Cleaner (2007)

Selliste filmide vaatamise kohta öeldakse vist ajaraisk. Mitte, et oleks halvasti tehtud, küll aga igavalt ja isikupäratult. Võin kihla vedada, et kõik on taoliseid filme näinud nii kinolinalt kui ka teleritest kõriauguni. Kõik on justkui hästi tehtud, vastab hea stsenaariumi reeglitele ja tippnäitlejad (S.L.Jackson, Ed Harris, Eva Mendes) teevad oma töö ära ning tulemuseks on terviklik kriminaaldraama, ent ometi jääb tühjaks koht, kus peaks asuma filmi hing. Poolteist tundi on küll hästi pingestatud, aga pole, mida ellu kaasa võtta. Millest õppida. Näeb head thrillerit ja see on ka kõik. Ma ei kujuta ette, mille poolest "Cleaner" võiks pälvida mäletamist ka tulevikus.
Klassikaline tõe jaluleseadmise retk. Maises elus on alati olnud raskem neil, kes püüavad truuks jääda puhtale südametunnistusele.
Sa tahad näha seda mõrvamüsteeriumi siis, kui otsid töö- või muremõtetele vaheldust ja ei pelga seejuures mõningast verd. Originaalsust on siin kahjuks vähe. Samuel L. Jacksoni paljuütlevalt nukraid silmi on lihtsalt huvitav vaadata.

Ideaalmaastik (1980)

"Ideaalmaastik" on parim kodumaine ekraaniteos. Film, mida nooremad eriti ei tea, küll aga eranditult kõik keskealised ja vanemad, kellega olen sel teemal rääkinud. Eks teda ole muidugi telekast ka näidatud. Õnnestunud teos mitmel põhjusel. Esiteks põnev lugu noorest poisist Mait Kukemerest (Arvo Kukumägi), kes tahab ülikooli minna, selleks peab ta aga kevadel ühes kolhoosirahvaga vilja külvama. Tema vastutab. Takistuseks kujuneb hedonistlike kalduvustega kohalik ülemus Harald Tuvike (Tõnu Kark), kes lükkab külvi muudkui edasi. Mait üritab võimalikult kiiresti külvama hakata ja seejärel masendavast külast jalga lasta, kuid aset leiab suur armumine Liinasse (Reet Paavel), kes teeb Maidu lahkumise eriti piinarikaks. Elu mängib veel mitu vingerpussi ja mis lõpuks saab, see jäägu üllatuseks.
Teiseks on režissöör valinud rollidesse suurepäraselt sobivad näitlejad. Kukumägi ja Kark moodustavad filmides harvaesineva tandemi, kus kahest suurest isiksusest kumbki ei jää alla. Teatud ägedus on neis mõlemas, andes sõnadele ja tegudele kaalu juurde.
Kolmandaks on linateos restaureeritud ja jookseb neil päevil Sõpruse kinos. Filmihuvilisele on see justkui gurmaani-eine, mida soovitan soojalt kõigile. Kinos tekib ka parem keskendumine, kui jõuluõhtul söögi ja diskussiooni kõrvale sama filmi telekast vaadates.

Persona (1966)

