Mean Streets (1973)

Martin Scorsese liigutav ja aus film tänava- test, mis püsivad teistel väärtus- hinnangutel ja seadustel, kui politsei ja kohtusüsteem. 
Kuulsate režissööride esimesi linateoseid vaadates leidub seal alati mingi originaalsus ja omamoodi tegemine, mida on raske välja lugeda hilisematest töödest.
 Näib, et lavastajad hakkavad kogemuse kasvades tahtmatult publikule vastu tulema ja rääkima lugusid nii nagu vaataja neid vastu on harjunud võtma. See näib paratamatu protsessina. Ent seda paeluvam on visata pilk esmastele katsetustele, kus lugu on tihti jõulisem ja omanäolisem, lavastaja kompromissitum.
Scorsese tahab 1973. aastal näidata tänavaelu. Seda, kuidas elu vormub Little Italy's. Tuleb osata juudikombel kaubelda, sest reeglid puuduvad ning tuleb läbi saada teistega. Tuleb harjuda, et miski pole kindel ning just sellises keskkonnas pannakse paika, kes sust saab. '70ndate New York'is ei karista Jumal, vaid diiler, kes ähvardab maksmata jätmise korral võlglase munepidi auto järele rakendada. 
Sisuliselt on tegu sõpradelooga, kus maffiateenistuses Charlie (Harvey Keitel) püüab säästa lapsikut ja destruktiivset sõpra Johnny Boy'd (De Niro). Charlie onu Giovanni (kohalik külakurnaja elik musta raha koguja) satub vennapojaga pahuksisse, kui Johnny Boy maksmisega hätta jääb. Charlie, kellel on afäär Johnny nõbu Teresaga, püüab üha ebaratsionaalsemaks muutuvat sõpra oma hoole alla võtta. 
Ka ise Little Italy's sirgunud ja seal ka koos Mardik Martiniga stsenaariumi kirjutanud Scorsese "Mean Streets'is" on olemas tänavafilmile hädavajalik tänavaehtsus, -lihtsus ja -konkreetsus. Alles hiljem tulid auhinnad ja "märgiline tähtsus".
Ja lõpuks on lihtsalt lahe vaadata, kuidas De Niro mängib kavalat tänavatüüpi, kes on pidevalt mingis jamas, aga alati suudab hoida tuju üleval ja valetada nagu ta polekski terve elu muud teinud.

100!

Mõnikord juhtuvad arvud kokku langema. Üleeile tähistasin enda kui reaalse isiku sünnipäeva ning lisaks ilmus juhuse tahtel sajas postitus. Esimene filmi- kommentaar nägi neti- valgust kümnendal märtsil, möödunud aastal. Mitte, et see eesmärk oleks olnud, ent kümne kuuga on täitunud sada, seega keskmiselt kümme postitust kuus. Tegelikult pole päris kõik avaldatud veel, vanemate filmide kohta on ühtteist "draftis", oma paarkümmend artiklit kindlasti, mis hakkavad vaikselt välja tulema. 
Kui alustasin, siis kirjutasin rohkem endale. Nüüd aga teadvustan, et blogi loetakse ja püüan teha nii, et ka lugejal tekiks oma arvamus, kas ta tahab jutuksolevat linateost vaadata või mitte. Mõtlen, kellele võiks soovitada ja püüan samas ka oma muljeid võimalikult arusaadavalt sõnastada. Tean, et pikk tee on veel selle suunas minna, ent võrreldes kümne kuu taguse ajaga on postitused läinud kindlasti selguse ja informatiivsuse suunas. Veel üks eesmärkidest on lugeja (ja siinkirjutaja) säästmine mõttetust infomassiivist. Ei pea vajalikuks spetsiaalselt tabelivormis üles loetleda režissööri, näitlejaid, operaatorit, stsenaristi jm huvitavat, mida saab imdb.com'ist, mille link on alati postituse pealkirjaks, või siis põhjalikumalt vikipeediast ja mujalt. Nojah, teisalt muidugi poleks paha, kui need ka mainitud oleks, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi raamatupidaja tööd teha. Vajadusel saan alati tekstis m
Tulevikus võiks rohkem vaevaainida. Ka väldin sünopsiste kopeerimist, kuigi üsna tihti kirjeldan tegevustikku. näha terviklikkusega. Žanr, sõnum ja stilistika võiksid olla need vardad, mis aitavad mustrit teistele huvilistele ette kududa.
Püüan ka väljenduda napisõnaliselt, sest omast kogemusest jällegi tean, et ei viitsi teiste puhul pikka jura lugeda. Kaob kannatus, kui mõni jahvatab pikalt ebaolulisest või siis olulisest, aga liiga paljude sõnadega. Lugeja pole loll, ta saab ka ilma illustreerimata aru, mis öelda tahetakse. Peaasi, et oleks, mida öelda. 
Lõpetuseks on mul hea meel "Liikuva pildi" tähtpäeva üle ning asun usinalt järgmise  100 poole teele. Tänan lugemast, kommenteerimast ja ära märkimast (ajakiri Digi ning mõned kaasblogijad).

