"Indigo tuba" ja "Mis iganes, Aleksander!"

Kaks eesti filmi. Eesti filmipäevade raames näidati ära. Kasulik ja hariv vaatamine mulle, kui harjutajale režissöörile. Muidugi oli põnev jälgida tuttavaid nägusid.

Before the Devil Knows You're Dead (2007)



Režissöör Sidney Lumet on sündinud 1924. aastal, ta alustas telerežissöörina juba 1948. aastal. Before the Devil Knows haarab kaasa oma looga. Jutustamisstiili poolest meenub "Capote". Kusjuures mõlemas filmis kehastab peaosa Philip Seymour Hoffman.
Viimasel ajal olen harjunud jälgima ka operaatoritööd. Selles ekraniseeringus on, mida jälgida. Tänu heale näitleja- ja kaameratööle ei teki mõtlikumates stseenides igavust. Koguaeg haarab silma miski huviäratav.
Ka struktuur on paeluv. Peaks seda filmi vaatama kümneid kordi, et aru saada, kuidas täpselt tehtud. Iseenesest on lugu lihtne jälgida. Reeglid pannakse paika ja seejärel mängitakse. Kõik teavad reegleid, aga sellest hoolimata ei oska aimata, mis saab loost edasi. Mööduvad stseenid ja kild-killu haaval saab midagi selgemaks. Luksus on olla kõrvaltvaataja. Silmad pungitavad ekraani, kui näeb tegelasi olukordades, kuhu ise ei tahaks kunagi sattuda. Kuid, mis veel põnevam - kuidas tegutseb tegelane ka mulle tuttavates situatsioonides.
Kindlasti jutustab film lugu, milles on tugev sõnum. Osavalt on mängitud vaataja meeltel. Kõige sümpaatsem ja ausam tegelane jääb ellu. Henry Hansoni (Ethan Hawke) edasist elu ei kirjeldata, kuid ta on ainuke, kelle puhul on lootust, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Temal pole ka põhjust surra, vaevalt, et keegi vaatajatest on seda tahtnud. Ta tegi vea, viga on viga, aga mõned vead antakse andeks. Huvitav, kas Hank mõtles hetkel peale venna tulistamist enda peale. Kas ta nägi paralleeli: just oli surnud pereisa, ema jäi väikelapsega kahekesi; kas Hank mõtles, et samamoodi võinuks surma saada tema ja eraldi elav eksabikaasa koos tütrega jääks samamoodi kahekesi?
Igatahes oli filmis millele mõelda. Mõni film on efektne, kiire kaadrivahetus ja palju action`it. Before the Devil Knows You`re Dead keskendub sisule, kõik muu toetab mõtet. Arvan, et tegu on liikuva pildiga, mida on hea ka üle aastate uuesti vaadata ning põnevusega midagi uut avastada. Hästi läbitöötatud linateos.
Praegu said mõtted hästi hüplikud ja segased. Arvan, et täiendan seda postitust veel paljude märkustega.

Full Metal Jacket (1987)

Stanley Kubrick on võtnud Gustav Hasfordi romaani ja teinud selle põhjal ekraniseeringu, mida on nimetatud üle aegade parimaks sõjafilmiks. Raske vastu vaielda. Filmi on väga põnev jälgida. Märulistseenides voolab adrenaliin ja lõpupuänt on veenev ja jõuline.
Peategelase Jokeri (Matthew Modine) ees on valik, kas tappa piinlev Vietnami tüdruk-snaiper, kes anub: "shoot me"; või jätta ta leekide ja rottide vahele surma ootama. Justkui peaks tapma, seda on ju sõjakoolis õpetatud, endal on sõduril kiivri peal kirjas "Born to kill", üks lask ja korras. Aga kas selle lasuga ei hävita ta endas midagi inimlikku, mis on veel jäänud? Ta ees ei leba sõdur, vaid surev noor naine. Mida teha? Vastuse saab vaadates filmi.
Sõjakooli paks õpilane Leonard "Private Pyle" Pratt (Vincent D`Onofrio), kes ei tule ülesannetega toime, veidi hulluke noor mees, kelle psüühika rapitakse ikka korralikult segamini. Peale pikka tampimist hakkab talle õpetatu justkui kohale jõudma. Ühel ööl istub ta ühispeldikus, käes laetud relv ja kordab õpetussõnu: "This is my rifle. There are many like it but this one is mine." Saabub Joker, kes on korrapidaja sel ööl, avastab hullunud pilguga Private Pratti. Ärkab ka nende karm ülemus Lee Ermy, kes üritab reamehelt relva kätte saada. Private Pratt tapab ülemuse ning seejärel enda. Kõnekas stseen, mis näitab, mis võib juhtuda, kui inimesele suruda midagi jõuga peale. Trots võib koguneda ja seejärel välja paiskuda. See küdemine võib kesta pikka aega, kuid ühel hetkel peab selle kuidagi maha raputama. Mõrv, enesetapp või ükskõik mis muu - see on vaid tagajärg. Private Pratti hullumine ja mõrv ei näita mitte hullumist eneses, vaid tegelikult seda, kuidas mõjus sõjaväeline õpe ühele reamehele. Tema käitumine on peegeldus keskkonnale ja võtetele, mille teenistusse teda üritati rakendada.
Aga inimene pole veohobune. Inimest juhib sisetunne ja õigluskoodeks, mille vastu ei tasu astuda.
Treilerit saab vaadata siit.