Il Divo (2008)

Dokumentaalne, kuid irooniline uurimustöö poliitik Giulio Andreottist (Toni Serillo), kellest vägevamat me ei näe terves itaalia poliitikute pesakonnas. Ta on kuiv nagu kuivik ja emotsionaalne nagu laip. Ka temal on harvad ja pisikesed, vaevu-aimatavad hurraa-hetked, mil ta süda rõõmustab. Enamus ajast teeb aga tööd, milles äärmine professionaalsus ning pühendumine viivad kaugele lihtsa inimese rõõmudest ning muredest. Ta on kapten, kellel pole vaja teada muud peale selle, mis kuulub võimu juurde.
Filmi teeb nauditavaks sujuv, kuid kaunis operaatoritöö. Huvitav on ka teada, et Serillo poolt kehastatud Andreotti on siiani tegevpoliitik, keda pole õnnestunud lüüa ühelgi vaenlasel ja neid tundub tal olevat rohkem, kui hiinlasi riisipõllul.
Sõbrad kinosaalis norskasid seanssi ajal, mis on ka mõistetav, sest lugu ei jutustata traditsioonilises kasvava pinge taktis. Pilt hargneb teistmoodi ning ka tervikpilt kujuneb omalaadsem. Lihtsalt igav ja mage oleks näha järjekordset USA-stiilis tüütut poliitilise intriigi põnevikku, kus lõpp on etteaimatav juba alguses ning ei puudu ka actioni-rikkad tagaajamised. "Il Divo" on midagi hoopis erinevat. Kuidas võiks näidata poliitikuid? Nad pole ju kuigi maised olendid. Nagu põrandaalune rühmitus liiguvad nad oma kinnistes koridorides plaane sepitsedes ja omavahel diile tehes, püüdes rebida endale suuremat tükki võimuleivast. Lihtinimeseni jõuavad artiklid, mis tihti jätavad asjast puuduliku ja petliku mulje. Me ei tea kunagi, mida tegelikult sepitsetakse ja kuidas üks või teine intriig täpselt aset leidis. Ka kohus jääb tihti abituks kõrvaltvaatajaks võttes vastu otsuse, mis kajastab vaid poolt tõde. Mis neil muud üle jääb.