Baraka (1992)

"Koyaanisqatsi" operaator Ron "70mm" Fricke võtab vastu väljakutse lavastada ilma narratiivita lugu maailma kõige ilusamatest piltidest. Kaadrid tõepoolest lummavad ja ilmselt pole üheski filmis nii head heli ja pildi kooskõla. Kui leida pildile ideaalselt sobiv sound või vastupidi, siis saab ka ilma loota hakkama.
Kui oleks üks film, mida soovitada tervele inimkonnale, siis valiksin "Baraka", sest siin paljastub kinoime parimal kujul. Filmitud on umbes 160 erinevas kohas. Ei ole vist vajalik märkida, et tootmise teeb kalliks just filmigrupi reisimine. Kusjuures võttepaigad on eksootilised ja näidatud on teiste seas ka loodusrahvaste rituaale, mille jälgimine on ülimalt raskelt saavutatav. Veel keerukam oli saada luba lindistamiseks.
Peamine tugevus on just visuaalsus. Inimkeelt ei kuule. Tumm, kuid ütleb palju. Linateost on põnev vaadata põhikooliharidusega ehitajal kuni pensionieas kirjandusteadlaseni välja. Sõnumid jõuavad otse ajju universaalse meditatsiooni keeles. Ka pakutakse palju erinevaid vaatenurki ja võimalusi. Sisuliselt näidatakse, mida inimesed Maal teevad. See, kas me hävitame või loome, võidame või kaotame, oleme nõrgad või tugevad, targad või lollid - jääb vaataja otsustada.
Kindlasti ei soovita vaadata väikselt arvutiekraanilt koos kehva helisüsteemiga. Selleks, et meistriklassi kaadrid mõjule pääseksid, on vaja kinoekraani ja parimas vormis Dolby soundi.

Kommentaare ei ole: