The Departed (2006)


Martin Scorsese paari aasta tagust meistriteost on raske kirjeldada. Ümberjutustada ma ei taha, mõttetult filoda ka mitte. See film on täius iseendas. Kümme punkti. Intelligentne ja põnev ekraniseering, visuaalselt nauditav operaatoritöö. Stiil ja sõnum on saanud üheks. Üks filmidest, millest rääkides kardetakse seda rikkuda. Seda peab nägema. Uuesti.

Tengoku to jigoku (1963)



Ingliskeelse pealkirjaga "High and Low" kuuluvuses filmiklassikasse ei või kahelda keegi, kes vähegi filmidest peab. 1987. aastal sündinuna on siinkirjutaja paraku enne näinud Hollywoodi koopiaid motiividest, mis algsena ja palju pingelistemana on olemas juba selles kuuekümnendate põnevusfilmis. Muidugi seda suurem on rõõm näha midagi, millel silm puhkab.
Kahe ja pooletunnise mustvalge ekraaniteose algminutitel näib näitlemine kuidagi naljakalt algeline ja koguni võlts. Näib huumor. Kindlat laadi näitlemine saadab aga filmi lõpuni moodustades ühtse stiili ja mis kõige meeldivam - usutava filmimaailma. Näiteks detektiivid tegutsevad Kurosawa meistriteoses end liigselt varjamata, näideldes, et nad varjavad. Samas, kui Ameerika filmides tihtipeale lahendatakse olukord vaid silmanurgast jälgimisega ning pinget loob helitaust. Tahan öelda, et lavastajal on mängulisust rohkem, kui tänapäeva filmides. Üldse olen seda täheldanud vanakooli filmide puhul. Ei tea, kas sel ajal polnud filmikunst veel nii tõsiseks arenenud, võeti asja vabamalt või vastupidi, filmiti iga kaadrit, kui väga suurt ja tähtsat asja, millest ei saanud üle libiseda. Režissöör hilisemas intervjuus: "Film tervikuna tundub käsitlematu missioon, ma tegelen korraga ühe ülesandega. Üks asi korraga. Ja nii on linateos valmis enne, kui arugi saad.".
Kõige rohkem üllatab, et '60ndatel oli filmikunst juba nii arenenud. Lugu jutustatakse nagu head kriminulli. Koguaeg miski kruvib pinget. Lapserööv, suured summad, tehingud kurjategijaga, politsei jälitustöö, narkootikumid - Kõrge ja Madal sisaldab kõike seda, mida viimaste aastakümnete põnevusfilmid peaasjalikult kordavad. On avalik, et mitmetest Kurosawa töödest tegid lääne filmimehed oma variandi. Sisuliselt tähendab see kummardust kuigi madala kvaliteedilist.

You Don't Mess with the Zohan (2008)


Ei jätnud mind tunne nagu oleksin kõike seda juba näinud. Kahjuks ei tekkinud paralleele eluga, vaid komöödia filmidega. Adam Sandler, Robert Smigel ja Judd Apatow kirjutasid stsenaariumi, mis kubiseb naljadest. Võibolla ma olin liiga väsinud, aga parimal juhul vaid muigasin. Kivis peaga võibolla töötaks. Kergelt vaadatav film, mitte sügav, mitte hingeline. Taheti teha naljafilm. Alles lõpus hakkab stsenaarium tööle, tekkis huvi, kuidas otsad kokku tõmmatakse. Meeldiv, et otseselt ei ahvita ühtegi filmi nagu Hollywoodis tihti kombeks. Püütakse siiski midagi omanäolist.
Lootused olid kõrgemad. Näitlejailt oleks midagi enamat oodanud, potentsiaal jäi kasutamata. Keegi ei näitle Zohan'is halvasti, tullakse toime ülesannetega. Lihtsalt antud ülesanded ongi need, mis on sitad. Ei soovita seda filmi kellelegi. Miks peaks vaatama? Tean, et leidub inimesi, kes hirnuksid linateose peale herneks, võtaksid peale seanssi filminaljad ka päris ellu kaasa ning siis saaks pool aastat trollis kuulata avalikku halva huumori kordamist. Seda ei tahaks. Võibolla olen hetkel magamatusest liialt tõre, kuid pigem võiks vaadata Mr. Bean'i puhkust. Atkinsoni ei oska vähemalt keegi matkida, ta on originaalne ja leidlik. Erinevalt Zohanist.

Be Kind Rewind (2008)


Südamlik komöödia Kansase videolaenutusest. Jerry (Jack Black) saab elektrijaamas magnetlaengu, astudes videopoodi kaovad filmid kõigilt kassettidelt. Omanik (Danny Glover) on parasjagu komandeeringus. Töö on usaldatud Mike' (Mos Def) kätesse. Mike ja Jerry hakkavad välja mõtlema, kuidas suurest jamast puhtalt väljuda. Sünnib jabur plaan toota filme ise. Teha oma variant ja siis seda laenutada. Üllatuslikult saavad omatehtud filmid populaarsemaks ja rahvas seisab ukse taga järjekorras. Pikemas plaanis on seis aga nukker. Äri asub majas, mis on plaanis lammutada. Säilitamiseks on vaja väga palju raha, lootust jagub kuni hetkeni, mil sisse astuvad FBI agendid ja sõidavad teerulliga linateostest üle. Autorikaitse, ütlevad nad.
Majale viimaseks jääva nädala jooksul tehakse veel üks, viimane film. Juhtumisi näeb seda terve linn ja isegi politseinikud elavad kaasa. Aga kas see päästab maja surmast?

