Quantum of Solace (2008)

Ei midagi uut. Sisuliselt on kõik nähtud, klišee klišee järel. Kasvõi see, kui Bond (Daniel Craig) peale lennukist välja hüppamist, koos Camille'ga (Olga Kurylenko) koopas istub. Tüdruk on läbivettinud ja kaitsetu nagu Mowgli. Bond ei kaota kunagi lootust ja pürgib pääsmatutes olukordades väsimatult edasi justkui Jack London iseehitatud purjekaga ümbermaailma läbi viies. London kannatas nimelt suuri kahjusid, paat oli poolenisti vett täis ja mootorid ütlesid üles, lained möllasid ja käil ei funktsioneerinud nii nagu vaja. Sellest hoolimata pürgis ta edasi, ühes käes rooliratas ning teises käes navigatsiooni käsiraamat. Samuti õpib James lennukit juhtima juba õhus olles ja hüppab katuselt katusele nagu piisaks vaid suurest tahtejõust paha mehe tabamiseks. 
Ja muidugi ei puudu ühestki Bondi seiklusest paha mees, sest seda nõuab juba žanr. Seekordne pahade vaimude väejuhataja on saatanlik Dominic Greene (Mathieu Amalric), kes võimu nimel ei kohku tagasi ühestki patust. (See ilmselt ei tule lugejale eriti suure üllatusena.) Nendevahelise lõpuvõitluse ma jätaksin siinkohal kirjeldamata.
Äge möll on kaasahaarav, ent see kõik on, nagu öeldud, juba olnud. Quantum of Solace ei vii action-filmi uuele tasemele. Maitsekalt seksikas märulifilm usub inimese (ühe mehe) võimesse ületada kõik teised liigid ja lisaks loodusseadused. Juhtumised on tõesti peadpööritavalt eluohtlikud, ent meisterlikult sooritatud. Ses mõttes on linateos veenev. Tavainimene ei võta selliseid otsuseid vastu kui hulljulge Mr. Bond, seega me ei tea ka, mis saaks, kui me käituksime samamoodi. 
Viimane maailmapäästja on vägivaldsem ja tundetum kui eelmised. Ta pääseb veelgi napimalt ja väljub mineeritud hoone aknast veelgi hiljem. Montaaž on ülikiire ja kaadrid lühikesed - tekib tempo illusioon. Sisuliselt saeb kogu bondindus oksa, millel istub. Ühel hetkel ei saa ju enam kiiremaks minna, tuleb hoog maha võtta ja relaxida. Ühel hetkel pole me enam ka tehnikaajastus ning see tähendab mitte ainult maailmapäästja surma, vaid uue jumaluse teket. Praegu veel Bond elab. Huvitav, kaua?

Trainspotting (1996)

Film, mis meeldib ka neile, kellele muidu filmikunst ei istu. Narkoralli, mida tegelased läbi teevad on juhtunud ka iga tänapäeva noore tutvusringkonnas. Kõik teavad kedagi, kes elab parajasti reaalset "Trainspotting'ut" läbi. Kes helistab ja tahab kommi osta, kes tuleb levikas lsd's-peaga koos sõpradega vastu, kes kammib mitmendat päeva korgijoogi tripis ja kes teeb kõike seda, teades: põhjust pole vaja. 
Trippimine on nii lihtne. Sul on hea ja sa elad täiega. Ja kui hakkab ära vajuma, saab alati peale teha. Jälle hea. "Trainspotting'us" ei tehta seda töö kõrvalt. Vaadake, on inimesed, kes teevad asju südamega ja teised, kes teevad oma tööd ja saavad palga, aga kellel puudub hing ja tahtmine anda endast parim. Filmi tegelased Mark Renton, Spud, Sick Boy, Tommy, Begbie ja Diane jagavad teatavat hingelist ühtsust. Neid liidab peale ühise hobi, narkootikumid kui elustiil, veel mingi muu, sügavam ühtsus. Nad tahavad teada, miks nad elavad. Ja kui nad midagi teevad, siis miks nad seda teevad. Mõnele piisab, kui öelda, mine tööle. Ja ta lähebki. Teine tahab teada, miks? On vaja kindlust, et see, mis ma teen, on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? See on küsimus, millele Mark vastust otsib. Nojah, ja muidugi on ta sõltuvuses ning ta ei oska midagi eluga peale hakata. Ta ei taha väikekodanlust ja tühiseid mugavusi, kuigi loo lõpuks mõistab ta, et see on ainus tee välja. Ennasthävitavat kommuunielu ta enam ei taha. Sick Boy tabab ära midagi olulist: olles ükskõik kui geniaalsed, me pingutame, teeme oma tähtteose, saame taevaliku kontakti lõpmatusega, mida me terve elu oleme püüelnud, ning siis kaotame selle, amortiseerume kuni meid pannakse kirstu, sest me ise ei saa sinna minna. Aga kas tähtsam on tähtteos või protsess?  

Il Divo (2008)

Dokumentaalne, kuid irooniline uurimustöö poliitik Giulio Andreottist (Toni Serillo), kellest vägevamat me ei näe terves itaalia poliitikute pesakonnas. Ta on kuiv nagu kuivik ja emotsionaalne nagu laip. Ka temal on harvad ja pisikesed, vaevu-aimatavad hurraa-hetked, mil ta süda rõõmustab. Enamus ajast teeb aga tööd, milles äärmine professionaalsus ning pühendumine viivad kaugele lihtsa inimese rõõmudest ning muredest. Ta on kapten, kellel pole vaja teada muud peale selle, mis kuulub võimu juurde.
Filmi teeb nauditavaks sujuv, kuid kaunis operaatoritöö. Huvitav on ka teada, et Serillo poolt kehastatud Andreotti on siiani tegevpoliitik, keda pole õnnestunud lüüa ühelgi vaenlasel ja neid tundub tal olevat rohkem, kui hiinlasi riisipõllul.
Sõbrad kinosaalis norskasid seanssi ajal, mis on ka mõistetav, sest lugu ei jutustata traditsioonilises kasvava pinge taktis. Pilt hargneb teistmoodi ning ka tervikpilt kujuneb omalaadsem. Lihtsalt igav ja mage oleks näha järjekordset USA-stiilis tüütut poliitilise intriigi põnevikku, kus lõpp on etteaimatav juba alguses ning ei puudu ka actioni-rikkad tagaajamised. "Il Divo" on midagi hoopis erinevat. Kuidas võiks näidata poliitikuid? Nad pole ju kuigi maised olendid. Nagu põrandaalune rühmitus liiguvad nad oma kinnistes koridorides plaane sepitsedes ja omavahel diile tehes, püüdes rebida endale suuremat tükki võimuleivast. Lihtinimeseni jõuavad artiklid, mis tihti jätavad asjast puuduliku ja petliku mulje. Me ei tea kunagi, mida tegelikult sepitsetakse ja kuidas üks või teine intriig täpselt aset leidis. Ka kohus jääb tihti abituks kõrvaltvaatajaks võttes vastu otsuse, mis kajastab vaid poolt tõde. Mis neil muud üle jääb.

Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Man on Wire (2008)

Dokumentaalvormis lugu mehest, kes kõndis köiel. Hämmastav trots ja unistus millestki suurest võivad kokku anda kange iseloomu, mida kõrvalistel isikutel on keeruline, kui mitte lausvõimatu juhtida - saage tuttavaks Philippe Petit. Isegi kõige lähedasematel pole rohtu mehe kire rahustamiseks. Tema on pähe võtnud kõndida ühe kaksiktorni katuselt teisele. Kõik vabaduse nimel ja et kodused saaksid all tänava peal hinge kinni hoida ja juuksed halliks pabistada. Meenub ka "Pealtnägija lugu" väikelinnamehest, kes suitsukonidest Eiffeli torni ehitas. Kärmas küsis, kas tervise peale ei hakka pidev ehitusmaterjali tootmine? "Hakkab ikka," vastas mees rahulikult. Kui miskit kirega teha, siis on selge, et pole aega tervise pärast hoolt kanda ja tasakaalustatud toite süüa, vaid kogu energia on keskendatud huviobjektile. Tuleb küll tunnistada, et konidega jändamine on kõvasti labasem, kui köiel patseerimine ja politseionule komejandi mängimine. Ta isegi pikutas maa ja taeva vahel! Tuleb tunnistada, et see kutsus küll esile emotsionaalse tundepuhangu. Nagu näeks Olümpiakomitee esimeest Kristina Šmigunile kuldmedalit kaela riputamas. Nii ilus, et juba valus hakkab!

