Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Kafka animatsioonid

Poola, Kanada ja Saksa animaatorid on saanud puudutuse ja inspiratsiooni Prahas sündinud 21. sajandi kirjandusgeeniuselt. Kafka on ühtaegu ligitõmbav ja kurb. Mida rohkem tema eluloosse või ka tekstidesse - lugudesse - süveneda, seda enam hakkab kahju. Et see Franzi elu ikka nii pidi minema...
Kafka on hea aines animatsiooniks. Tal on tugev lugu ja metafooridest kubisev jutustamislaad, mis on kui vesi animakunstnikku fantaasiaveskile. Nägin kuut erinevat animatsiooni, erinevates tehnikates ja lähenemistes. "Mees, kes ootas", pakkus kõige suurema elamuse, taustal mängles Pärdi helilooming. Visuaalselt rabas liivatehnikas "Härra Samsa Metamorfoos". Sõpruse saali paistis väga palju ilu.

Faustrecht der Freiheit (1975)

Nukker lugu Fox'ist, kelle karnevalitelk suletakse politsei poolt. Töötu mees tuiab mööda tänavaid ja mõtleb, mida edasi teha. Ainus regulaarne tegevus näib olevat lotomängimine. Tal on tunne, et just täna ta võidab. Raha laenates jõuab ta viimasel hetkel enne putka sulgemist lotopileti ära osta. Juhtumisi võidab ta terve varanduse. Fassbinderi trump on vist keerukate inimsuhete ja nende arengu tõepärane ent seejuures köitev kujutamine. Fox võtab uue peigmehe. Nad sisustavad oma uue kodu. Fox on hea südamega mees, muidugi jagab ta raha siia-sinna, aga mitte seetõttu, et ta loll on, vaid usaldusest ja usust teise inimese vastu. Ühel hetkel saab otsa raha, armastus, sõprus. Elu võõras keskkonnas on Fox'i võõrandunud inimeseksolemisel kõige tähtsamast: iseendast. Ta ei oska ega tahagi käituda rikkurina. Ta jääb endaks, mis saab varandusele hukatuslikuks.
Allakäigutrepp ei lõpe enne, kui Fox ennast tapab. Aga ka siis leidub veel kaks jõmpsikat, kes ta taskud tühjaks teevad. Juhtumisi jalutavad mööda kaks vana "sõpra", kes jooksevad ligi. Üsna kiirest jõuab neile kohale, et nemad ennast surnukehaga siduda ei taha. Kes teab, mis jama võib kaela tulla ja renomeele pleki visata. Parem jalga lasta. Ja niimoodi, ihuüksi, hüljatult, äratõugatult kõigi poolt, jääb Fox'i surnukeha metroo põrandale lebama.