Linateoses näeb lahedaid kujundeid. Näiteks aknale tagurpidi kirjutamine ja kinolina peegelefekt on seotud. Lisaks tasemel grafiti, mis jobikate poolt ajapikku üle plötsitakse. Nii see on ka tänavatel, kahjuks ka Tallinnas. Sa võid teha ükskõik kui kõva seinakatte, ikka läheb edasi aeg ja see on seal kuni kas võimud või ametimärgita asjatundmatud üle või maha lasevad. Sinna pole midagi parata. Austus režissöör Michel Gondry'le asja äratabamise eest.

Kuigi alguses tundus kuidagi liiga lihtne, siis hea meeskonnatöö ja ekraanilt vastukõlav armastus tekitasid mõjuva ja sooja tunde, mis kompenseeris teatavad naiivsused stsenaariumis.

Filmil on lahe kodulehekülg aadressil www.bekindrewind.com Check it.

Arizona Dream (1993)


Film tekitas veidi hirmu. Sealne maailm oli kuidagi üksildane. Kas julgesin endale tunnistada, et ka päris elus on nii? Tekkis paralleele David Lynch'i loominguga.
Johnny Depp on super näitleja. Ma ei tea, kuidas Emir Kusturica mõtleb, leiutab ja loob, aga ta võib oma teoste üle uhkust tunda. Linateos on ühtne, usutav ja paeluv. Nii hea film, et ma ei oska rohkem midagi öelda.
Aitäh, sain hea elamuse.

Underground (1995)

Naljakas ja geniaalne kullatükk. See on film, mis jääb meelde ja mida tahaks uuesti näha. Tegu on pea kolme tunni pikkuse mängufilmiga, millel on oma stiil, aga mis ometi lubab laiahaardelisi ja mitmepalgelisi lahendusi. Vaimukalt esitatakse vaheldumisi erinevaid liine. Siin on sürrealismi, nalja nabani, superhäid näitlejatöid, kuid ka sügavalt puudutavat traagikat. Loomaaeda pommitatakse ning loomad pääsevad välja, muidugi, kes ellu jäid. Loomadega filmid on minu jaoks kuidagi eriti puudutavad ja ma üritan neid vältida. Mulle ei meeldi see kibedus, mida süda hakkab välja pumpama. Seetõttu vaatan mööda linateostest, kus laps leiab räsitud loomapoja ja hakkab tema eest hoolitsema. Juba ette on teada, et lõpus nad peavad igaveseks lahku minema. See puudutab liiga sügavalt kuigi ise ma pole pidanud armsa looma kaotust üle elama. Ka "Underground'is" on mehe sõprus vanema kaotanud šimpansiga. Kahekesi panevad nad vastu sõja väntsutavatele sündmusele.
Mulle meeldisid lihtsad kaadrid paigal kaameraga. Oli mida kõrva taha lisada. Ent samas leidlikud ja absurdsed lahendused. Eriliselt mõnulesin kohas, kus elus palju kannatanud mees karistab oma ratastoolis venda valede valikute eest pekstes teda kepiga selga. Vennal on puldiga ratastool, millega ta üritab eest ära põgeneda, kuid edutult. Ühel hetkel käib krõks ja mees jääb ratastooli liikumatult lebama. Tema selg on halvatud, aga silmad ja mõistus veel töötavad.
Või siis armsad veealused kaadrid ja jõudmine saarele, kus kõik on jälle noored, ansambel mängib ja istutakse peolauas. Kõigil on hea olla. Paradiisisaar. Peale kolmetunnilist kannatuste jälgimist mõjub see tõesti paigana, kus on ilgelt hea ja kuhu tahaks ka ise jõuda.

Mr Bean's Holiday (2007)


Vaatasin seda filmi väsinuna kell kaks öösel. Hoidis üleval küll. Kunagi vaatasime Mr. Bean'i sketše perega teleka ees. Oli kosutav näha Rowan Atkinsoni tuntud headuses kandmas välja oma külge kasvanud karakterit. Kohati tundus, et lugu venib, aga iga natukese aja tagant siiski juhtus midagi naerutavat.
Tõsi, Bean hakkab väsima, aga antud linateoses pole allahindlust tehtud. Siiski on püütud anda oma parim. Kuigi kohati jäävad stseenid tühjaks ja põhjendamatult pikaks. On loomulik, et kloun ei suuda poolteist tundi järjest naerutada. Publik väsib vahepeal.
See film meeldis, sest meenutab möödunud aegu. Samas Bean'i jõulude uuesti ülevaatamine muudaks mind nukralt nostalgitsevaks. Niisiis oli hea näha kultust tuntud headuses, ent uues kuues.

Mad Men Season 1

I osa
Lucky Strike.