21 Grams (2003)


Kas üldse on paremat filmi võimalik teha? Esimesed muljed on kiitvad. Liigutav tragöödia inimestest, kellelt on võetud midagi, mis võtab neilt võimaluse täisväärtuslikule elule. Tänu heale komponeeringule ja loo rääkimisviisile näeme, kuidas erinevad lood on seotud. Lood, sündmused, keskkonnad ja nende taga alati inimene, kes on samamoodi loodusjõudude meelevallas nagu sipelgadki. Terve evolutsiooni käigus pole suudetud turva- ja terviseriske kaotada. Juhus jääb.

-----------------------------------------------------------------------
Lõpus öeldakse välja pealkirja ja kogu teema sisu. 21 grammi, mille inimene kaotab suremise hetkel. Mis see on? Sellega film tegelebki. Hea stsenaristi tunnuseks peetakse teema otsese väljaütlemise vältimist. Ometi öeldakse siin välja justkui kogu mõte. Samas on see kaev siiski põhjatu ja sõnastamatu, mis minu arvates ei lase ka linateosel kuristikku vajuda, vaid jääda märgiks, mis viitab, et allpool on veel nii mõndagi, millest inimene siiani ei tea.
Kuigi tegu on ülimalt filosoofilise ekraaniteosega, on fookuses alati konkreetne isik kindla hädaga, millele ta vastu üritab seista. Väga hea tunnetuse ja meeleoluga lugu, mis esitab küsimuse: kui palju jääb meist üle, kui sureme? Mis on elu hind?

Malèna (2000)


Ajalooline armastus- draama poisist, kes armub linnakese imetlus- väärseimasse naisterahvasse. Ta näeb naise elu väga lähedalt. Majas on väike salapiilukas, kus poiss öösiti piidlemas käib. Ta uurib välja kaunitari elu pisidetailidki, et olla talle vaid lähemal, ent juttu julgeb ta teha alles lõpukaadris, aidates Malena'l mahakukkunud apelsine korvi tagasi korjata. Ja seegi jutt jääb vaid siiraks, kuid omakasupüüdmatuks "õnn kaasa" soovimiseks.
Noormees nimega Renato teeb kõik, et valusates elulainetes loksuvat Malena't kaitsta kepihimuliste meeste eest. Seejuures avastab ta endas avanevat seksuaalset külge. Maitsekas, stiilne, põnev ja mitmekülgne lugu noore poisi tunnetest täiskasvanud naise vastu, kusjuures naine ei tea poisi tunnetest hessugi. Parim, mida omasugustest näinud olen.

Faustrecht der Freiheit (1975)

Nukker lugu Fox'ist, kelle karnevalitelk suletakse politsei poolt. Töötu mees tuiab mööda tänavaid ja mõtleb, mida edasi teha. Ainus regulaarne tegevus näib olevat lotomängimine. Tal on tunne, et just täna ta võidab. Raha laenates jõuab ta viimasel hetkel enne putka sulgemist lotopileti ära osta. Juhtumisi võidab ta terve varanduse. Fassbinderi trump on vist keerukate inimsuhete ja nende arengu tõepärane ent seejuures köitev kujutamine. Fox võtab uue peigmehe. Nad sisustavad oma uue kodu. Fox on hea südamega mees, muidugi jagab ta raha siia-sinna, aga mitte seetõttu, et ta loll on, vaid usaldusest ja usust teise inimese vastu. Ühel hetkel saab otsa raha, armastus, sõprus. Elu võõras keskkonnas on Fox'i võõrandunud inimeseksolemisel kõige tähtsamast: iseendast. Ta ei oska ega tahagi käituda rikkurina. Ta jääb endaks, mis saab varandusele hukatuslikuks.
Allakäigutrepp ei lõpe enne, kui Fox ennast tapab. Aga ka siis leidub veel kaks jõmpsikat, kes ta taskud tühjaks teevad. Juhtumisi jalutavad mööda kaks vana "sõpra", kes jooksevad ligi. Üsna kiirest jõuab neile kohale, et nemad ennast surnukehaga siduda ei taha. Kes teab, mis jama võib kaela tulla ja renomeele pleki visata. Parem jalga lasta. Ja niimoodi, ihuüksi, hüljatult, äratõugatult kõigi poolt, jääb Fox'i surnukeha metroo põrandale lebama.

