Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Kafka animatsioonid

Poola, Kanada ja Saksa animaatorid on saanud puudutuse ja inspiratsiooni Prahas sündinud 21. sajandi kirjandusgeeniuselt. Kafka on ühtaegu ligitõmbav ja kurb. Mida rohkem tema eluloosse või ka tekstidesse - lugudesse - süveneda, seda enam hakkab kahju. Et see Franzi elu ikka nii pidi minema...
Kafka on hea aines animatsiooniks. Tal on tugev lugu ja metafooridest kubisev jutustamislaad, mis on kui vesi animakunstnikku fantaasiaveskile. Nägin kuut erinevat animatsiooni, erinevates tehnikates ja lähenemistes. "Mees, kes ootas", pakkus kõige suurema elamuse, taustal mängles Pärdi helilooming. Visuaalselt rabas liivatehnikas "Härra Samsa Metamorfoos". Sõpruse saali paistis väga palju ilu.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.