Trainspotting (1996)

Film, mis meeldib ka neile, kellele muidu filmikunst ei istu. Narkoralli, mida tegelased läbi teevad on juhtunud ka iga tänapäeva noore tutvusringkonnas. Kõik teavad kedagi, kes elab parajasti reaalset "Trainspotting'ut" läbi. Kes helistab ja tahab kommi osta, kes tuleb levikas lsd's-peaga koos sõpradega vastu, kes kammib mitmendat päeva korgijoogi tripis ja kes teeb kõike seda, teades: põhjust pole vaja. 
Trippimine on nii lihtne. Sul on hea ja sa elad täiega. Ja kui hakkab ära vajuma, saab alati peale teha. Jälle hea. "Trainspotting'us" ei tehta seda töö kõrvalt. Vaadake, on inimesed, kes teevad asju südamega ja teised, kes teevad oma tööd ja saavad palga, aga kellel puudub hing ja tahtmine anda endast parim. Filmi tegelased Mark Renton, Spud, Sick Boy, Tommy, Begbie ja Diane jagavad teatavat hingelist ühtsust. Neid liidab peale ühise hobi, narkootikumid kui elustiil, veel mingi muu, sügavam ühtsus. Nad tahavad teada, miks nad elavad. Ja kui nad midagi teevad, siis miks nad seda teevad. Mõnele piisab, kui öelda, mine tööle. Ja ta lähebki. Teine tahab teada, miks? On vaja kindlust, et see, mis ma teen, on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? See on küsimus, millele Mark vastust otsib. Nojah, ja muidugi on ta sõltuvuses ning ta ei oska midagi eluga peale hakata. Ta ei taha väikekodanlust ja tühiseid mugavusi, kuigi loo lõpuks mõistab ta, et see on ainus tee välja. Ennasthävitavat kommuunielu ta enam ei taha. Sick Boy tabab ära midagi olulist: olles ükskõik kui geniaalsed, me pingutame, teeme oma tähtteose, saame taevaliku kontakti lõpmatusega, mida me terve elu oleme püüelnud, ning siis kaotame selle, amortiseerume kuni meid pannakse kirstu, sest me ise ei saa sinna minna. Aga kas tähtsam on tähtteos või protsess?  

1 kommentaar:

Trash ütles ...

Diane´i ei seo ülejäänud kambaga narkootikumid ega elusstiil, tema liitmine kampa on filmiposterist ajendatud mõjudega.