny Games (2007)

Põhimõtteliselt jälgib publik kahte lugu. Traditsioonilist perelugu, kes sõidab suvekoju puhkama ning kahe psühhopaadi seiklusi majast majja ning halastamatut veretööd. Perekond käitub nii nagu vaataja seda ootab ehk siis täpselt nagu ootuspärases perefilmis. Kaks valgesse riietunud hullumeelset noormeest koputavad nende uksele ja hakkavad tegutsema nii perekonna kui ka vaataja ootustele vastupidiselt korraldades palju jama, tappes ükshaaval pereliikmed - ema, isa, lapse.
Tegu on karmi ja mõtlemapaneva ekraaniteosega, mille järel tuled saalist välja kergendustundega. Rahu voolab soontesse tagasi, sest takseerid rõõmuga, et tänavatel on olukord endiselt rahulik. Natuke külm, kuskil undab autosigna, ent ometi on need nii väiksed probleemid, et pole mõtet märkidagi. Ei tahaks olla Anni, George ega väikse Georgie nahas. Tahan olla mina ise, oma pisikeste murede ja rahuliku eluga, milles tuleb ette takistusi, aga siiski on kõik siiani hästi lõppenud. Ja kuni mu teele ei satu paistetanud silmadega Paul ja Peter, siis võib see nii ka edaspidi jääda.

Cidade dos Homens (2007)

Liigutav lugu linnast, kus probleemid on tõelised ja puudub perspektiiv. Kõik toimub Brasiilias, Rio's. Justkui võiks sõita minema ja alustada uut elu, seal, kus keegi ei tea, kes sa oled. Ometi pole see nii lihtne.
Tartus elab üks tüdruk, kellel on põhiharidus ja Säästumarketi katseajaga töökoht. Enam pole, ta lasti lahti, sest boss kahtlustas teda kohvipakkide varguses. Ülemus käski lahkumisavalduse kirjutada. Poiss, kes temast ei hooli, elab Tallinnas. Tüdruk räägib, et peaks ka Tallinnasse ära tulema. Samas, mida ta siin teeks? Tuleks pealinna Säästumarketisse soodushinnaga kapsarulle müütama? Jah, siin teda ei tuntaks, aga mis kuradi väljavaated tal on?
Sarnasest võitlusest räägib ka City of Men. Eelmise aasta linateos, mis tõestab, et häid filme tehakse jätkuvalt.
Gängide ja narkokaubitsejate linnast pajatava ekraaniteose kõige tugevam külg on kõva lugu, mis kannab välja viimase kaadrini. Ka näitlejad mängivad ehedalt. Suureks plussiks on tuntud staaride puudumine. Vastasel juhul ma ei usuks ühtegi episoodi.

The Simpsons Movie (2007)

Kohati tundub, et puudub sõnum, lihtsalt visatakse head nalja. Samas lugu on vägagi olemas, seetõttu erineb näiteks Mr. Bean'i filmidest. Homer on uskumatult võimatu, ometi suudab ta piirsituatsioonides end koguda ja paraja annuse õnne korral ära hoida saatuslikud pöörded. Nii elabki Simpsonite-pere Springfield'is edasi kuni päevi antud. Simpsonites on lahedalt seotud päevakajalised teemad multikaesteetikaga. Sellisena sobib ta humoorikaks vahepalaks tööst väsinud pereisale, musta huumorit hindavale pereemale ja loomulikult lastele. Vint on meeldivalt üle keeratud ja Matt Groening pole pea 20aastase simpsonikarjääri jooksul väsinud. Selle eeldus näib olevat vabadus visata nalja kõige üle, mis maailmas toimub. Miski pole ebasobiv kui see on naljakas, käib karakteriga kokku ja teenib lugu. Selline suhtumine avab filmitiimi sisemuses peituva kreatiivsuseruumi uksekese. Meeldib või ei meeldi, keda see kotib? Igal juhul on tegu ennast tõestanud ja samas mitte läbipõlenud meelelahutajaga. Austajaid on palju ja see on võimas jõud, millele vastu astub ainult rumal või ilma huumorimeeleta. Mis teeb tegelikult sama välja.