Lili Marleen (1981)

Fassbinderi inimsuhete sasipundar, mis seekord algab positiivselt. On Willie, võluv lauljanna ning Robert, andekas pianist. Näeme neid omavahel koos üksteise lähedalolu nautimas, nad räägivad väikestest probleemidest ja pisimuredest. Ühesõnaga, elavad õnneliku elu.
Kahel inimesel on aga raske kokku saada, kui vahel on piir. Metafoorse takistusena mõjub Šveitsi-Saksamaa riigipiir. Juut Robert elab Šveitsis, Willie kaunist häält, aga armastavad peale teiste ka SS-lased, kes püüavad tema laulmisoskusi rakendada ideoloogia vankri ette. Mida rohkem tsensuuri Willie'le pähe määritakse, seda kaugemaks jääb ta Robertiga. Esinejanimega Lili, laseb sisuliselt ennast ära osta. Vahetab kleiti ja ka meest, hüljates naaberriigist pärit pianisti.
Kõnekas on stseen, kus Lili võtab kätte peegli ning tantsib sellega, vedades tantsupartnerina kaasas enese peegelpilti. Willie läheb küll Roberti juurde, aga valetab. Robert näeb vale läbi. Nende vahel leiab aset kirglik armuöö, mis tõestab, et nad siiski mõlemad tahavad teineteist. Lili on aga pattu juba teinud ning karistuseks saavad spioonid teada suhetest juudiga. Üldse käib pidev nuhkimine ja salakuulamine. Lili, kes on pöördunud tagasi armastatu kõrvale, saadetakse šveitslaste poolt saatuseirooniana natside järel luurama ja tähtsat infot koguma. Robert pistetakse aga arestikambrisse.
Hittlugu "Lili Marleen" keelustatakse, ent see on võitnud rahva südamed ning toimub omamoodi laulev revolutsioon, kus sõjaväljale liikuvad sõduritehordid võtavad ükshäälselt laulu üles, mille vastu ei saa keegi midagi ette võtta.
Armastajapaar on niisiis teineteisest lahutatud. Lili lebab haigevoodis, huuled kahvatud ja tervis nõrk. Talle piisab telefonikõnest, kus kuuleb, et Robert on elu ja tervise juures. Kõik mehed tahavad Lili'd ja see ei tee lihtsaks ka komöödiliselt mõjuva armukese David Mendelsson'i elu. Kahjuks Robertil ja Lilil ei õnnestugi kokku saada. Robert päästetakse vahetuskaubana ning ta hakkab andma hingestatud kontserte dirigendina. Ühel õhtul lavalt maha astudes seisab tagaruumis Willie. Nende kohtumine jääb ülimalt põgusaks, sest tormiline aplaus sunnib Robertit lillesülemeid ja aplausi vastu võtma, kummardama rahvale, kes avaldab tänu. Kui ta uuesti lava taha naaseb, on naine juba läinud. Nad ei saagi enam kokku. Robert kaotab armastuse, küll aga saab temast suur kunstnik. Fassbinder kahtlemata tunneb ohvreid, mis tuleb loovale teole tuua. Ainus lohutus on ehk hingestatus, mille piinarikkad läbielamised kunstnikule teinekord inspiratsiooniks annavad. Usun, et Robert suutis südantlõhestavalt dirigeerida, sest ta teadis, mis tunne on katkise südamega ringi käia. Robert ei saanud armastatule järgi joosta, sest ta pidi publikut "teenindama". Dirigent, kellelt võetakse võimalus inimlikule armastusele.
Peab ütlema, et erinevalt teistest Fassbinderi filmidest, jättis "Lili Marleen" kuidagi kergema ja tervema tunde. Kurb, kuid lohutav.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.

Bob Marley: Exodus 77 (2007)

Sügis on saabunud suure hulga filmidega. Sain teada, et kolma- päeviti toimub tasuta üritus "Kumu doku- mentaal". Sel kolmapäeval näidati eelmisel aastal valminud dokumentaali Bob Marley'st. Saal oli kenasti täis, istuti isegi kaldteedel. Tagareas, mu kõrval, olid kohad sisse võtnud ka vanemad inimesed. Filmil polnud subtiitreid ja vahepeal hakkas eakatest kahju, sest kartsin, et nad ei oska piisavalt hästi inglise keelt. Keegi oleks ju võinud vähe haritumale rastafarile kümpsi visata, et too tõlke alla leiutaks.
Filmis on väga hea tasakaal kolme erineva punkti vahel. Eelkõige keskendub 1977. aastal välja tulnud "Exodus" albumile. Sujuvalt, arusaadavalt, ent köitvalt jutustatakse lugu selle aja inimesest (Marley), globaliseeruvast kultuurist (rastafari) ning tolleaegsetest maailmasündmustest. Linateos on jagatud kümneks looks, iga looga kaasneb üks lugu nimetatud "Exoduse" plaadilt. Režissöör Anthony Wall on asja näinud huvitava nurga alt ja selle eest tänud.
Peale filmi koju jõudes avastasin ennast mingilt positiivsuse lainelt. Hea ja lihtne oli köögis võileiba meisterdada ja reggaemeloodiaid ümiseda. Bob Marley on suurkuju, legend. Ta on jõudnud kaugemale, kui tihtipeale osatakse arvata. Bob Marley kannab endas vabaduse ja inimeseks olemise sõnumit, mida suudab eitada vaid silmaklappidega inimene.