"Personat" peetakse Ingmar Bergmani parimaks filmiks. Ta nägi stsenaa- riumiga kurja vaeva ja ütles, et ideed, mis tal on, ei saa sõnadesse panna. Tean ka, et Bergmanil oli raskusi raamatute lugemisega, ta luges aeglaselt ja mõnda raamatut koguni mitu kuud. Koduselt tundis ta end ikkagi piltide maailmas. Ta teadis, mis piltides on energia ja tahtis need jäädvustada. Olgu selle tõenduseks tema pikk karjäär ja väsimatu pühendumine filmikunstile.
Bergman ei teinud kunagi lihtsalt filmi. Tal on alati mingi oma asi klaarida. Teemad ulatuvad lapsepõlvemälestustest meheksolemiseni. Pinge pole filmides kunagi asjata. Ingmar Bergmanil on lugu ja vahet pole, kuidas seda rääkida. Lihtsalt ei tohi unustada, mille teenistuses on pildid, mida näitad. Bergman tahab näidata, mis ta sees toimub ja sama vajadus on närvikliiniku õde Almal (Bibi Andersson), kes on saanud hooldajaks tummale Elisabeth Voglerile (Liv Ulmann). See tähendab, et füsioloogiliselt on kõik korras, aga ometi vaikib. Elisabethil on ka 10aastane poeg (Jörgen Lindström), kes tahaks ema kohta teada, aga kahjuks peab hakkama saama ilma temata.
Õde Alma ja imekaunis näitlejanna Elisabeth võtavad ette väljasõidu suvilasse, et saaks mõnda aega mere äärses värskuses elada ja ehk on sel ka positiivne toime Elisabeth'i haigusele. Noored naised saavad omavahel hästi läbi ja Alma usaldab Elisabethile oma loo ühes kõige intiimsemate saladustega. Elisabeth on hea kuulaja, Alma muudkui räägib, saamata ühtegi vastust. Tekib mõte, et me peidame endas lugusid, mida pole lihtne kanda. Mida rohkem Alma räägib, seda enam kogeb, kuidas ta isik läheb Elisabethi omaga segamini. Ta hakkab ennast nägema, mis tekitab nii mõnegi konflikti.
Naised hakkavad üksteisele haiget tegema. Õigemini on Alma see, kes terroriseerib Elisabethi, kannatamata tolle vaikimist, mis jätab liigselt aega Almale endale.
Eneseotsingulise "Persona" kaadrid on pikad ja hüpnotiseerivad. Üks meeldejäävamaid linateoseid, mida olen näinud. Raske öelda, kas draama tegevus toimub rohkem Fåro saarel või inimhinge salajastes hingesoppides.

Bad Lieutenant (1992)

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

Detsembrikuumus (2008)

Huvitaval kombel on hetkel kinodes kaks Eesti filmi, mille juhtivates rollides Tõnu Kark. Kui "Ideaal- maastik" on üks väheseid Kargi ülesastumisi mitte-macho'na, siis "Detsembri- kuumuses" ütleb ta kindral Ernst Põdderina teose kõige naljakama repliigi: "Ime piipu!"
Linateos lahkab vähekäsitletud ajaloosündmust 1924. aasta detsembrikuust. Venelased on võimu haaramas ja tänu mõnele hakkajale mehele ja juhusele õnnestub see siiski ära hoida. Näeb inimesi erineva vaimsuse ja ideoloogiaga. Justkui ühesugused inimesed, aga põhimõtteliselt nii vastandlike vaadetega, et revolutsioonipuhkemine on vaat et vältimatu.
Mait Malmsteni kehastatud paha tegelane Jaan on tükk maad tõsiseltvõetavam, kui keskaegne vend Wismuth mõne aasta taguses "Malevas". Olles teda näinud No-teatri lastetükis "Kaks päikest" mudilastele muinasjutte lugemas ja nüüd Spetsialistina mängimas niivõrd vastikut inimest, ei teki tema näitlejavõimekuses kahtlust.
Liisi sobib näo ja olemise poolest väga hästi, kahjuks aga ei suuda ta näidelda nii hästi, kui seda oleks teinud mõni teine kodumaa tütar. Ta on õiges rollis, kahjuks aga pole tegu näitlejaga nagu näiteks Hele Kõre. Samas on Kõre taolistes osades mänginud viimasel ajal ehk liiga palju.
Ajalooline draama, mida peaks vaatama minema juba seetõttu, et vähendada rahalist miinust, millesse tootja jäi. Ka ei maksa peljata action-kohti, sest need on parimad, mis Eestis siiani tehtud, jätmata kodukootud muljet. Ja Sergo Vares on hea, tabades tolle aja noormehe tõsist vaimu ja takjalist iseloomu. Filmides meeldivalt vähenähtud näitleja ka. Kui te just pole "Kodu keset linna" järjepidevad jälgijad. Kaasa lööb näitlejate paremik erinevatest teatritest - sellist koosseisu ei näe kuskil mujal.
Pildil tutvustab Erkki Tikani Sergo Varesele revolvrit.