Vicky Cristina Barcelona (2008)

Hõlpsasti vaadeldav romantiline suhtekomöödia. Konserva- tiivsem Vicky (Rebecca Hall) on tulnud suveks Hispaaniasse koos sõbranna Cristinaga (Scarlet Johansson). Juba esimesel õhtul restoranis kõnetab neid ehtsat Hispaania verd maali- kunstnik Juan Antonio (Javier Bardem). Ja teeb ettepaneku lennata kolmekesi väikelinna armatsema ja elu nautima. Vicky keeldub kategooriliselt, nähes Juanis vaid kerge seksi jahtijat, Cristinale aga istub Juani omapära ning ta saab Vicky nõusse. Cristina ning Juan on sissejuhatamas kirglikku öö esimesi takte, kui tüdruk ropsima hakkab. Ta viiakse maohaavadega haiglasse, see aga annab naistekütt Juanil võimaluse lähedaseks saada esmalt tõrkuva, kuid hiljem suussulava Vickyga. Niimoodi need suhted algavad, arenevad, lõpevad ja uuesti algavad Woody Alleni hispaania filmis.
Kellele inimsuhted ja nendest rääkimine ei istu, jätku parem linateos vaatamata. Sest ei leia siit autotagaajamist, tulistamist ega "vaimukat" Hollywoodi huumordialoogi, mida põhikoolilapsed üle võtavad ja ühistranspordis kordavad. Allen rõhutab ühise keele tähtsust suhetes. Kujutan ette mitte samal lainel paarisuhteid, millesse võib selle filmi ühiskülastus mõne suurema mõra sisse lüüa. Tegu pole vaid komöödilise tiluliluga, kohati on olukorrad elulised ja valulikud, eriti kui pole palju aega möödas, kui ise sai midagi taolist kogetud. Samas seos eluga teeb linateose eriliselt huvipakkuvaks. Rasked olukorrad kaotavad oma negatiivse kaalu hetkel, kui oled osanud nende üle esimese nalja teha.
Alleni mõistmiseks on vaja naudita irooniat ja oskust elu üle irvitada. Paha ei tee ka harjumus küsida, mis asja ma üldse siin planeedil peaksin ajama ja miks on just nii. Keda eksistentsi ja inimsuhete teema huvitab, leiavad filmi väga hea olevat. Välise actioni sõbrad vaadaku Mel Gibsonit. Või ärgu vaadaku, kui ei taha.

p.s. Palju õnne sünnipäevaks Woody Allen! Olen väga rõõmus, et saan vaadata ka su uuemaid filme, mitte ei pea piirduma vanade hittidega nagu suurepärane "Annie Hall", vaid näen ka värskemat kraami, mis on sinulikult sarkastilised, ent siirad ja ausad ning alati otsivad tõde. Elutõde läbi filmitõe.

Baraka (1992)

"Koyaanisqatsi" operaator Ron "70mm" Fricke võtab vastu väljakutse lavastada ilma narratiivita lugu maailma kõige ilusamatest piltidest. Kaadrid tõepoolest lummavad ja ilmselt pole üheski filmis nii head heli ja pildi kooskõla. Kui leida pildile ideaalselt sobiv sound või vastupidi, siis saab ka ilma loota hakkama.
Kui oleks üks film, mida soovitada tervele inimkonnale, siis valiksin "Baraka", sest siin paljastub kinoime parimal kujul. Filmitud on umbes 160 erinevas kohas. Ei ole vist vajalik märkida, et tootmise teeb kalliks just filmigrupi reisimine. Kusjuures võttepaigad on eksootilised ja näidatud on teiste seas ka loodusrahvaste rituaale, mille jälgimine on ülimalt raskelt saavutatav. Veel keerukam oli saada luba lindistamiseks.
Peamine tugevus on just visuaalsus. Inimkeelt ei kuule. Tumm, kuid ütleb palju. Linateost on põnev vaadata põhikooliharidusega ehitajal kuni pensionieas kirjandusteadlaseni välja. Sõnumid jõuavad otse ajju universaalse meditatsiooni keeles. Ka pakutakse palju erinevaid vaatenurki ja võimalusi. Sisuliselt näidatakse, mida inimesed Maal teevad. See, kas me hävitame või loome, võidame või kaotame, oleme nõrgad või tugevad, targad või lollid - jääb vaataja otsustada.
Kindlasti ei soovita vaadata väikselt arvutiekraanilt koos kehva helisüsteemiga. Selleks, et meistriklassi kaadrid mõjule pääseksid, on vaja kinoekraani ja parimas vormis Dolby soundi.

Hoia rätikust kinni, Tatjana (1994)

Kui näed head filmi, siis on ülimalt loomulik avastada, et režissöör on ka stsenaariumi kirja pannud. Tekitab sümpaatiat ja äratundmist. Tagantjärgi mõistad, et teisiti poleks film sündinudki.
Tatjana on noor Eesti tüdruk, kes ühes vanema vene sõbranna Klaudiaga satuvad kokku kahe pealinnast eemal elava soome mehega. Valto ja Reino on parasjagu viina ja kohvisegusel sõidul mööda Soome maanteid, kui naised küüti paluvad, et jõuda Tallinna viivale laevale. Tüdrukud võetakse peale, kuid tutvumine ja kontaktiloomine kujuneb tõeliselt raskeks kivi-kännu teekonnaks.
Komöödia pakatab äratundmishetkedest ja peale vaatamist on tunne, et ma olen samasugune mees samas keskkonnas, ühes katlas Valto ja Reinoga, kes käituvad täpselt vastupidi, kui neilt oodataks ning jätavad näitamata tõelised tunded ning avamata hingepaelad, kui seda teha võiks.
Tõenäoliselt on tegu filmiga, mida aeg-ajalt uuesti ja uuesti vaadata. Nauditav visuaal ja naelapea pihta põhjamaa-elaniku tunnetus, äratundmine.
Roadmovie räägib vajadusest aeg-ajalt lõhata rutiin ja avada kambri aken, laskmaks sisse värske tuul, mis toob tundmatu uue ning annab võimaluse näha elu teise nurga alt. Tatjana ja Reino leiavad üksteist ning ühise kodu. Valto aga pöördub tagasi ema juurde, jätkub tavapärane status quo, selle erinevusega, et nüüd ta teab tsipake rohkem selle kohta, mis on elus väärtuslik. Ei saa öelda, et tegelased filmi jooksul muutuksid. Reino ehk ületab ennast ja loodetavasti hakkab vähem jooma. Ja ega filmis midagi ei juhtu ka peale väikeste ja argieluliste seikade, mis moodustavad terviku (või mitteterviku, kui soovite) nimega elu.

Kafka animatsioonid

Poola, Kanada ja Saksa animaatorid on saanud puudutuse ja inspiratsiooni Prahas sündinud 21. sajandi kirjandusgeeniuselt. Kafka on ühtaegu ligitõmbav ja kurb. Mida rohkem tema eluloosse või ka tekstidesse - lugudesse - süveneda, seda enam hakkab kahju. Et see Franzi elu ikka nii pidi minema...
Kafka on hea aines animatsiooniks. Tal on tugev lugu ja metafooridest kubisev jutustamislaad, mis on kui vesi animakunstnikku fantaasiaveskile. Nägin kuut erinevat animatsiooni, erinevates tehnikates ja lähenemistes. "Mees, kes ootas", pakkus kõige suurema elamuse, taustal mängles Pärdi helilooming. Visuaalselt rabas liivatehnikas "Härra Samsa Metamorfoos". Sõpruse saali paistis väga palju ilu.

Perfect Stranger (2007)

Film, mis püüab olla sügav, aga kus sisu pole, seal ei aita ka butafooria. Ei aita ka Berry ega Willis. Ebaoriginaalne üritus külvata vaatajasse hirmu a la infosõda. Loobitakse suuri lauseid ("Kui sa oled arvutis, siis sa pole siinses maailmas"), mis saavad kaasa elama panna vaid pooletoobiseid friike ja edevusehunnikuid, kes arvavad, et nad on häkkerid. Kui vähegi võimalik, siis mitte vaadata seda linateost.
Seekordsesse "psühholoogilisse põnevusfilmi" on peaosaliseks valitud naine, nimelt kangekaelne ja temperamentne Ro (Halle Berry). Ta on ajakirjanik teenides leiba suurjuhtide ja poliitikute räpaste saladuste avalikuks toomisega. Ühel hetkel saab tööst elu ja iga päev toob endaga "šokeeriva" infokillu, mis paljastab tegelaste tagamaid. Kõike, mida sa teed, näeb keegi ja selleks, et ta saladust välja ei räägiks, tuleb sul... Selle lause erinevad variatsioonid peaksid looma pinget selles filmis.
Manipulatsioon ja tõe varjamine on tegevused, millega "Ideaalne võõras" tegeleb.
Oijah. Tundub, et kuuseis ei soosi heade filmide jõudmist vaatajani. Eriti blog.tr'i filmiosakonna viimaseid postitusi sirvides. Et olukord päris traagilisena ei mõjuks, siis on Bergmani autorikino kujul pisut klassikat vahele sattunud. Vähemalt midagigi rõõmustavat. Olgu praegune madalseis vaikus enne tormi. Õnneks on PÖFF oma põhiprogrammi ja Animated Dreams vabastava fantaasiarikkusega ukse ees.

Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998)

Minu esimene kokkupuude Guy Ritchie filmi- loominguga. Kuuldavasti pidi "Snatch" hea olema. Vaatasin esialgu paar aastat varasemat "Lock, Stock'i...". Film on kergelt jälgitav ja haruldasel moel koguaeg põnev. Üks trump on hea stse- naarium. Mida pole vähe. Aga mis siin veel on? Taoline ebaõnnestunud-varguseteema-ja-järgnev-jama on ju kinolinadel korduvalt läbilahatud, ent ometi pole siinkohal tegu tagariiulifilmiga. Dialoogid on vaimukad - parajalt debiilsed, ent siiski piisavalt originaalsed. Leidlike tsitaate, mis mõjuvad ka kontekstist väljaspool, võiks siit välja tirida riburadapidi.
Mis minu jaoks selle filmi heaks teeb, on siiski kõigi koostisosade paras annustamine. Film olgu toit, kuhu ei saa midagi visata liiga palju ja ei tohi unustada ka hädavajalikku. Keegi ei oska täpselt öelda, mis peab ideaalses portsjonis olema, aga sööja tunneb, kas on õige või siiski miskit puudub... Tegu on kriminaaldraamaga, kuhu on segatud korralik tuubitäis huumorit. Nali mõjub vabastavalt nagu värske sõõm õhku kahe loengu vahel ning annab jõudu edasiste käikude jälgimiseks. Põhjus, miks filmi tasub vaadata, on oskuslik kokatöö. Selles köögis on kõik omal kohal, aga just nii parajalt, et ei muutu pedantlikuks. Steriilsus hakkab mingil tasemel loovat alget häirima. Siin seda ei juhtu. Head filmi ei saa, kui asjad on korras. Asjad peavad olema paigas. Seal, kus nende koht.
Märkamata/märkimata ei saa jätta ka Madonna eksmehe püüdlusi oma isikupärase filmikeele poole. Mõttetu tulemust vaadata, kui režissöör selle kõige tähtsama unustab. Ma tahan näha uut kino, filme, mis on toonud endaga midagi uut. Väljatuleku aasta pole seejuures tähtis.
Olgu kuidas on, linateosel on mitu tahku ja ma leian, et võiksin seda vabalt teist korda vaadata. Ilmselt võivad siis ka teised vähemalt korra vaadata. Kusjuures see on just selline film, mis pakub teema ja karakterite poolest huvi ka muidu üsna filmikaugele inimesele, kes jälgib vaid telesaateid ja põnevusfilme. Ka tüdrukutel ei maksa peljata, kui just midagi väga põhimõttelist stiilse vägivalla vastu pole. Äge film.

Naised ootavad mehi (1952)

Oodates koju mehi, jutustavad neli naist oma lood, kus ja kuidas nad täpselt oma kaasadega kohtusid ning kokku jäid.
Bergmani anne seisneb võimes rääkida lugu ja samal ajal tuua välja tegelaste tundmusi. Pikapeale avastatakse, et see, mis ekraanil toimub, on usutav ning eluline. Näeme tegelaste terviklikust (absurd), veenvatena paistab inimlikkus oma ilus ja inetuses. Muudmoodi ma praegu seda särinat sõnastada ei oska. Ja mis siin ikka... Film on visuaalne väljenduslaad, sõnad on vaid viited piltidele.
Ingmari pildikeel on ilus, paeluv, valus, vahel ka magus. Režissöör ei jäta vaatajat üksi, isegi rääkides rasketest teemadest, võib alati teada, et seal pildis on ka tema ja see on päris suur lohutus. Tänapäeva kinolugudes taolisi narratiive ei leidu. Võibolla vaid Roy Andersson liigub kohati samal lainel.
Huvitav, kui suure osa filminaudingust moodustab teadmine, et tegu on Bergmani loominguga? Muidugi tekitab kaaslust sarnane kultuuriruum ja kodune Põhjamaa mõtte- ning olemisviis. Rootsi kuulsaim filmilavastaja on sümpaatne ja sügav isiksus ning temaga on lihtne samastuda. Aga kas ongi tähtis, miks ta täpselt meeldib? Ajapikku vanemaks saades ja filme läbi vaadates tuleb vastus nagunii. Jätkuks vaid avastamisrõõmu.
Muide, täna bussis sattusin vestlema 90aastase vanaprouaga, kes tänas jumalat, et tal jalad ilusti liiguvad. Ta sündis Bergmaniga samal, 1918. aastal. Kuradi kahju ikka, et geenius on meie seast lahkunud.

Öö möödumine (2003)

Pühendusega kõigile noortele tüdrukutele üle maa, kes on vanemate teadmata rasedaks jäänud ja on dilemma ees, kas teha aborti või siiski sünnitada ja anda laps adopteerimiseks. Režissöör Luis Filipe Rocha tugevust näitab julgus kasutada rahulikku jutustamisstiili, pikkade vaiksete kaadrite vaheldudes jõuab meieni 17aastase Mariana (Leonor Seixas) elurütm ja tunded. Kui mõnevõrra sarnase looga "Juno" on komöödia, siis siin on tegu draamaga. Puberteedi lõpuga, mis viib meid pöördumatult eemale lapsepõlvest. Öö möödumine on teismelise painete ja sürruste üleelamine, tüdruku sirgumine naiseks.

Cleaner (2007)

Selliste filmide vaatamise kohta öeldakse vist ajaraisk. Mitte, et oleks halvasti tehtud, küll aga igavalt ja isikupäratult. Võin kihla vedada, et kõik on taoliseid filme näinud nii kinolinalt kui ka teleritest kõriauguni. Kõik on justkui hästi tehtud, vastab hea stsenaariumi reeglitele ja tippnäitlejad (S.L.Jackson, Ed Harris, Eva Mendes) teevad oma töö ära ning tulemuseks on terviklik kriminaaldraama, ent ometi jääb tühjaks koht, kus peaks asuma filmi hing. Poolteist tundi on küll hästi pingestatud, aga pole, mida ellu kaasa võtta. Millest õppida. Näeb head thrillerit ja see on ka kõik. Ma ei kujuta ette, mille poolest "Cleaner" võiks pälvida mäletamist ka tulevikus.
Klassikaline tõe jaluleseadmise retk. Maises elus on alati olnud raskem neil, kes püüavad truuks jääda puhtale südametunnistusele.
Sa tahad näha seda mõrvamüsteeriumi siis, kui otsid töö- või muremõtetele vaheldust ja ei pelga seejuures mõningast verd. Originaalsust on siin kahjuks vähe. Samuel L. Jacksoni paljuütlevalt nukraid silmi on lihtsalt huvitav vaadata.

Ideaalmaastik (1980)

"Ideaalmaastik" on parim kodumaine ekraaniteos. Film, mida nooremad eriti ei tea, küll aga eranditult kõik keskealised ja vanemad, kellega olen sel teemal rääkinud. Eks teda ole muidugi telekast ka näidatud. Õnnestunud teos mitmel põhjusel. Esiteks põnev lugu noorest poisist Mait Kukemerest (Arvo Kukumägi), kes tahab ülikooli minna, selleks peab ta aga kevadel ühes kolhoosirahvaga vilja külvama. Tema vastutab. Takistuseks kujuneb hedonistlike kalduvustega kohalik ülemus Harald Tuvike (Tõnu Kark), kes lükkab külvi muudkui edasi. Mait üritab võimalikult kiiresti külvama hakata ja seejärel masendavast külast jalga lasta, kuid aset leiab suur armumine Liinasse (Reet Paavel), kes teeb Maidu lahkumise eriti piinarikaks. Elu mängib veel mitu vingerpussi ja mis lõpuks saab, see jäägu üllatuseks.
Teiseks on režissöör valinud rollidesse suurepäraselt sobivad näitlejad. Kukumägi ja Kark moodustavad filmides harvaesineva tandemi, kus kahest suurest isiksusest kumbki ei jää alla. Teatud ägedus on neis mõlemas, andes sõnadele ja tegudele kaalu juurde.
Kolmandaks on linateos restaureeritud ja jookseb neil päevil Sõpruse kinos. Filmihuvilisele on see justkui gurmaani-eine, mida soovitan soojalt kõigile. Kinos tekib ka parem keskendumine, kui jõuluõhtul söögi ja diskussiooni kõrvale sama filmi telekast vaadates.

