Intervjuu (1987)

Fellinit on nimetatud režissööriks, kes jutustab ühte lugu erinevates variatsioonides. Sellist stiili või tendentsi ei tasu võtta hoiatusena või petukaubana - on ju kunstnikel tihti üks teema, mis on nende teema ja millega nad tegelevad rohkem kui muuga ja mis tuleb nende juurde ringiga tagasi. Fellini on aus, ta ei võta tegemiseks filmi, mis pole talle südamelähedane. Ja just seetõttu on Fellini mulle südamelähedane. "Intervjuu" on üks tema viimaseid filme.
Cinecittà on paviljon, kus Fellini filmis teiste seas ka suurteosed nagu "La Dolce Vita" ja "Satirycon". See sama paviljon ongi "Intervjuu" peamiseks tegevuspaigaks. Tegelikult Fellini elas Cinecittà's. Ta on nimetanud seda kohta ka oma koduks ning elu väljaspool paviljoni vajalikuks inspiratsiooniallikaks ja džungliks, kuhu tuleb aeg-ajalt röövretki sooritada, et seejärel kogu varandus Cinecittà'sse tassida. Filmitegemine oli õnn ja ike ka itaallasest suurmeistri jaoks.
Lugu on järgmine: Fellini teeb järjekordset filmi, kui paviljoni saabub Jaapani televisioonigrupp tegema intervjuud Cinecittà 50. juubeli puhul. Fellini tutvustab paviljoni, kus toimub samal ajal palju erinevaid projekte ning kus tegutseb karnevalijagu värvikaid tegelaskujusid, pöörases filmitegemise virrvarris jõutakse külla ka Anita Ekbergile, mis jätab unustamatu filmikogemuse. 
Linateos balansseerib mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail. Tegu on filmidega filmis, korraga jutustatakse mitut liini. Üks psüühikat raputav seik tabab vaatajat stseenis, kus on filmitud filmivõtet, režissöör lõpetab võtte, hakkab karjuma, karjub, karjub, ent siis kõlab veel üks "Stop" ning saame aru, et filmivõtte filmimine oli filmivõte. Ning selle taha jääb veel see film - "Intervjuu" - mille kaadrid jooksevad edasi. Kes tahab teada, mis tunne on nelja filmi korraga vaadata ja seejuures kaasa mõelda, kaasa tunda ja korralik kõhutäis naerda veel sinna otsa, siis soovitan "Intervjuud" kui täisväärtuslikku filmielamust.