Toomiku film (2008)

Kui enne kunstnik Jaan Toomiku kohta midagi ei teadnud, siis peale filmi vaatamist saab selgeks, et ta on kõigepealt kunstnik ja alles seejärel tuleb kõik muu. Ning sel teemal pole mõtet temaga tüli norida...
Avatus on haavatav. Kuidas aga olla avatud ja mitte haavuda? Ma armastan kunstnike, kes ei pelga iseennast otsida. On üks stseen, kus Jaan vaatab peeglisse ning hiljem kommenteerib, et kui vaadata tund aega enda nägu peeglist, siis see muutub tundmatuseni ja tekib hirm. Proovisin järgi, jälgisin enda lõusta vaevalt viis minutit, aga saavutasin teatava rahuliku jälgimise, millesse järjest enam lisandus mingit seletamatut õudu. Iseendaga silmitsi seismise hetk.
Küll on Toomikul õrn ja armastav süda, mis laste kasvatamisel kompenseerib reeglid ja kombed, mida väikekodanlikes peredes lastele tuhinaga pähe aetakse. Üldse arvame nii kindlalt, et kehtivad normid on ainuõiged, mida järgida. Kui keegi teeb teistmoodi, siis lööb ette error ning me asume välja näitama põlgust ja ignorantsust.
Mittekunstnikul on võibolla raske mõista, et kunstnikule PEAB olema kunst kõige tähtsam. Muidu on loominguline vabadus piiratud ja suurteos jääb sündimata.
Natuke hakkas Jaan Toomikust kahju. Võibolla on asi minus. Võibolla hakkas endast hale, ma ei oska öelda. Kui inimesed oleksid siiramad ja sepitseksid vähem salakavatsusi, siis oleks raskem ka kurja teha ja solvanguid loopida.
Näeb ka, kuidas kunstnik tuleb toime keskeaga. Samas kunstnikuna ei saa ära vajuda elu hallusesse. Ei saa tagasi tõmbuda ega käituda nii nagu üks viiekümnendale juubelile lähenev pereisa kõlblusnormide kohaselt võiks. Nojah, saab, aga kui kurb ja igav võiks olla, kui Jaan Toomiku asemel oleks üks keskmine eesti mees. Mitte, et kunstnik on kuidagi kõrgem. Ei, ei, ei. Tahan öelda, et on kuradi nukker, kui ei leia hingekaaslust. Ja seda ongi raske leida, kui hing on teiste ja enda eest peidus. Loomine on mäng ja nõuab paradoksaalsel kombel ühtaegu endaga kontaktis olemist ja seejuures ka enda unustamist, minna laskmist.

Burn after reading (2008)

Coen'ite filmides meeldivad mulle kõige rohkem tegelased. Soojalt, kuid teravalt treitud origi- naalsed inim- hinged, kes loksuvad oma pisikeste hädadega maa ja taeva vahel. Kui miski neid ühendab, siis piiratud silmaring ja egotsentrism. Groteskse väljenduslaadiga Chad (Brad Pitt) ja naiste tähelepanu vajav Harry Pfaffer (George Clooney) on vaid paar näidet. Ka kõige väiksemad tegelased on seotud mingi suurema klišee külge, mille najal vaataja paneb kokku teatud liiki inimese.
"Põletada pärast lugemist" on vaimukas ajaviitekomöödia, mis räägib inimlikust paranoiast ja hirmude saamisest tõeluseks.
Kaob salajaste andmetega cd-plaat, see mõjutab kõiki, kuid kellegi jaoks pole failid esmatähtsad. Tahetakse omi asju ajada, aga neetud cd sekkub eludesse nii või teistpidi. Huumor on siis, kui tegelased püüavad segavat faktorit endast eemale tõrjuda või kui kohtuvad omavahel kõige eriilmelisemad inimesed. Näiteks kaks tüüpilist ameeriklast Frances ja Chad, kes vene saatkonnas kohtuvad klassikaliselt primitiivse, kuid otsesõnalise vene kindraliga. Lõpuks selgub, et tegemist ongi luureinfo mõttes kasutute CIA ekstöötaja Osbourne Cox'i (John Malkovich) memuaaridega. Selle filmi jooksul ei juhtu midagi põhjapanevat. Keegi ei muutu teiseks inimeseks, ei leia ennast. Samamoodi nagu täna, jätkub elu homme. Mõned saavad kõrgendust, teised käiva alla. Meid saadavad vaid tähtsusetud intriigid ja absurdsed seosed.
Vaevalt et ka "Põletada pärast lugemist" tegijaid või publikut kuidagi muuta võiks. Tegu on sada protsenti meelelahutuse ning seejuures pööraselt naljaka filmiga. Hingele midagi ei leia, küll aga saab kõhu kõverasse lagistada. Näilist mitte millegi toimumist toidab geniaalselt ülesehitatud stsenaarium. Lõpp tuleb äkitselt. Küll taotluslik, aga samas ikkagi kehv ja mittemidagiütlev lõpp, kus selgub, et kogu jant oli asjata ja oleks võinud pigem olemata jäädagi.


The Good Night (2007)

Keskeakriisini jõudnud Gary (Martin Freeman) otsib unenägudest uusi väärtusi, mis tema küllaltki paigale sumbunud elule uue hoo sisse tõmbaksid. Endise bändimehena on ta nüüd sunnitud kirjutama muusikat reklaamidele ja kuulama ülemuse Pauli (Simon Pegg) käsku teha magedat laiatarbekaupa. Mida rohkem ta unenägudemaailmast valgustust kogub, seda raskem on tal klappida reaalsuse, eriti abikaasa Doraga (Gwyneth Paltrow). Juhtumisi on sportlik, kuid primitiivse ja ratsionaalse lähenemisega Paul ka Gary ainus sõber, kes teda paraku eriti hästi ei mõista. Gary kohtab unenägudes unistuste naist, imeilusat ja veetlevat Annat (Penelope Cruz), kelle nimel ta on kõigeks valmis. Gary unenägudel on aga endeline iseloom. Ühel päeval ta kohtubki Annaga. Alates sellest hetkest hakkab ta käima unenägudetrennis ja võtma ette muudatusi elus, mis avavad talle uusi võimalusi ja panevad elu nägema teise nurga alt.
Inglismaa ja Usa väga häid näitlejaid koondav ja lahedate tegelaskujudega "The Good Night" jääb siiski kuidagi nõrgaks filmiks. Hästi õnnestunud, ent siiski jääb mingi vürts või säde puudu. Võibolla on kõrvaltegelased pisut liiga üheülbalised karakterid. Sellest hoolimata unikaalne romantiline komöödia, mis ütleb, et tõeliselt õnnelikuks saab vaid see, kes usub sellesse, mida teeb.

Cheung Gong 7 hou (2008)

Lapsemeelse lähenemisega komöödia lastele ja lapsemeelsetele. Mõjub värskelt nagu Peeter Sauteri "Laiskade laste raamat".
Samas žanris lõputult käiatud õpetliku sisuga lood tüütasid mind juba üsna ammu. Kõik need "Üksinda kodus" seeriad ja muu heatahtlik jõulukraam tekitab ikka tõsist vastumeelsust. On kohutavalt häiriv, kui kõik tegelased on head inimesed, kui isegi halba meest on kujutatud läbi heatahtliku kaastunde prisma. Film ei tohiks olla elust igavam. "Cj7" mõjub aga uuenduslikult. Näitlemine ja huumor on huvitavad, lisaks hästi tabatud, kuid veidi liiga klišeelikud kõrvalosatäitjad, tüpaažid.
Lastefilm, milles on oma atmosfäär ja lähenemine. Režissöör Stephen Chow (mängib ka Ti-d) on ka stsenaariumi taga. Linateoses on näha tema isiklikku lähenemist ja seisukohta.
Kinnine ja alaväärsuskompleksides vaevlev, ent hea südamega Ti tahab oma pojale pakkuda paremat haridust, kui talle endale osaks sai. Päevast päeva rassib ta ehitustööl ja püüab üle olla majanduslikust virelemisest ja sotsiaalsest rõhumisest. Vaesus jätab märgi külge, eriti hästi märkavad seda 10aastased poisikesed, kes kooli peal Dicky't kiusamata ei jäta.
Ti leiab prügi seast maaväliste olendite poolt jäetud kuuli, mis kingib Dicky'le mängu- ja suhtluskaaslase - Cj7. Väikesest karvapallist saab poisile truu sõber. Koolis tekib küll üksjagu segadust, ent tänu seiklustele heatahtliku loomakesega kujuneb ka Dicky's soov teha head ja hoolida lähedastest. Hariduslikest ambitsioonidest ja materiaalsest jõukusest tähtsam on kujuneda terviklikuks inimeseks. Mida lõpu poole jõutakse, seda intensiivsemalt küsitakse: mis on maailmas tähtsat peale raha?
Emotsionaalse lõpuga originaalne lastekas, mida võiks olla huvitav vaadata nii lastel kui ka vanemal vennal või kerget huumorit hindaval lapsevanemal.

Adaptation. (2002)


Piisab, kui meeldib Nicolas Cage või leidub huvi kirjutamise vastu, et "Adaptation."'it nautida. Stsenaristika suurimaid pähkleid on muu ilukirjanduse (romaani) kohandamine filmistsenaariumiks. Sama raamatut loetakse kordi ja kordi kuni õnnestub õnnestub lõpuks näha loo sügavamaid tagamaid ja ülesehituse peenelt punutud pesa. Sama väljakutsega tegeleb ka Kaufmani kirjutatud filmis Charlie Kaufmani nimeline sisemiselt konfliktne tegelaskuju. Elus on asjad seotud ja tööraskustega segunevad Charlie isiksusekonfliktid, kompleksid, suutmatus naist leida ning pereprobleemid.
Charlie vend Donald (keda mängib ka Cage) kirjutab erinevalt romantikust vennast kriminaalfilme. Ta on pealiskaudsem, aga elus paremini orienteeruv, lisaks köidab ta naisterahvaid. Niisiis on film kahest vastandliku olemisega vennast, kes elavad ühe katuse all ja tahavad mõlemad saada kirjanikeks. Meie silme all valmib stsenaarium ning saame vihjeid ka lilleraamatu kohta, millest Charlie adaptsiooni kirja paneb. Läbi lilleraamatu otsib ta iseennast ja uut kvaliteeti, mida ta elu hädasti vajab.
Veel räägib linateos looja ja tavainimese põhimõttelisest erinevusest ning kaalub nende plusse ja miinuseid. Originaalne stsenaarium ja õnnestunud teostus. Ilmaasjata see film Oscarit ei saanud. Kõik on kuidagi hästi õnnestunud. Filmitegijad ikka räägivad, et teatud arvu protsentide ulatuses teeb filmi õnnejuhus. Siin on mõlemat, nii õnne kui ka kõva eeldust. Progressifilm kirjanikuks saamisest ja kaotustest elus, mis teinekord loomingule kasuks tulevad. Sisukas komöödia, mis ütleb, et kui sa ikka kellekski väga tahad saada, siis läbi suuremate või väiksemate kannatuste sa sinnani ka jõuad. Ja surres on kõik õnnelikud.

Lili Marleen (1981)


Fassbinderi inimsuhete sasipundar, mis seekord algab positiivselt. On Willie, võluv lauljanna ning Robert, andekas pianist. Näeme neid omavahel koos üksteise lähedalolu nautimas, nad räägivad väikestest probleemidest ja pisimuredest. Ühesõnaga, elavad õnneliku elu.
Kahel inimesel on aga raske kokku saada, kui vahel on piir. Metafoorse takistusena mõjub Šveitsi-Saksamaa riigipiir. Juut Robert elab Šveitsis, Willie kaunist häält, aga armastavad peale teiste ka SS-lased, kes püüavad tema laulmisoskusi rakendada ideoloogia vankri ette. Mida rohkem tsensuuri Willie'le pähe määritakse, seda kaugemaks jääb ta Robertiga. Esinejanimega Lili, laseb sisuliselt ennast ära osta. Vahetab kleiti ja ka meest, hüljates naaberriigist pärit pianisti.
Kõnekas on stseen, kus Lili võtab kätte peegli ning tantsib sellega, vedades tantsupartnerina kaasas enese peegelpilti. Willie läheb küll Roberti juurde, aga valetab. Robert näeb vale läbi. Nende vahel leiab aset kirglik armuöö, mis tõestab, et nad siiski mõlemad tahavad teineteist. Lili on aga pattu juba teinud ning karistuseks saavad spioonid teada suhetest juudiga. Üldse käib pidev nuhkimine ja salakuulamine. Lili, kes on pöördunud tagasi armastatu kõrvale, saadetakse šveitslaste poolt saatuseirooniana natside järel luurama ja tähtsat infot koguma. Robert pistetakse aga arestikambrisse.
Hittlugu "Lili Marleen" keelustatakse, ent see on võitnud rahva südamed ning toimub omamoodi laulev revolutsioon, kus sõjaväljale liikuvad sõduritehordid võtavad ükshäälselt laulu üles, mille vastu ei saa keegi midagi ette võtta.
Armastajapaar on niisiis teineteisest lahutatud. Lili lebab haigevoodis, huuled kahvatud ja tervis nõrk. Talle piisab telefonikõnest, kus kuuleb, et Robert on elu ja tervise juures. Kõik mehed tahavad Lili'd ja see ei tee lihtsaks ka komöödiliselt mõjuva armukese David Mendelsson'i elu. Kahjuks Robertil ja Lilil ei õnnestugi kokku saada. Robert päästetakse vahetuskaubana ning ta hakkab andma hingestatud kontserte dirigendina. Ühel õhtul lavalt maha astudes seisab tagaruumis Willie. Nende kohtumine jääb ülimalt põgusaks, sest tormiline aplaus sunnib Robertit lillesülemeid ja aplausi vastu võtma, kummardama rahvale, kes avaldab tänu. Kui ta uuesti lava taha naaseb, on naine juba läinud. Nad ei saagi enam kokku. Robert kaotab armastuse, küll aga saab temast suur kunstnik. Fassbinder kahtlemata tunneb ohvreid, mis tuleb loovale teole tuua. Ainus lohutus on ehk hingestatus, mille piinarikkad läbielamised kunstnikule teinekord inspiratsiooniks annavad. Usun, et Robert suutis südantlõhestavalt dirigeerida, sest ta teadis, mis tunne on katkise südamega ringi käia. Robert ei saanud armastatule järgi joosta, sest ta pidi publikut "teenindama". Dirigent, kellelt võetakse võimalus inimlikule armastusele.
Peab ütlema, et erinevalt teistest Fassbinderi filmidest, jättis "Lili Marleen" kuidagi kergema ja tervema tunde. Kurb, kuid lohutav.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.