Persona (1966)

"Personat" peetakse Ingmar Bergmani parimaks filmiks. Ta nägi stsenaa- riumiga kurja vaeva ja ütles, et ideed, mis tal on, ei saa sõnadesse panna. Tean ka, et Bergmanil oli raskusi raamatute lugemisega, ta luges aeglaselt ja mõnda raamatut koguni mitu kuud. Koduselt tundis ta end ikkagi piltide maailmas. Ta teadis, mis piltides on energia ja tahtis need jäädvustada. Olgu selle tõenduseks tema pikk karjäär ja väsimatu pühendumine filmikunstile.
Bergman ei teinud kunagi lihtsalt filmi. Tal on alati mingi oma asi klaarida. Teemad ulatuvad lapsepõlvemälestustest meheksolemiseni. Pinge pole filmides kunagi asjata. Ingmar Bergmanil on lugu ja vahet pole, kuidas seda rääkida. Lihtsalt ei tohi unustada, mille teenistuses on pildid, mida näitad. Bergman tahab näidata, mis ta sees toimub ja sama vajadus on närvikliiniku õde Almal (Bibi Andersson), kes on saanud hooldajaks tummale Elisabeth Voglerile (Liv Ulmann). See tähendab, et füsioloogiliselt on kõik korras, aga ometi vaikib. Elisabethil on ka 10aastane poeg (Jörgen Lindström), kes tahaks ema kohta teada, aga kahjuks peab hakkama saama ilma temata.
Õde Alma ja imekaunis näitlejanna Elisabeth võtavad ette väljasõidu suvilasse, et saaks mõnda aega mere äärses värskuses elada ja ehk on sel ka positiivne toime Elisabeth'i haigusele. Noored naised saavad omavahel hästi läbi ja Alma usaldab Elisabethile oma loo ühes kõige intiimsemate saladustega. Elisabeth on hea kuulaja, Alma muudkui räägib, saamata ühtegi vastust. Tekib mõte, et me peidame endas lugusid, mida pole lihtne kanda. Mida rohkem Alma räägib, seda enam kogeb, kuidas ta isik läheb Elisabethi omaga segamini. Ta hakkab ennast nägema, mis tekitab nii mõnegi konflikti.
Naised hakkavad üksteisele haiget tegema. Õigemini on Alma see, kes terroriseerib Elisabethi, kannatamata tolle vaikimist, mis jätab liigselt aega Almale endale.
Eneseotsingulise "Persona" kaadrid on pikad ja hüpnotiseerivad. Üks meeldejäävamaid linateoseid, mida olen näinud. Raske öelda, kas draama tegevus toimub rohkem Fåro saarel või inimhinge salajastes hingesoppides.

Bad Lieutenant (1992)

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

Detsembrikuumus (2008)

Huvitaval kombel on hetkel kinodes kaks Eesti filmi, mille juhtivates rollides Tõnu Kark. Kui "Ideaal- maastik" on üks väheseid Kargi ülesastumisi mitte-macho'na, siis "Detsembri- kuumuses" ütleb ta kindral Ernst Põdderina teose kõige naljakama repliigi: "Ime piipu!"
Linateos lahkab vähekäsitletud ajaloosündmust 1924. aasta detsembrikuust. Venelased on võimu haaramas ja tänu mõnele hakkajale mehele ja juhusele õnnestub see siiski ära hoida. Näeb inimesi erineva vaimsuse ja ideoloogiaga. Justkui ühesugused inimesed, aga põhimõtteliselt nii vastandlike vaadetega, et revolutsioonipuhkemine on vaat et vältimatu.
Mait Malmsteni kehastatud paha tegelane Jaan on tükk maad tõsiseltvõetavam, kui keskaegne vend Wismuth mõne aasta taguses "Malevas". Olles teda näinud No-teatri lastetükis "Kaks päikest" mudilastele muinasjutte lugemas ja nüüd Spetsialistina mängimas niivõrd vastikut inimest, ei teki tema näitlejavõimekuses kahtlust.
Liisi sobib näo ja olemise poolest väga hästi, kahjuks aga ei suuda ta näidelda nii hästi, kui seda oleks teinud mõni teine kodumaa tütar. Ta on õiges rollis, kahjuks aga pole tegu näitlejaga nagu näiteks Hele Kõre. Samas on Kõre taolistes osades mänginud viimasel ajal ehk liiga palju.
Ajalooline draama, mida peaks vaatama minema juba seetõttu, et vähendada rahalist miinust, millesse tootja jäi. Ka ei maksa peljata action-kohti, sest need on parimad, mis Eestis siiani tehtud, jätmata kodukootud muljet. Ja Sergo Vares on hea, tabades tolle aja noormehe tõsist vaimu ja takjalist iseloomu. Filmides meeldivalt vähenähtud näitleja ka. Kui te just pole "Kodu keset linna" järjepidevad jälgijad. Kaasa lööb näitlejate paremik erinevatest teatritest - sellist koosseisu ei näe kuskil mujal.
Pildil tutvustab Erkki Tikani Sergo Varesele revolvrit.

Toomiku film (2008)

Kui enne kunstnik Jaan Toomiku kohta midagi ei teadnud, siis peale filmi vaatamist saab selgeks, et ta on kõigepealt kunstnik ja alles seejärel tuleb kõik muu. Ning sel teemal pole mõtet temaga tüli norida...
Avatus on haavatav. Kuidas aga olla avatud ja mitte haavuda? Ma armastan kunstnike, kes ei pelga iseennast otsida. On üks stseen, kus Jaan vaatab peeglisse ning hiljem kommenteerib, et kui vaadata tund aega enda nägu peeglist, siis see muutub tundmatuseni ja tekib hirm. Proovisin järgi, jälgisin enda lõusta vaevalt viis minutit, aga saavutasin teatava rahuliku jälgimise, millesse järjest enam lisandus mingit seletamatut õudu. Iseendaga silmitsi seismise hetk.
Küll on Toomikul õrn ja armastav süda, mis laste kasvatamisel kompenseerib reeglid ja kombed, mida väikekodanlikes peredes lastele tuhinaga pähe aetakse. Üldse arvame nii kindlalt, et kehtivad normid on ainuõiged, mida järgida. Kui keegi teeb teistmoodi, siis lööb ette error ning me asume välja näitama põlgust ja ignorantsust.
Mittekunstnikul on võibolla raske mõista, et kunstnikule PEAB olema kunst kõige tähtsam. Muidu on loominguline vabadus piiratud ja suurteos jääb sündimata.
Natuke hakkas Jaan Toomikust kahju. Võibolla on asi minus. Võibolla hakkas endast hale, ma ei oska öelda. Kui inimesed oleksid siiramad ja sepitseksid vähem salakavatsusi, siis oleks raskem ka kurja teha ja solvanguid loopida.
Näeb ka, kuidas kunstnik tuleb toime keskeaga. Samas kunstnikuna ei saa ära vajuda elu hallusesse. Ei saa tagasi tõmbuda ega käituda nii nagu üks viiekümnendale juubelile lähenev pereisa kõlblusnormide kohaselt võiks. Nojah, saab, aga kui kurb ja igav võiks olla, kui Jaan Toomiku asemel oleks üks keskmine eesti mees. Mitte, et kunstnik on kuidagi kõrgem. Ei, ei, ei. Tahan öelda, et on kuradi nukker, kui ei leia hingekaaslust. Ja seda ongi raske leida, kui hing on teiste ja enda eest peidus. Loomine on mäng ja nõuab paradoksaalsel kombel ühtaegu endaga kontaktis olemist ja seejuures ka enda unustamist, minna laskmist.

Burn after reading (2008)

Coen'ite filmides meeldivad mulle kõige rohkem tegelased. Soojalt, kuid teravalt treitud origi- naalsed inim- hinged, kes loksuvad oma pisikeste hädadega maa ja taeva vahel. Kui miski neid ühendab, siis piiratud silmaring ja egotsentrism. Groteskse väljenduslaadiga Chad (Brad Pitt) ja naiste tähelepanu vajav Harry Pfaffer (George Clooney) on vaid paar näidet. Ka kõige väiksemad tegelased on seotud mingi suurema klišee külge, mille najal vaataja paneb kokku teatud liiki inimese.
"Põletada pärast lugemist" on vaimukas ajaviitekomöödia, mis räägib inimlikust paranoiast ja hirmude saamisest tõeluseks.
Kaob salajaste andmetega cd-plaat, see mõjutab kõiki, kuid kellegi jaoks pole failid esmatähtsad. Tahetakse omi asju ajada, aga neetud cd sekkub eludesse nii või teistpidi. Huumor on siis, kui tegelased püüavad segavat faktorit endast eemale tõrjuda või kui kohtuvad omavahel kõige eriilmelisemad inimesed. Näiteks kaks tüüpilist ameeriklast Frances ja Chad, kes vene saatkonnas kohtuvad klassikaliselt primitiivse, kuid otsesõnalise vene kindraliga. Lõpuks selgub, et tegemist ongi luureinfo mõttes kasutute CIA ekstöötaja Osbourne Cox'i (John Malkovich) memuaaridega. Selle filmi jooksul ei juhtu midagi põhjapanevat. Keegi ei muutu teiseks inimeseks, ei leia ennast. Samamoodi nagu täna, jätkub elu homme. Mõned saavad kõrgendust, teised käiva alla. Meid saadavad vaid tähtsusetud intriigid ja absurdsed seosed.
Vaevalt et ka "Põletada pärast lugemist" tegijaid või publikut kuidagi muuta võiks. Tegu on sada protsenti meelelahutuse ning seejuures pööraselt naljaka filmiga. Hingele midagi ei leia, küll aga saab kõhu kõverasse lagistada. Näilist mitte millegi toimumist toidab geniaalselt ülesehitatud stsenaarium. Lõpp tuleb äkitselt. Küll taotluslik, aga samas ikkagi kehv ja mittemidagiütlev lõpp, kus selgub, et kogu jant oli asjata ja oleks võinud pigem olemata jäädagi.


