Hoia rätikust kinni, Tatjana (1994)

Kui näed head filmi, siis on ülimalt loomulik avastada, et režissöör on ka stsenaariumi kirja pannud. Tekitab sümpaatiat ja äratundmist. Tagantjärgi mõistad, et teisiti poleks film sündinudki.
Tatjana on noor Eesti tüdruk, kes ühes vanema vene sõbranna Klaudiaga satuvad kokku kahe pealinnast eemal elava soome mehega. Valto ja Reino on parasjagu viina ja kohvisegusel sõidul mööda Soome maanteid, kui naised küüti paluvad, et jõuda Tallinna viivale laevale. Tüdrukud võetakse peale, kuid tutvumine ja kontaktiloomine kujuneb tõeliselt raskeks kivi-kännu teekonnaks.
Komöödia pakatab äratundmishetkedest ja peale vaatamist on tunne, et ma olen samasugune mees samas keskkonnas, ühes katlas Valto ja Reinoga, kes käituvad täpselt vastupidi, kui neilt oodataks ning jätavad näitamata tõelised tunded ning avamata hingepaelad, kui seda teha võiks.
Tõenäoliselt on tegu filmiga, mida aeg-ajalt uuesti ja uuesti vaadata. Nauditav visuaal ja naelapea pihta põhjamaa-elaniku tunnetus, äratundmine.
Roadmovie räägib vajadusest aeg-ajalt lõhata rutiin ja avada kambri aken, laskmaks sisse värske tuul, mis toob tundmatu uue ning annab võimaluse näha elu teise nurga alt. Tatjana ja Reino leiavad üksteist ning ühise kodu. Valto aga pöördub tagasi ema juurde, jätkub tavapärane status quo, selle erinevusega, et nüüd ta teab tsipake rohkem selle kohta, mis on elus väärtuslik. Ei saa öelda, et tegelased filmi jooksul muutuksid. Reino ehk ületab ennast ja loodetavasti hakkab vähem jooma. Ja ega filmis midagi ei juhtu ka peale väikeste ja argieluliste seikade, mis moodustavad terviku (või mitteterviku, kui soovite) nimega elu.

Kafka animatsioonid

Poola, Kanada ja Saksa animaatorid on saanud puudutuse ja inspiratsiooni Prahas sündinud 21. sajandi kirjandusgeeniuselt. Kafka on ühtaegu ligitõmbav ja kurb. Mida rohkem tema eluloosse või ka tekstidesse - lugudesse - süveneda, seda enam hakkab kahju. Et see Franzi elu ikka nii pidi minema...
Kafka on hea aines animatsiooniks. Tal on tugev lugu ja metafooridest kubisev jutustamislaad, mis on kui vesi animakunstnikku fantaasiaveskile. Nägin kuut erinevat animatsiooni, erinevates tehnikates ja lähenemistes. "Mees, kes ootas", pakkus kõige suurema elamuse, taustal mängles Pärdi helilooming. Visuaalselt rabas liivatehnikas "Härra Samsa Metamorfoos". Sõpruse saali paistis väga palju ilu.

Perfect Stranger (2007)

Film, mis püüab olla sügav, aga kus sisu pole, seal ei aita ka butafooria. Ei aita ka Berry ega Willis. Ebaoriginaalne üritus külvata vaatajasse hirmu a la infosõda. Loobitakse suuri lauseid ("Kui sa oled arvutis, siis sa pole siinses maailmas"), mis saavad kaasa elama panna vaid pooletoobiseid friike ja edevusehunnikuid, kes arvavad, et nad on häkkerid. Kui vähegi võimalik, siis mitte vaadata seda linateost.
Seekordsesse "psühholoogilisse põnevusfilmi" on peaosaliseks valitud naine, nimelt kangekaelne ja temperamentne Ro (Halle Berry). Ta on ajakirjanik teenides leiba suurjuhtide ja poliitikute räpaste saladuste avalikuks toomisega. Ühel hetkel saab tööst elu ja iga päev toob endaga "šokeeriva" infokillu, mis paljastab tegelaste tagamaid. Kõike, mida sa teed, näeb keegi ja selleks, et ta saladust välja ei räägiks, tuleb sul... Selle lause erinevad variatsioonid peaksid looma pinget selles filmis.
Manipulatsioon ja tõe varjamine on tegevused, millega "Ideaalne võõras" tegeleb.
Oijah. Tundub, et kuuseis ei soosi heade filmide jõudmist vaatajani. Eriti blog.tr'i filmiosakonna viimaseid postitusi sirvides. Et olukord päris traagilisena ei mõjuks, siis on Bergmani autorikino kujul pisut klassikat vahele sattunud. Vähemalt midagigi rõõmustavat. Olgu praegune madalseis vaikus enne tormi. Õnneks on PÖFF oma põhiprogrammi ja Animated Dreams vabastava fantaasiarikkusega ukse ees.

Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998)

Minu esimene kokkupuude Guy Ritchie filmi- loominguga. Kuuldavasti pidi "Snatch" hea olema. Vaatasin esialgu paar aastat varasemat "Lock, Stock'i...". Film on kergelt jälgitav ja haruldasel moel koguaeg põnev. Üks trump on hea stse- naarium. Mida pole vähe. Aga mis siin veel on? Taoline ebaõnnestunud-varguseteema-ja-järgnev-jama on ju kinolinadel korduvalt läbilahatud, ent ometi pole siinkohal tegu tagariiulifilmiga. Dialoogid on vaimukad - parajalt debiilsed, ent siiski piisavalt originaalsed. Leidlike tsitaate, mis mõjuvad ka kontekstist väljaspool, võiks siit välja tirida riburadapidi.
Mis minu jaoks selle filmi heaks teeb, on siiski kõigi koostisosade paras annustamine. Film olgu toit, kuhu ei saa midagi visata liiga palju ja ei tohi unustada ka hädavajalikku. Keegi ei oska täpselt öelda, mis peab ideaalses portsjonis olema, aga sööja tunneb, kas on õige või siiski miskit puudub... Tegu on kriminaaldraamaga, kuhu on segatud korralik tuubitäis huumorit. Nali mõjub vabastavalt nagu värske sõõm õhku kahe loengu vahel ning annab jõudu edasiste käikude jälgimiseks. Põhjus, miks filmi tasub vaadata, on oskuslik kokatöö. Selles köögis on kõik omal kohal, aga just nii parajalt, et ei muutu pedantlikuks. Steriilsus hakkab mingil tasemel loovat alget häirima. Siin seda ei juhtu. Head filmi ei saa, kui asjad on korras. Asjad peavad olema paigas. Seal, kus nende koht.
Märkamata/märkimata ei saa jätta ka Madonna eksmehe püüdlusi oma isikupärase filmikeele poole. Mõttetu tulemust vaadata, kui režissöör selle kõige tähtsama unustab. Ma tahan näha uut kino, filme, mis on toonud endaga midagi uut. Väljatuleku aasta pole seejuures tähtis.
Olgu kuidas on, linateosel on mitu tahku ja ma leian, et võiksin seda vabalt teist korda vaadata. Ilmselt võivad siis ka teised vähemalt korra vaadata. Kusjuures see on just selline film, mis pakub teema ja karakterite poolest huvi ka muidu üsna filmikaugele inimesele, kes jälgib vaid telesaateid ja põnevusfilme. Ka tüdrukutel ei maksa peljata, kui just midagi väga põhimõttelist stiilse vägivalla vastu pole. Äge film.

Naised ootavad mehi (1952)

Oodates koju mehi, jutustavad neli naist oma lood, kus ja kuidas nad täpselt oma kaasadega kohtusid ning kokku jäid.
Bergmani anne seisneb võimes rääkida lugu ja samal ajal tuua välja tegelaste tundmusi. Pikapeale avastatakse, et see, mis ekraanil toimub, on usutav ning eluline. Näeme tegelaste terviklikust (absurd), veenvatena paistab inimlikkus oma ilus ja inetuses. Muudmoodi ma praegu seda särinat sõnastada ei oska. Ja mis siin ikka... Film on visuaalne väljenduslaad, sõnad on vaid viited piltidele.
Ingmari pildikeel on ilus, paeluv, valus, vahel ka magus. Režissöör ei jäta vaatajat üksi, isegi rääkides rasketest teemadest, võib alati teada, et seal pildis on ka tema ja see on päris suur lohutus. Tänapäeva kinolugudes taolisi narratiive ei leidu. Võibolla vaid Roy Andersson liigub kohati samal lainel.
Huvitav, kui suure osa filminaudingust moodustab teadmine, et tegu on Bergmani loominguga? Muidugi tekitab kaaslust sarnane kultuuriruum ja kodune Põhjamaa mõtte- ning olemisviis. Rootsi kuulsaim filmilavastaja on sümpaatne ja sügav isiksus ning temaga on lihtne samastuda. Aga kas ongi tähtis, miks ta täpselt meeldib? Ajapikku vanemaks saades ja filme läbi vaadates tuleb vastus nagunii. Jätkuks vaid avastamisrõõmu.
Muide, täna bussis sattusin vestlema 90aastase vanaprouaga, kes tänas jumalat, et tal jalad ilusti liiguvad. Ta sündis Bergmaniga samal, 1918. aastal. Kuradi kahju ikka, et geenius on meie seast lahkunud.

Öö möödumine (2003)

Pühendusega kõigile noortele tüdrukutele üle maa, kes on vanemate teadmata rasedaks jäänud ja on dilemma ees, kas teha aborti või siiski sünnitada ja anda laps adopteerimiseks. Režissöör Luis Filipe Rocha tugevust näitab julgus kasutada rahulikku jutustamisstiili, pikkade vaiksete kaadrite vaheldudes jõuab meieni 17aastase Mariana (Leonor Seixas) elurütm ja tunded. Kui mõnevõrra sarnase looga "Juno" on komöödia, siis siin on tegu draamaga. Puberteedi lõpuga, mis viib meid pöördumatult eemale lapsepõlvest. Öö möödumine on teismelise painete ja sürruste üleelamine, tüdruku sirgumine naiseks.