Bob Marley: Exodus 77 (2007)

Sügis on saabunud suure hulga filmidega. Sain teada, et kolma- päeviti toimub tasuta üritus "Kumu doku- mentaal". Sel kolmapäeval näidati eelmisel aastal valminud dokumentaali Bob Marley'st. Saal oli kenasti täis, istuti isegi kaldteedel. Tagareas, mu kõrval, olid kohad sisse võtnud ka vanemad inimesed. Filmil polnud subtiitreid ja vahepeal hakkas eakatest kahju, sest kartsin, et nad ei oska piisavalt hästi inglise keelt. Keegi oleks ju võinud vähe haritumale rastafarile kümpsi visata, et too tõlke alla leiutaks.
Filmis on väga hea tasakaal kolme erineva punkti vahel. Eelkõige keskendub 1977. aastal välja tulnud "Exodus" albumile. Sujuvalt, arusaadavalt, ent köitvalt jutustatakse lugu selle aja inimesest (Marley), globaliseeruvast kultuurist (rastafari) ning tolleaegsetest maailmasündmustest. Linateos on jagatud kümneks looks, iga looga kaasneb üks lugu nimetatud "Exoduse" plaadilt. Režissöör Anthony Wall on asja näinud huvitava nurga alt ja selle eest tänud.
Peale filmi koju jõudes avastasin ennast mingilt positiivsuse lainelt. Hea ja lihtne oli köögis võileiba meisterdada ja reggaemeloodiaid ümiseda. Bob Marley on suurkuju, legend. Ta on jõudnud kaugemale, kui tihtipeale osatakse arvata. Bob Marley kannab endas vabaduse ja inimeseks olemise sõnumit, mida suudab eitada vaid silmaklappidega inimene.

The Color of Money (1986)

Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.

New Jack City (1991)


Heade näitlejatöödega ja stiilne, ent veidi kulunud lugu sõprusest ja saamahimust, võimust ja inimeseks saamisest. Realistlik vanakooli getostoori crack'i ärist ja isust, mis kasvab süües. Gängsterifilmidest minu jaoks üks klassikalisemaid. Raudvara, mida tahaks enda riiulisse ainuüksi sellepoolest, et see on õige teema, tehtud hip-hopi vaat et kõige riilimal ajajärgul. Just üheksakümnendate alguse ja kaheksakümnendate lõpu vaim ja keskkond on hästi edasi antud. Selles suhtes on tegu justkui ajastufilmiga, vaatad vanu häid aegu, kui kõik õitses õigemalt.
Alguses mängitakse koos, seistakse ühiselt vastu raskustele, tekib ühine huvi ja sõprus kestab. Mingil hetkel, aga lähevad teed lahku ja polegi muud, kui kurvalt eri radu käia ja mineviku koormat kanda, uskumata helgemasse tulevikku.
Osades legendaarsed Wesley Snipes, ICE-T, Chris Rock, Mario Van Peebles, kes on ka režissöör, ning teised.