The Good Night (2007)

Keskeakriisini jõudnud Gary (Martin Freeman) otsib unenägudest uusi väärtusi, mis tema küllaltki paigale sumbunud elule uue hoo sisse tõmbaksid. Endise bändimehena on ta nüüd sunnitud kirjutama muusikat reklaamidele ja kuulama ülemuse Pauli (Simon Pegg) käsku teha magedat laiatarbekaupa. Mida rohkem ta unenägudemaailmast valgustust kogub, seda raskem on tal klappida reaalsuse, eriti abikaasa Doraga (Gwyneth Paltrow). Juhtumisi on sportlik, kuid primitiivse ja ratsionaalse lähenemisega Paul ka Gary ainus sõber, kes teda paraku eriti hästi ei mõista. Gary kohtab unenägudes unistuste naist, imeilusat ja veetlevat Annat (Penelope Cruz), kelle nimel ta on kõigeks valmis. Gary unenägudel on aga endeline iseloom. Ühel päeval ta kohtubki Annaga. Alates sellest hetkest hakkab ta käima unenägudetrennis ja võtma ette muudatusi elus, mis avavad talle uusi võimalusi ja panevad elu nägema teise nurga alt.
Inglismaa ja Usa väga häid näitlejaid koondav ja lahedate tegelaskujudega "The Good Night" jääb siiski kuidagi nõrgaks filmiks. Hästi õnnestunud, ent siiski jääb mingi vürts või säde puudu. Võibolla on kõrvaltegelased pisut liiga üheülbalised karakterid. Sellest hoolimata unikaalne romantiline komöödia, mis ütleb, et tõeliselt õnnelikuks saab vaid see, kes usub sellesse, mida teeb.

Cheung Gong 7 hou (2008)

Lapsemeelse lähenemisega komöödia lastele ja lapsemeelsetele. Mõjub värskelt nagu Peeter Sauteri "Laiskade laste raamat".
Samas žanris lõputult käiatud õpetliku sisuga lood tüütasid mind juba üsna ammu. Kõik need "Üksinda kodus" seeriad ja muu heatahtlik jõulukraam tekitab ikka tõsist vastumeelsust. On kohutavalt häiriv, kui kõik tegelased on head inimesed, kui isegi halba meest on kujutatud läbi heatahtliku kaastunde prisma. Film ei tohiks olla elust igavam. "Cj7" mõjub aga uuenduslikult. Näitlemine ja huumor on huvitavad, lisaks hästi tabatud, kuid veidi liiga klišeelikud kõrvalosatäitjad, tüpaažid.
Lastefilm, milles on oma atmosfäär ja lähenemine. Režissöör Stephen Chow (mängib ka Ti-d) on ka stsenaariumi taga. Linateoses on näha tema isiklikku lähenemist ja seisukohta.
Kinnine ja alaväärsuskompleksides vaevlev, ent hea südamega Ti tahab oma pojale pakkuda paremat haridust, kui talle endale osaks sai. Päevast päeva rassib ta ehitustööl ja püüab üle olla majanduslikust virelemisest ja sotsiaalsest rõhumisest. Vaesus jätab märgi külge, eriti hästi märkavad seda 10aastased poisikesed, kes kooli peal Dicky't kiusamata ei jäta.
Ti leiab prügi seast maaväliste olendite poolt jäetud kuuli, mis kingib Dicky'le mängu- ja suhtluskaaslase - Cj7. Väikesest karvapallist saab poisile truu sõber. Koolis tekib küll üksjagu segadust, ent tänu seiklustele heatahtliku loomakesega kujuneb ka Dicky's soov teha head ja hoolida lähedastest. Hariduslikest ambitsioonidest ja materiaalsest jõukusest tähtsam on kujuneda terviklikuks inimeseks. Mida lõpu poole jõutakse, seda intensiivsemalt küsitakse: mis on maailmas tähtsat peale raha?
Emotsionaalse lõpuga originaalne lastekas, mida võiks olla huvitav vaadata nii lastel kui ka vanemal vennal või kerget huumorit hindaval lapsevanemal.

Adaptation. (2002)


Piisab, kui meeldib Nicolas Cage või leidub huvi kirjutamise vastu, et "Adaptation."'it nautida. Stsenaristika suurimaid pähkleid on muu ilukirjanduse (romaani) kohandamine filmistsenaariumiks. Sama raamatut loetakse kordi ja kordi kuni õnnestub õnnestub lõpuks näha loo sügavamaid tagamaid ja ülesehituse peenelt punutud pesa. Sama väljakutsega tegeleb ka Kaufmani kirjutatud filmis Charlie Kaufmani nimeline sisemiselt konfliktne tegelaskuju. Elus on asjad seotud ja tööraskustega segunevad Charlie isiksusekonfliktid, kompleksid, suutmatus naist leida ning pereprobleemid.
Charlie vend Donald (keda mängib ka Cage) kirjutab erinevalt romantikust vennast kriminaalfilme. Ta on pealiskaudsem, aga elus paremini orienteeruv, lisaks köidab ta naisterahvaid. Niisiis on film kahest vastandliku olemisega vennast, kes elavad ühe katuse all ja tahavad mõlemad saada kirjanikeks. Meie silme all valmib stsenaarium ning saame vihjeid ka lilleraamatu kohta, millest Charlie adaptsiooni kirja paneb. Läbi lilleraamatu otsib ta iseennast ja uut kvaliteeti, mida ta elu hädasti vajab.
Veel räägib linateos looja ja tavainimese põhimõttelisest erinevusest ning kaalub nende plusse ja miinuseid. Originaalne stsenaarium ja õnnestunud teostus. Ilmaasjata see film Oscarit ei saanud. Kõik on kuidagi hästi õnnestunud. Filmitegijad ikka räägivad, et teatud arvu protsentide ulatuses teeb filmi õnnejuhus. Siin on mõlemat, nii õnne kui ka kõva eeldust. Progressifilm kirjanikuks saamisest ja kaotustest elus, mis teinekord loomingule kasuks tulevad. Sisukas komöödia, mis ütleb, et kui sa ikka kellekski väga tahad saada, siis läbi suuremate või väiksemate kannatuste sa sinnani ka jõuad. Ja surres on kõik õnnelikud.

Lili Marleen (1981)


Fassbinderi inimsuhete sasipundar, mis seekord algab positiivselt. On Willie, võluv lauljanna ning Robert, andekas pianist. Näeme neid omavahel koos üksteise lähedalolu nautimas, nad räägivad väikestest probleemidest ja pisimuredest. Ühesõnaga, elavad õnneliku elu.
Kahel inimesel on aga raske kokku saada, kui vahel on piir. Metafoorse takistusena mõjub Šveitsi-Saksamaa riigipiir. Juut Robert elab Šveitsis, Willie kaunist häält, aga armastavad peale teiste ka SS-lased, kes püüavad tema laulmisoskusi rakendada ideoloogia vankri ette. Mida rohkem tsensuuri Willie'le pähe määritakse, seda kaugemaks jääb ta Robertiga. Esinejanimega Lili, laseb sisuliselt ennast ära osta. Vahetab kleiti ja ka meest, hüljates naaberriigist pärit pianisti.
Kõnekas on stseen, kus Lili võtab kätte peegli ning tantsib sellega, vedades tantsupartnerina kaasas enese peegelpilti. Willie läheb küll Roberti juurde, aga valetab. Robert näeb vale läbi. Nende vahel leiab aset kirglik armuöö, mis tõestab, et nad siiski mõlemad tahavad teineteist. Lili on aga pattu juba teinud ning karistuseks saavad spioonid teada suhetest juudiga. Üldse käib pidev nuhkimine ja salakuulamine. Lili, kes on pöördunud tagasi armastatu kõrvale, saadetakse šveitslaste poolt saatuseirooniana natside järel luurama ja tähtsat infot koguma. Robert pistetakse aga arestikambrisse.
Hittlugu "Lili Marleen" keelustatakse, ent see on võitnud rahva südamed ning toimub omamoodi laulev revolutsioon, kus sõjaväljale liikuvad sõduritehordid võtavad ükshäälselt laulu üles, mille vastu ei saa keegi midagi ette võtta.
Armastajapaar on niisiis teineteisest lahutatud. Lili lebab haigevoodis, huuled kahvatud ja tervis nõrk. Talle piisab telefonikõnest, kus kuuleb, et Robert on elu ja tervise juures. Kõik mehed tahavad Lili'd ja see ei tee lihtsaks ka komöödiliselt mõjuva armukese David Mendelsson'i elu. Kahjuks Robertil ja Lilil ei õnnestugi kokku saada. Robert päästetakse vahetuskaubana ning ta hakkab andma hingestatud kontserte dirigendina. Ühel õhtul lavalt maha astudes seisab tagaruumis Willie. Nende kohtumine jääb ülimalt põgusaks, sest tormiline aplaus sunnib Robertit lillesülemeid ja aplausi vastu võtma, kummardama rahvale, kes avaldab tänu. Kui ta uuesti lava taha naaseb, on naine juba läinud. Nad ei saagi enam kokku. Robert kaotab armastuse, küll aga saab temast suur kunstnik. Fassbinder kahtlemata tunneb ohvreid, mis tuleb loovale teole tuua. Ainus lohutus on ehk hingestatus, mille piinarikkad läbielamised kunstnikule teinekord inspiratsiooniks annavad. Usun, et Robert suutis südantlõhestavalt dirigeerida, sest ta teadis, mis tunne on katkise südamega ringi käia. Robert ei saanud armastatule järgi joosta, sest ta pidi publikut "teenindama". Dirigent, kellelt võetakse võimalus inimlikule armastusele.
Peab ütlema, et erinevalt teistest Fassbinderi filmidest, jättis "Lili Marleen" kuidagi kergema ja tervema tunde. Kurb, kuid lohutav.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.