The Color of Money (1986)

Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.

New Jack City (1991)

Heade näitlejatöödega ja stiilne, ent veidi kulunud lugu sõprusest ja saamahimust, võimust ja inimeseks saamisest. Realistlik vanakooli getostoori crack'i ärist ja isust, mis kasvab süües. Gängsterifilmidest minu jaoks üks klassikalisemaid. Raudvara, mida tahaks enda riiulisse ainuüksi sellepoolest, et see on õige teema, tehtud hip-hopi vaat et kõige riilimal ajajärgul. Just üheksakümnendate alguse ja kaheksakümnendate lõpu vaim ja keskkond on hästi edasi antud. Selles suhtes on tegu justkui ajastufilmiga, vaatad vanu häid aegu, kui kõik õitses õigemalt.
Alguses mängitakse koos, seistakse ühiselt vastu raskustele, tekib ühine huvi ja sõprus kestab. Mingil hetkel, aga lähevad teed lahku ja polegi muud, kui kurvalt eri radu käia ja mineviku koormat kanda, uskumata helgemasse tulevikku.
Osades legendaarsed Wesley Snipes, ICE-T, Chris Rock, Mario Van Peebles, kes on ka režissöör, ning teised.

In Bruges (2008)

Alguses näib, et tegijad ei tea ise ka, miks nad selle filmi tegid. Kõik tundub juba varem nähtuna ja näitlejatöö mitte millegi erilisena. Kaks palgamõrvarit saadetakse Belgia arhitektuuriliselt kaunisse, kuid igavasse Euroopa linna, kus nad peavad ootama ülemuse juhiseid. Ühel hetkel aga hakkab toimuma huvitavaid süžeepöördeid ja kasutatakse ära kõik võimalused, et tekitada uusi pingeid ja olukordi. Tuleb välja, et üks mõrtsukatest saab ülesandeks tappa kaaslane ja sõber. Ülesannet ellu viies näeb ta, et hetkel, kui mõrvar tahab päästikule vajutada on ohver endale ise kuuli pähe laskmas. Mõrv jääb sooritamata ja samuti ka enesetapp, seiklused jätkuvad ja üllatavad.
Martin McDonagh'i film, mis välja tulnud Inglismaal. Peaosades iirlased Brendan Gleeson ja Colin Farrell.

Ananassiekspress (2008)

Astusin kinno masendunult ja tülpinult. Peas lõhkus pohmell, süda valutas ja mõtteid laastas pettumus. Hommikune seanss algas 11:50. Kondasime sõbraga linnas kuni aeg sai küpseks. Enne sisseminekut tegin veel puhta spliffi. Ja teate mida? Ma pole ammu kahe tunni jooksul nii palju naernud. Tegu on kahtlemata parima komöödiaga sel aastal. Ma ei osanud midagi oodata, sest polnud sellest kivisordinimelisest linateosest varem midagi kuulnud. Mustad mõtted taandusid ja suu kiskusid naerule hea stsenaarium ning nüansirikkad näitlejate mängud. Lihtsalt vaadatav hea komöödia.
Tihtipeale keeratakse komöödialõpud dramaatiliseks. Stsenaristid vist usuvad, et pill tuleb pika ilu peale ja tahavad naerutajafilmile tõsisema teemaga kaalu lisada. Võlts, ootamatu ja kohatu on sentimentaalsus peale pooleteisttunnist irvamist. Selle savukomöödia ülimaks kiituseks tuleb märkida stiilipuhtus. Alguses pannakse paika reeglid, kuidas film jookseb ja jäädakse mängupiiridesse. Mängud (ja filmid) on alati millegagi piiratud. Ei saa korvpallis hakata ühtäkki rahvastepalli reeglite järgi mängima. Ma ei pea siinkohal silmas loomingulist piiratust - ei. Andekus tuleb välja just piiritletud situatsioonis tulemuse saavutamises.
Film räägib kliendist ja kividiilerist, kes ebasoodsa juhuse tõttu peavad põgenema kurjategijate eest. Näeme, kuidas sujub nendevaheline kontakt ja mis otsuseid võtavad vastu tüübid, kes on pidevalt pilves.
Minule film igatahes meeldis ja ei näe põhjust, miks sinugagi ei võiks nii juhtuda. Kui sa just ei ole piiratud silmaringiga, loll ja silmakirjalikult demagoogiline taimevastane väikekodanlane.
______
Vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud väga erienevaid hinnanguid. Öeldakse, et naerda ei saanud kordagi... Peter Bradshaw: "Ananassiekspressi" vaatamine ilma, et oleks kunagi kivi teinud, on nagu 3D-filmi vaatamine ilma spetsiaalsete prillideta.
Minu meelest läheb see linateos pühendusega kiviinimestele. Hea on vajuda tugitooli, võtta paar mahvi, käivitada kivifilm ja unustada kõik muu. Parim ganjafilm, mis seni tehtud.
Kuidas saakski see meeldida alkorahvale, kes joovad ennast mõnuga täis, muutudes agressiivseks ja kiimaseks jörmiks?