Stardust Memories (1980)


Minu jaoks on see kindlasti kõige südamelähedasem ja naljakam Alleni linateos. Mustvalge pilt erineb ta varasematest ja hilisematest, kui täpne olla, siis kõigist teistest filmidest. Siin ei ole seda südantsoojendavat romantilist üksteiseleidmist ja -kaotamist. See on hull film möllavast kunstnikust, keda ahistavad piirid, kes tahab teha filme nii, nagu ta neid teha tahab, kuid kahjuks need ei meeldi enam kellelegi. Stuudio tahab uusimat filmi ümber monteerida. Naljakamaks. Kuulsus meelitab ligi meeletul hulgal autogrammikütte ja sponsorluse lunijaid.
Haruldane kombinatsioon loost, kus kunstnik on huvitatud millestki muust, kui publik, ometi mõjudes naljakana oma pöörases ülekeemises.
Vanameister on siin oma tuntud headuses, tuletades samas meelde, et ka tema on nagu me kõik ja ei tule iga film midagi nii kergelt. Kuigi selline mulje jääb, vaadates temalt kõike muud, peale selle filmi.
Parodeerides Fellini "8 ja poolt", annab Allen siiski mõista, et ta jälgib Sandy Bates`i närvipuntras siplemist kõrvalt ning film ei ole autobiograafiline, kuigi tollane publik seda just nii tõlgendas.