Bob Marley: Exodus 77 (2007)

Sügis on saabunud suure hulga filmidega. Sain teada, et kolma- päeviti toimub tasuta üritus "Kumu doku- mentaal". Sel kolmapäeval näidati eelmisel aastal valminud dokumentaali Bob Marley'st. Saal oli kenasti täis, istuti isegi kaldteedel. Tagareas, mu kõrval, olid kohad sisse võtnud ka vanemad inimesed. Filmil polnud subtiitreid ja vahepeal hakkas eakatest kahju, sest kartsin, et nad ei oska piisavalt hästi inglise keelt. Keegi oleks ju võinud vähe haritumale rastafarile kümpsi visata, et too tõlke alla leiutaks.
Filmis on väga hea tasakaal kolme erineva punkti vahel. Eelkõige keskendub 1977. aastal välja tulnud "Exodus" albumile. Sujuvalt, arusaadavalt, ent köitvalt jutustatakse lugu selle aja inimesest (Marley), globaliseeruvast kultuurist (rastafari) ning tolleaegsetest maailmasündmustest. Linateos on jagatud kümneks looks, iga looga kaasneb üks lugu nimetatud "Exoduse" plaadilt. Režissöör Anthony Wall on asja näinud huvitava nurga alt ja selle eest tänud.
Peale filmi koju jõudes avastasin ennast mingilt positiivsuse lainelt. Hea ja lihtne oli köögis võileiba meisterdada ja reggaemeloodiaid ümiseda. Bob Marley on suurkuju, legend. Ta on jõudnud kaugemale, kui tihtipeale osatakse arvata. Bob Marley kannab endas vabaduse ja inimeseks olemise sõnumit, mida suudab eitada vaid silmaklappidega inimene.

The Color of Money (1986)

Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.

New Jack City (1991)


Heade näitlejatöödega ja stiilne, ent veidi kulunud lugu sõprusest ja saamahimust, võimust ja inimeseks saamisest. Realistlik vanakooli getostoori crack'i ärist ja isust, mis kasvab süües. Gängsterifilmidest minu jaoks üks klassikalisemaid. Raudvara, mida tahaks enda riiulisse ainuüksi sellepoolest, et see on õige teema, tehtud hip-hopi vaat et kõige riilimal ajajärgul. Just üheksakümnendate alguse ja kaheksakümnendate lõpu vaim ja keskkond on hästi edasi antud. Selles suhtes on tegu justkui ajastufilmiga, vaatad vanu häid aegu, kui kõik õitses õigemalt.
Alguses mängitakse koos, seistakse ühiselt vastu raskustele, tekib ühine huvi ja sõprus kestab. Mingil hetkel, aga lähevad teed lahku ja polegi muud, kui kurvalt eri radu käia ja mineviku koormat kanda, uskumata helgemasse tulevikku.
Osades legendaarsed Wesley Snipes, ICE-T, Chris Rock, Mario Van Peebles, kes on ka režissöör, ning teised.

In Bruges (2008)


Alguses näib, et tegijad ei tea ise ka, miks nad selle filmi tegid. Kõik tundub juba varem nähtuna ja näitlejatöö mitte millegi erilisena. Kaks palgamõrvarit saadetakse Belgia arhitektuuriliselt kaunisse, kuid igavasse Euroopa linna, kus nad peavad ootama ülemuse juhiseid. Ühel hetkel aga hakkab toimuma huvitavaid süžeepöördeid ja kasutatakse ära kõik võimalused, et tekitada uusi pingeid ja olukordi. Tuleb välja, et üks mõrtsukatest saab ülesandeks tappa kaaslane ja sõber. Ülesannet ellu viies näeb ta, et hetkel, kui mõrvar tahab päästikule vajutada on ohver endale ise kuuli pähe laskmas. Mõrv jääb sooritamata ja samuti ka enesetapp, seiklused jätkuvad ja üllatavad.
Martin McDonagh'i film, mis välja tulnud Inglismaal. Peaosades iirlased Brendan Gleeson ja Colin Farrell.

Ananassiekspress (2008)


Astusin kinno masendunult ja tülpinult. Peas lõhkus pohmell, süda valutas ja mõtteid laastas pettumus. Hommikune seanss algas 11:50. Kondasime sõbraga linnas kuni aeg sai küpseks. Enne sisseminekut tegin veel puhta spliffi. Ja teate mida? Ma pole ammu kahe tunni jooksul nii palju naernud. Tegu on kahtlemata parima komöödiaga sel aastal. Ma ei osanud midagi oodata, sest polnud sellest kivisordinimelisest linateosest varem midagi kuulnud. Mustad mõtted taandusid ja suu kiskusid naerule hea stsenaarium ning nüansirikkad näitlejate mängud. Lihtsalt vaadatav hea komöödia.
Tihtipeale keeratakse komöödialõpud dramaatiliseks. Stsenaristid vist usuvad, et pill tuleb pika ilu peale ja tahavad naerutajafilmile tõsisema teemaga kaalu lisada. Võlts, ootamatu ja kohatu on sentimentaalsus peale pooleteisttunnist irvamist. Selle savukomöödia ülimaks kiituseks tuleb märkida stiilipuhtus. Alguses pannakse paika reeglid, kuidas film jookseb ja jäädakse mängupiiridesse. Mängud (ja filmid) on alati millegagi piiratud. Ei saa korvpallis hakata ühtäkki rahvastepalli reeglite järgi mängima. Ma ei pea siinkohal silmas loomingulist piiratust - ei. Andekus tuleb välja just piiritletud situatsioonis tulemuse saavutamises.
Film räägib kliendist ja kividiilerist, kes ebasoodsa juhuse tõttu peavad põgenema kurjategijate eest. Näeme, kuidas sujub nendevaheline kontakt ja mis otsuseid võtavad vastu tüübid, kes on pidevalt pilves.
Minule film igatahes meeldis ja ei näe põhjust, miks sinugagi ei võiks nii juhtuda. Kui sa just ei ole piiratud silmaringiga, loll ja silmakirjalikult demagoogiline taimevastane väikekodanlane.
______
Vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud väga erienevaid hinnanguid. Öeldakse, et naerda ei saanud kordagi... Peter Bradshaw: "Ananassiekspressi" vaatamine ilma, et oleks kunagi kivi teinud, on nagu 3D-filmi vaatamine ilma spetsiaalsete prillideta.
Minu meelest läheb see linateos pühendusega kiviinimestele. Hea on vajuda tugitooli, võtta paar mahvi, käivitada kivifilm ja unustada kõik muu. Parim ganjafilm, mis seni tehtud.
Kuidas saakski see meeldida alkorahvale, kes joovad ennast mõnuga täis, muutudes agressiivseks ja kiimaseks jörmiks?

21 Grams (2003)


Kas üldse on paremat filmi võimalik teha? Esimesed muljed on kiitvad. Liigutav tragöödia inimestest, kellelt on võetud midagi, mis võtab neilt võimaluse täisväärtuslikule elule. Tänu heale komponeeringule ja loo rääkimisviisile näeme, kuidas erinevad lood on seotud. Lood, sündmused, keskkonnad ja nende taga alati inimene, kes on samamoodi loodusjõudude meelevallas nagu sipelgadki. Terve evolutsiooni käigus pole suudetud turva- ja terviseriske kaotada. Juhus jääb.

-----------------------------------------------------------------------
Lõpus öeldakse välja pealkirja ja kogu teema sisu. 21 grammi, mille inimene kaotab suremise hetkel. Mis see on? Sellega film tegelebki. Hea stsenaristi tunnuseks peetakse teema otsese väljaütlemise vältimist. Ometi öeldakse siin välja justkui kogu mõte. Samas on see kaev siiski põhjatu ja sõnastamatu, mis minu arvates ei lase ka linateosel kuristikku vajuda, vaid jääda märgiks, mis viitab, et allpool on veel nii mõndagi, millest inimene siiani ei tea.
Kuigi tegu on ülimalt filosoofilise ekraaniteosega, on fookuses alati konkreetne isik kindla hädaga, millele ta vastu üritab seista. Väga hea tunnetuse ja meeleoluga lugu, mis esitab küsimuse: kui palju jääb meist üle, kui sureme? Mis on elu hind?