In Bruges (2008)


Alguses näib, et tegijad ei tea ise ka, miks nad selle filmi tegid. Kõik tundub juba varem nähtuna ja näitlejatöö mitte millegi erilisena. Kaks palgamõrvarit saadetakse Belgia arhitektuuriliselt kaunisse, kuid igavasse Euroopa linna, kus nad peavad ootama ülemuse juhiseid. Ühel hetkel aga hakkab toimuma huvitavaid süžeepöördeid ja kasutatakse ära kõik võimalused, et tekitada uusi pingeid ja olukordi. Tuleb välja, et üks mõrtsukatest saab ülesandeks tappa kaaslane ja sõber. Ülesannet ellu viies näeb ta, et hetkel, kui mõrvar tahab päästikule vajutada on ohver endale ise kuuli pähe laskmas. Mõrv jääb sooritamata ja samuti ka enesetapp, seiklused jätkuvad ja üllatavad.
Martin McDonagh'i film, mis välja tulnud Inglismaal. Peaosades iirlased Brendan Gleeson ja Colin Farrell.

Ananassiekspress (2008)


Astusin kinno masendunult ja tülpinult. Peas lõhkus pohmell, süda valutas ja mõtteid laastas pettumus. Hommikune seanss algas 11:50. Kondasime sõbraga linnas kuni aeg sai küpseks. Enne sisseminekut tegin veel puhta spliffi. Ja teate mida? Ma pole ammu kahe tunni jooksul nii palju naernud. Tegu on kahtlemata parima komöödiaga sel aastal. Ma ei osanud midagi oodata, sest polnud sellest kivisordinimelisest linateosest varem midagi kuulnud. Mustad mõtted taandusid ja suu kiskusid naerule hea stsenaarium ning nüansirikkad näitlejate mängud. Lihtsalt vaadatav hea komöödia.
Tihtipeale keeratakse komöödialõpud dramaatiliseks. Stsenaristid vist usuvad, et pill tuleb pika ilu peale ja tahavad naerutajafilmile tõsisema teemaga kaalu lisada. Võlts, ootamatu ja kohatu on sentimentaalsus peale pooleteisttunnist irvamist. Selle savukomöödia ülimaks kiituseks tuleb märkida stiilipuhtus. Alguses pannakse paika reeglid, kuidas film jookseb ja jäädakse mängupiiridesse. Mängud (ja filmid) on alati millegagi piiratud. Ei saa korvpallis hakata ühtäkki rahvastepalli reeglite järgi mängima. Ma ei pea siinkohal silmas loomingulist piiratust - ei. Andekus tuleb välja just piiritletud situatsioonis tulemuse saavutamises.
Film räägib kliendist ja kividiilerist, kes ebasoodsa juhuse tõttu peavad põgenema kurjategijate eest. Näeme, kuidas sujub nendevaheline kontakt ja mis otsuseid võtavad vastu tüübid, kes on pidevalt pilves.
Minule film igatahes meeldis ja ei näe põhjust, miks sinugagi ei võiks nii juhtuda. Kui sa just ei ole piiratud silmaringiga, loll ja silmakirjalikult demagoogiline taimevastane väikekodanlane.
______
Vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud väga erienevaid hinnanguid. Öeldakse, et naerda ei saanud kordagi... Peter Bradshaw: "Ananassiekspressi" vaatamine ilma, et oleks kunagi kivi teinud, on nagu 3D-filmi vaatamine ilma spetsiaalsete prillideta.
Minu meelest läheb see linateos pühendusega kiviinimestele. Hea on vajuda tugitooli, võtta paar mahvi, käivitada kivifilm ja unustada kõik muu. Parim ganjafilm, mis seni tehtud.
Kuidas saakski see meeldida alkorahvale, kes joovad ennast mõnuga täis, muutudes agressiivseks ja kiimaseks jörmiks?