Thelma & Louis (1991)

Naljakas seiklusfilm suurest sõprusest kahe eripalgelise naise vahel. Siin on humoorikad karakterid ja absurdsed vahejuhtumid, kuid erinevalt kõikvõimalikest "eurotrippidest" elatakse läbi ka tõeliselt suuri kriise ja takistusi, mis juhtuvad, kui kaks inimest peavad kaua koos olema. Lõppkokkuvõttes see lähendab ja ollakse valmis käsikäes kuristikku äärelt alla hüppama. 
Lihtsameelne ja elule avatud Thelma (Geena Davis) ning konservatiivsem ja konkreetsem Louise (Susan Sarandon) otsustavad rutiiniga võitlemiseks teha väikse tripi. Õnnetu juhuse läbi, aga tapab Louise mehe, kes üritab Thelmat ööklubi parklas vägistada. Algab seikluslik põgenemine vaba Mehhiko poole, kus iga sammuga muutub tagasipöördumine üha võimatumaks. Lahendus on ootamatu, ent ainuõige. Super lugu elujanust ja kompromissitusest ideaalide nimel ning ohvritest, mis tuleb tuua sõprusele. 
Ei saa märkimata jätta, et tegu on esimese filmiga, kus ma nägin Harvey Keitel'it positiivse kangelase rollis.

The Shawshank Redemption (1994)

Vangladraama pikaaegsetest kinnipeetavatest, kes peavad alustama uut elu betoonmüüride vahel ja unustama kõik muu, mis väljaspool toimub, sest seda lihtsalt pole nende maailmas olemas. 
Pankurist peategelane Andy (Tim Robbins) satub valel ajal valesse kohta. Kaksikmõrv pannakse toime, ainus kahtlusalune on õnnetu Andy ja nii ta vanglamüüride vahele satubki. Halb juhus. Ja oledki eluaegne. Vangla on koht, mis võtab halastamatult ära ainsa, mis inimesel olla võib - elu. 
Selles, et müüride taga välismaailmaga sõltumatult oma elu käib, pole kahtlustki. Andy tutvub loomupoolest rahuliku Red'iga (Morgan Freeman), kes teda trellidemaailma sisse aitab elada. Neist saavad parimad sõbrad, ometi puudub Red'il erinevalt sõbrast usk ja lootus kunagi välja saada. Ega rõõmustamiseks tõepoolest põhjust pole, sest nagu igas soolaputkas, leidub ka Shawshank'is pederaste, jõhkraid valvureid ja muud jälki rahvast. Andy aga on täis teotahet ja soovi, midagi paremaks muuta. Ta organiseerib raamatukokku uusi köiteid ja saab tänu eelnevale haridusele parema töökoha, kui teised. Olles elus aus mees, kes kunagi ei peta, saab nüüd tema ülesandeks pesta vangla ülemuste musta raha. Andy tegelaskuju edastab "tasa sõuad, kaugele jõuad" ideed ning loo lõpuks jõuab ta tänu igaöisele vaiksele, ent järjepidevale nokitsemisele kaugele.
Suur lugu suurtest ideedest. Suurepärane ekraaniteos professionaalse näitlejamängu ja eelkõige hea looga, mis on mõjuvalt ja hästi jutustatud. Lisaks on see üks sellistest, mida ma kutsun "motivatsioonifilmideks". Elades sisse Andy siseheitlustesse ja keskkonda, milles on kuratlikult raske säilitada tervet mõistust ja lootust paremasse homsesse, näib enda elu üsna lihtne olevat. Kahtlemata on see film, mis sisendab inimkonnale usku mitte kunagi lootust kaotada, mis ka ei juhtuks. Filmis saab usk ka väärilise tulemuse, Red jätab pärast vabanemist erinevalt Brooks'ist (James Whitmore) enesetapuplaanid kus see ja teine, sest tal on sõber, kellega Mehhiko rannal vana paati putitada ja lõpuks ometi head elu elada, hoolimata aastatepikkusest mentaalsest krahhist. Hoolimata ükskõik millest. Heaks eluks pole kunagi hilja, kui vaid lootust jätkub.  

High Fidelity (2000)

Rob Gordon (John Cusack) on oma eluga toppama jäänud mees, kes ei võta ette midagi, mida ei saa katkestada. Aluseks olnud Nick Hornby romaani lõpus tõdeb Rob isegi, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et lasi ennast nii palju mõjutada ilmast ja muust tühjast-tähjast. Tähtis on teada enda prioriteete. Mis tuleb esimesena ja mis on teisejärguline, muidu võib elada valesti. Vähemalt hiljem tundub nii. Jälgides, kuidas Rob oskab teha keeruliseks asjad (peamiselt suhted), mis peaks olema lihtsad, meenub vanameister Woody Allen oma neuroosidega, milles vaataja ennast ära tunneb. 
Südamlik komöödia plaadipoes töötavast kolmest eriilmelisest tüübist, kes kõik armastavad muusikat, ent ometi ei kavatse vaiksesse provintsiärisse settima jääda. Tegu on meelelahutusliku ja lõbusa linateosega, kus kõigil kolmel lõpuks hästi ka läheb. Rob suudab eluga edasi minna peale seda, kui ta armastatu Laura (Iben Hjejle) organiseerib talle peol plaatide mängimise, ka nende tüliderohke suhe saab uut särtsu. Ekstravertne Barry (Jack Black) teostab ennast bändisolistina ja leiab väärtused, mis teda ennast kõnetavad. Kolmas, tagasihoidlik ja kinnine Dick (Todd Louiso) leiab elu armastuse, mis toob ta ellu hädavajalikku värskust ja vaheldust.   
Hea ja lihtne lugu muusikast ja elu edetabelitest.