Malèna (2000)


Ajalooline armastus- draama poisist, kes armub linnakese imetlus- väärseimasse naisterahvasse. Ta näeb naise elu väga lähedalt. Majas on väike salapiilukas, kus poiss öösiti piidlemas käib. Ta uurib välja kaunitari elu pisidetailidki, et olla talle vaid lähemal, ent juttu julgeb ta teha alles lõpukaadris, aidates Malena'l mahakukkunud apelsine korvi tagasi korjata. Ja seegi jutt jääb vaid siiraks, kuid omakasupüüdmatuks "õnn kaasa" soovimiseks.
Noormees nimega Renato teeb kõik, et valusates elulainetes loksuvat Malena't kaitsta kepihimuliste meeste eest. Seejuures avastab ta endas avanevat seksuaalset külge. Maitsekas, stiilne, põnev ja mitmekülgne lugu noore poisi tunnetest täiskasvanud naise vastu, kusjuures naine ei tea poisi tunnetest hessugi. Parim, mida omasugustest näinud olen.

Faustrecht der Freiheit (1975)

Nukker lugu Fox'ist, kelle karnevalitelk suletakse politsei poolt. Töötu mees tuiab mööda tänavaid ja mõtleb, mida edasi teha. Ainus regulaarne tegevus näib olevat lotomängimine. Tal on tunne, et just täna ta võidab. Raha laenates jõuab ta viimasel hetkel enne putka sulgemist lotopileti ära osta. Juhtumisi võidab ta terve varanduse. Fassbinderi trump on vist keerukate inimsuhete ja nende arengu tõepärane ent seejuures köitev kujutamine. Fox võtab uue peigmehe. Nad sisustavad oma uue kodu. Fox on hea südamega mees, muidugi jagab ta raha siia-sinna, aga mitte seetõttu, et ta loll on, vaid usaldusest ja usust teise inimese vastu. Ühel hetkel saab otsa raha, armastus, sõprus. Elu võõras keskkonnas on Fox'i võõrandunud inimeseksolemisel kõige tähtsamast: iseendast. Ta ei oska ega tahagi käituda rikkurina. Ta jääb endaks, mis saab varandusele hukatuslikuks.
Allakäigutrepp ei lõpe enne, kui Fox ennast tapab. Aga ka siis leidub veel kaks jõmpsikat, kes ta taskud tühjaks teevad. Juhtumisi jalutavad mööda kaks vana "sõpra", kes jooksevad ligi. Üsna kiirest jõuab neile kohale, et nemad ennast surnukehaga siduda ei taha. Kes teab, mis jama võib kaela tulla ja renomeele pleki visata. Parem jalga lasta. Ja niimoodi, ihuüksi, hüljatult, äratõugatult kõigi poolt, jääb Fox'i surnukeha metroo põrandale lebama.

Mina olin siin (2008)

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

Funny Games (2007)


Põhimõtteliselt jälgib publik kahte lugu. Traditsioonilist perelugu, kes sõidab suvekoju puhkama ning kahe psühhopaadi seiklusi majast majja ning halastamatut veretööd. Perekond käitub nii nagu vaataja seda ootab ehk siis täpselt nagu ootuspärases perefilmis. Kaks valgesse riietunud hullumeelset noormeest koputavad nende uksele ja hakkavad tegutsema nii perekonna kui ka vaataja ootustele vastupidiselt korraldades palju jama, tappes ükshaaval pereliikmed - ema, isa, lapse.
Tegu on karmi ja mõtlemapaneva ekraaniteosega, mille järel tuled saalist välja kergendustundega. Rahu voolab soontesse tagasi, sest takseerid rõõmuga, et tänavatel on olukord endiselt rahulik. Natuke külm, kuskil undab autosigna, ent ometi on need nii väiksed probleemid, et pole mõtet märkidagi. Ei tahaks olla Anni, George ega väikse Georgie nahas. Tahan olla mina ise, oma pisikeste murede ja rahuliku eluga, milles tuleb ette takistusi, aga siiski on kõik siiani hästi lõppenud. Ja kuni mu teele ei satu paistetanud silmadega Paul ja Peter, siis võib see nii ka edaspidi jääda.

Cidade dos Homens (2007)


Liigutav lugu linnast, kus probleemid on tõelised ja puudub perspektiiv. Kõik toimub Brasiilias, Rio's. Justkui võiks sõita minema ja alustada uut elu, seal, kus keegi ei tea, kes sa oled. Ometi pole see nii lihtne.
Tartus elab üks tüdruk, kellel on põhiharidus ja Säästumarketi katseajaga töökoht. Enam pole, ta lasti lahti, sest boss kahtlustas teda kohvipakkide varguses. Ülemus käski lahkumisavalduse kirjutada. Poiss, kes temast ei hooli, elab Tallinnas. Tüdruk räägib, et peaks ka Tallinnasse ära tulema. Samas, mida ta siin teeks? Tuleks pealinna Säästumarketisse soodushinnaga kapsarulle müütama? Jah, siin teda ei tuntaks, aga mis kuradi väljavaated tal on?
Sarnasest võitlusest räägib ka City of Men. Eelmise aasta linateos, mis tõestab, et häid filme tehakse jätkuvalt.
Gängide ja narkokaubitsejate linnast pajatava ekraaniteose kõige tugevam külg on kõva lugu, mis kannab välja viimase kaadrini. Ka näitlejad mängivad ehedalt. Suureks plussiks on tuntud staaride puudumine. Vastasel juhul ma ei usuks ühtegi episoodi.

Rashômon (1950)


Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.

The Mist (2007)


Ah sa raisk! Hirmuäratav sitt. Mõned iseloomustavad sõnad? Õudne, dramaatiline, valus nii silmale kui ka südamele. Hingevalu. Ehmatus. Poole peal, ei, isegi varem oleks tahtnud läptopi kaane kinni lükata. Mul hakkas pea valutama nimetatud linateose vaatamise ajal. Niivõrd ebameeldivalt õõvastav. Kui ma süžeed kirjeldaksin, siis ei ütleks see midagi "The Mist'i" kohta, sest sarnaseid filme on tehtud küll ja küll. Täielik Ameerika. Udu on lihtsalt hästi õnnestunud ja pingeline. Parim omasugustest. Väikest linna metsade vahel laastab torm, misjärel kõik katub uduga. Edasist näeb filmis. Peale tüüpilise ameerika filmi õuduse on siin ka psühholoogilist traati mööda käimist. Jälgitakse kaubanduskeskusesse kinni jäänud sootsiumi suhteid ajas. Päris kummastav, kuidas usk võib nagu alkoholgi mõjuda küll motiveerivalt, aga ainult teatud piirini.
Vaatasin siiski lõpuni ja olen tegijatele tänulik vägeva elamuse eest. Film, peale mida tõmbad ruloo üles ja oled tänulik rahuliku elukeskkonna eest. Mõistad, et su mured on tühised ja lähed mõnuga nõusid pesema.

The Simpsons Movie (2007)


Kohati tundub, et puudub sõnum, lihtsalt visatakse head nalja. Samas lugu on vägagi olemas, seetõttu erineb näiteks Mr. Bean'i filmidest. Homer on uskumatult võimatu, ometi suudab ta piirsituatsioonides end koguda ja paraja annuse õnne korral ära hoida saatuslikud pöörded. Nii elabki Simpsonite-pere Springfield'is edasi kuni päevi antud. Simpsonites on lahedalt seotud päevakajalised teemad multikaesteetikaga. Sellisena sobib ta humoorikaks vahepalaks tööst väsinud pereisale, musta huumorit hindavale pereemale ja loomulikult lastele. Vint on meeldivalt üle keeratud ja Matt Groening pole pea 20aastase simpsonikarjääri jooksul väsinud. Selle eeldus näib olevat vabadus visata nalja kõige üle, mis maailmas toimub. Miski pole ebasobiv kui see on naljakas, käib karakteriga kokku ja teenib lugu. Selline suhtumine avab filmitiimi sisemuses peituva kreatiivsuseruumi uksekese. Meeldib või ei meeldi, keda see kotib? Igal juhul on tegu ennast tõestanud ja samas mitte läbipõlenud meelelahutajaga. Austajaid on palju ja see on võimas jõud, millele vastu astub ainult rumal või ilma huumorimeeleta. Mis teeb tegelikult sama välja.

The Departed (2006)


Martin Scorsese paari aasta tagust meistriteost on raske kirjeldada. Ümberjutustada ma ei taha, mõttetult filoda ka mitte. See film on täius iseendas. Kümme punkti. Intelligentne ja põnev ekraniseering, visuaalselt nauditav operaatoritöö. Stiil ja sõnum on saanud üheks. Üks filmidest, millest rääkides kardetakse seda rikkuda. Seda peab nägema. Uuesti.