Mina olin siin (2008)

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

Funny Games (2007)


Põhimõtteliselt jälgib publik kahte lugu. Traditsioonilist perelugu, kes sõidab suvekoju puhkama ning kahe psühhopaadi seiklusi majast majja ning halastamatut veretööd. Perekond käitub nii nagu vaataja seda ootab ehk siis täpselt nagu ootuspärases perefilmis. Kaks valgesse riietunud hullumeelset noormeest koputavad nende uksele ja hakkavad tegutsema nii perekonna kui ka vaataja ootustele vastupidiselt korraldades palju jama, tappes ükshaaval pereliikmed - ema, isa, lapse.
Tegu on karmi ja mõtlemapaneva ekraaniteosega, mille järel tuled saalist välja kergendustundega. Rahu voolab soontesse tagasi, sest takseerid rõõmuga, et tänavatel on olukord endiselt rahulik. Natuke külm, kuskil undab autosigna, ent ometi on need nii väiksed probleemid, et pole mõtet märkidagi. Ei tahaks olla Anni, George ega väikse Georgie nahas. Tahan olla mina ise, oma pisikeste murede ja rahuliku eluga, milles tuleb ette takistusi, aga siiski on kõik siiani hästi lõppenud. Ja kuni mu teele ei satu paistetanud silmadega Paul ja Peter, siis võib see nii ka edaspidi jääda.

Cidade dos Homens (2007)


Liigutav lugu linnast, kus probleemid on tõelised ja puudub perspektiiv. Kõik toimub Brasiilias, Rio's. Justkui võiks sõita minema ja alustada uut elu, seal, kus keegi ei tea, kes sa oled. Ometi pole see nii lihtne.
Tartus elab üks tüdruk, kellel on põhiharidus ja Säästumarketi katseajaga töökoht. Enam pole, ta lasti lahti, sest boss kahtlustas teda kohvipakkide varguses. Ülemus käski lahkumisavalduse kirjutada. Poiss, kes temast ei hooli, elab Tallinnas. Tüdruk räägib, et peaks ka Tallinnasse ära tulema. Samas, mida ta siin teeks? Tuleks pealinna Säästumarketisse soodushinnaga kapsarulle müütama? Jah, siin teda ei tuntaks, aga mis kuradi väljavaated tal on?
Sarnasest võitlusest räägib ka City of Men. Eelmise aasta linateos, mis tõestab, et häid filme tehakse jätkuvalt.
Gängide ja narkokaubitsejate linnast pajatava ekraaniteose kõige tugevam külg on kõva lugu, mis kannab välja viimase kaadrini. Ka näitlejad mängivad ehedalt. Suureks plussiks on tuntud staaride puudumine. Vastasel juhul ma ei usuks ühtegi episoodi.

Rashômon (1950)


Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.

The Mist (2007)


Ah sa raisk! Hirmuäratav sitt. Mõned iseloomustavad sõnad? Õudne, dramaatiline, valus nii silmale kui ka südamele. Hingevalu. Ehmatus. Poole peal, ei, isegi varem oleks tahtnud läptopi kaane kinni lükata. Mul hakkas pea valutama nimetatud linateose vaatamise ajal. Niivõrd ebameeldivalt õõvastav. Kui ma süžeed kirjeldaksin, siis ei ütleks see midagi "The Mist'i" kohta, sest sarnaseid filme on tehtud küll ja küll. Täielik Ameerika. Udu on lihtsalt hästi õnnestunud ja pingeline. Parim omasugustest. Väikest linna metsade vahel laastab torm, misjärel kõik katub uduga. Edasist näeb filmis. Peale tüüpilise ameerika filmi õuduse on siin ka psühholoogilist traati mööda käimist. Jälgitakse kaubanduskeskusesse kinni jäänud sootsiumi suhteid ajas. Päris kummastav, kuidas usk võib nagu alkoholgi mõjuda küll motiveerivalt, aga ainult teatud piirini.
Vaatasin siiski lõpuni ja olen tegijatele tänulik vägeva elamuse eest. Film, peale mida tõmbad ruloo üles ja oled tänulik rahuliku elukeskkonna eest. Mõistad, et su mured on tühised ja lähed mõnuga nõusid pesema.

The Simpsons Movie (2007)


Kohati tundub, et puudub sõnum, lihtsalt visatakse head nalja. Samas lugu on vägagi olemas, seetõttu erineb näiteks Mr. Bean'i filmidest. Homer on uskumatult võimatu, ometi suudab ta piirsituatsioonides end koguda ja paraja annuse õnne korral ära hoida saatuslikud pöörded. Nii elabki Simpsonite-pere Springfield'is edasi kuni päevi antud. Simpsonites on lahedalt seotud päevakajalised teemad multikaesteetikaga. Sellisena sobib ta humoorikaks vahepalaks tööst väsinud pereisale, musta huumorit hindavale pereemale ja loomulikult lastele. Vint on meeldivalt üle keeratud ja Matt Groening pole pea 20aastase simpsonikarjääri jooksul väsinud. Selle eeldus näib olevat vabadus visata nalja kõige üle, mis maailmas toimub. Miski pole ebasobiv kui see on naljakas, käib karakteriga kokku ja teenib lugu. Selline suhtumine avab filmitiimi sisemuses peituva kreatiivsuseruumi uksekese. Meeldib või ei meeldi, keda see kotib? Igal juhul on tegu ennast tõestanud ja samas mitte läbipõlenud meelelahutajaga. Austajaid on palju ja see on võimas jõud, millele vastu astub ainult rumal või ilma huumorimeeleta. Mis teeb tegelikult sama välja.