Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.