Tengoku to jigoku (1963)



Ingliskeelse pealkirjaga "High and Low" kuuluvuses filmiklassikasse ei või kahelda keegi, kes vähegi filmidest peab. 1987. aastal sündinuna on siinkirjutaja paraku enne näinud Hollywoodi koopiaid motiividest, mis algsena ja palju pingelistemana on olemas juba selles kuuekümnendate põnevusfilmis. Muidugi seda suurem on rõõm näha midagi, millel silm puhkab.
Kahe ja pooletunnise mustvalge ekraaniteose algminutitel näib näitlemine kuidagi naljakalt algeline ja koguni võlts. Näib huumor. Kindlat laadi näitlemine saadab aga filmi lõpuni moodustades ühtse stiili ja mis kõige meeldivam - usutava filmimaailma. Näiteks detektiivid tegutsevad Kurosawa meistriteoses end liigselt varjamata, näideldes, et nad varjavad. Samas, kui Ameerika filmides tihtipeale lahendatakse olukord vaid silmanurgast jälgimisega ning pinget loob helitaust. Tahan öelda, et lavastajal on mängulisust rohkem, kui tänapäeva filmides. Üldse olen seda täheldanud vanakooli filmide puhul. Ei tea, kas sel ajal polnud filmikunst veel nii tõsiseks arenenud, võeti asja vabamalt või vastupidi, filmiti iga kaadrit, kui väga suurt ja tähtsat asja, millest ei saanud üle libiseda. Režissöör hilisemas intervjuus: "Film tervikuna tundub käsitlematu missioon, ma tegelen korraga ühe ülesandega. Üks asi korraga. Ja nii on linateos valmis enne, kui arugi saad.".
Kõige rohkem üllatab, et '60ndatel oli filmikunst juba nii arenenud. Lugu jutustatakse nagu head kriminulli. Koguaeg miski kruvib pinget. Lapserööv, suured summad, tehingud kurjategijaga, politsei jälitustöö, narkootikumid - Kõrge ja Madal sisaldab kõike seda, mida viimaste aastakümnete põnevusfilmid peaasjalikult kordavad. On avalik, et mitmetest Kurosawa töödest tegid lääne filmimehed oma variandi. Sisuliselt tähendab see kummardust kuigi madala kvaliteedilist.

You Don't Mess with the Zohan (2008)


Ei jätnud mind tunne nagu oleksin kõike seda juba näinud. Kahjuks ei tekkinud paralleele eluga, vaid komöödia filmidega. Adam Sandler, Robert Smigel ja Judd Apatow kirjutasid stsenaariumi, mis kubiseb naljadest. Võibolla ma olin liiga väsinud, aga parimal juhul vaid muigasin. Kivis peaga võibolla töötaks. Kergelt vaadatav film, mitte sügav, mitte hingeline. Taheti teha naljafilm. Alles lõpus hakkab stsenaarium tööle, tekkis huvi, kuidas otsad kokku tõmmatakse. Meeldiv, et otseselt ei ahvita ühtegi filmi nagu Hollywoodis tihti kombeks. Püütakse siiski midagi omanäolist.
Lootused olid kõrgemad. Näitlejailt oleks midagi enamat oodanud, potentsiaal jäi kasutamata. Keegi ei näitle Zohan'is halvasti, tullakse toime ülesannetega. Lihtsalt antud ülesanded ongi need, mis on sitad. Ei soovita seda filmi kellelegi. Miks peaks vaatama? Tean, et leidub inimesi, kes hirnuksid linateose peale herneks, võtaksid peale seanssi filminaljad ka päris ellu kaasa ning siis saaks pool aastat trollis kuulata avalikku halva huumori kordamist. Seda ei tahaks. Võibolla olen hetkel magamatusest liialt tõre, kuid pigem võiks vaadata Mr. Bean'i puhkust. Atkinsoni ei oska vähemalt keegi matkida, ta on originaalne ja leidlik. Erinevalt Zohanist.

Be Kind Rewind (2008)


Südamlik komöödia Kansase videolaenutusest. Jerry (Jack Black) saab elektrijaamas magnetlaengu, astudes videopoodi kaovad filmid kõigilt kassettidelt. Omanik (Danny Glover) on parasjagu komandeeringus. Töö on usaldatud Mike' (Mos Def) kätesse. Mike ja Jerry hakkavad välja mõtlema, kuidas suurest jamast puhtalt väljuda. Sünnib jabur plaan toota filme ise. Teha oma variant ja siis seda laenutada. Üllatuslikult saavad omatehtud filmid populaarsemaks ja rahvas seisab ukse taga järjekorras. Pikemas plaanis on seis aga nukker. Äri asub majas, mis on plaanis lammutada. Säilitamiseks on vaja väga palju raha, lootust jagub kuni hetkeni, mil sisse astuvad FBI agendid ja sõidavad teerulliga linateostest üle. Autorikaitse, ütlevad nad.
Majale viimaseks jääva nädala jooksul tehakse veel üks, viimane film. Juhtumisi näeb seda terve linn ja isegi politseinikud elavad kaasa. Aga kas see päästab maja surmast?

Linateoses näeb lahedaid kujundeid. Näiteks aknale tagurpidi kirjutamine ja kinolina peegelefekt on seotud. Lisaks tasemel grafiti, mis jobikate poolt ajapikku üle plötsitakse. Nii see on ka tänavatel, kahjuks ka Tallinnas. Sa võid teha ükskõik kui kõva seinakatte, ikka läheb edasi aeg ja see on seal kuni kas võimud või ametimärgita asjatundmatud üle või maha lasevad. Sinna pole midagi parata. Austus režissöör Michel Gondry'le asja äratabamise eest.

Kuigi alguses tundus kuidagi liiga lihtne, siis hea meeskonnatöö ja ekraanilt vastukõlav armastus tekitasid mõjuva ja sooja tunde, mis kompenseeris teatavad naiivsused stsenaariumis.

Filmil on lahe kodulehekülg aadressil www.bekindrewind.com Check it.

Arizona Dream (1993)


Film tekitas veidi hirmu. Sealne maailm oli kuidagi üksildane. Kas julgesin endale tunnistada, et ka päris elus on nii? Tekkis paralleele David Lynch'i loominguga.
Johnny Depp on super näitleja. Ma ei tea, kuidas Emir Kusturica mõtleb, leiutab ja loob, aga ta võib oma teoste üle uhkust tunda. Linateos on ühtne, usutav ja paeluv. Nii hea film, et ma ei oska rohkem midagi öelda.
Aitäh, sain hea elamuse.

Underground (1995)

Naljakas ja geniaalne kullatükk. See on film, mis jääb meelde ja mida tahaks uuesti näha. Tegu on pea kolme tunni pikkuse mängufilmiga, millel on oma stiil, aga mis ometi lubab laiahaardelisi ja mitmepalgelisi lahendusi. Vaimukalt esitatakse vaheldumisi erinevaid liine. Siin on sürrealismi, nalja nabani, superhäid näitlejatöid, kuid ka sügavalt puudutavat traagikat. Loomaaeda pommitatakse ning loomad pääsevad välja, muidugi, kes ellu jäid. Loomadega filmid on minu jaoks kuidagi eriti puudutavad ja ma üritan neid vältida. Mulle ei meeldi see kibedus, mida süda hakkab välja pumpama. Seetõttu vaatan mööda linateostest, kus laps leiab räsitud loomapoja ja hakkab tema eest hoolitsema. Juba ette on teada, et lõpus nad peavad igaveseks lahku minema. See puudutab liiga sügavalt kuigi ise ma pole pidanud armsa looma kaotust üle elama. Ka "Underground'is" on mehe sõprus vanema kaotanud šimpansiga. Kahekesi panevad nad vastu sõja väntsutavatele sündmusele.
Mulle meeldisid lihtsad kaadrid paigal kaameraga. Oli mida kõrva taha lisada. Ent samas leidlikud ja absurdsed lahendused. Eriliselt mõnulesin kohas, kus elus palju kannatanud mees karistab oma ratastoolis venda valede valikute eest pekstes teda kepiga selga. Vennal on puldiga ratastool, millega ta üritab eest ära põgeneda, kuid edutult. Ühel hetkel käib krõks ja mees jääb ratastooli liikumatult lebama. Tema selg on halvatud, aga silmad ja mõistus veel töötavad.
Või siis armsad veealused kaadrid ja jõudmine saarele, kus kõik on jälle noored, ansambel mängib ja istutakse peolauas. Kõigil on hea olla. Paradiisisaar. Peale kolmetunnilist kannatuste jälgimist mõjub see tõesti paigana, kus on ilgelt hea ja kuhu tahaks ka ise jõuda.

Mr Bean's Holiday (2007)


Vaatasin seda filmi väsinuna kell kaks öösel. Hoidis üleval küll. Kunagi vaatasime Mr. Bean'i sketše perega teleka ees. Oli kosutav näha Rowan Atkinsoni tuntud headuses kandmas välja oma külge kasvanud karakterit. Kohati tundus, et lugu venib, aga iga natukese aja tagant siiski juhtus midagi naerutavat.
Tõsi, Bean hakkab väsima, aga antud linateoses pole allahindlust tehtud. Siiski on püütud anda oma parim. Kuigi kohati jäävad stseenid tühjaks ja põhjendamatult pikaks. On loomulik, et kloun ei suuda poolteist tundi järjest naerutada. Publik väsib vahepeal.
See film meeldis, sest meenutab möödunud aegu. Samas Bean'i jõulude uuesti ülevaatamine muudaks mind nukralt nostalgitsevaks. Niisiis oli hea näha kultust tuntud headuses, ent uues kuues.

Mad Men Season 1

I osa
Lucky Strike.