Ford v Ferrari (2019)


Viimasest postitusest on möödas seitse aastat. Woody Allen, kelle filmi kohta kirjutasin eelmises postituses on endiselt mu suur lemmik, ootan ta uue raamatu lugemis, "Apropos of nothing", mis vist tuli juba välja.

Vahepealsed aastad olid filmid mu jaoks tagaplaanil, vaatasin siis, kui juhtus, harva mitu päeva järjest. Vahel kuid peaaegu ei midagi. Vahel mingeid üksikuid sarju. "Better Call Saul" on viimaste aastate lemmik ja mis mõnes mõttes asendas "Breaking badi". Alguses oli see asendusravi Breaking badist üle saamiseks, kuid mingil hetkel, ma arvan, et võib-olla millalgi teisel hooajal, muutus peamiseks droogiks. See, mida ma ootasin ja vahele ei jätnud. Ükski episood ripakile ei jäänud. Kuid sellest sarjast ehk mõni teine kord.

Ford v Ferrari - Ameerika vastakuti Itaaliaga. Tõsielul põhinev lugu säravast talendist, ühtlasi üksikust hundist Ken Miles`ist (Christian Bale) vastakuti bürokraatiaga. Nautisin selle filmi vaatamist. Mitte ainult põnevaid tagaajamisstseene, vaid veenvalt loodud ajastut, 60ndate tugevaid meeskaraktereid, egode kokkupõrkeid ja sügavust, mida andis kirjeldus sellest tundest, mis tekib, kui ralliauto liigub üle kahesaja kilomeetri tunnis, võimete piiril, kuidas juht seda kogeb ja mis filosoofia sellest tekib. Selles linateoses on võrreldamatult rohkem sügavust, kui näiteks Kiiretes ja vihastes, kuid mitte vähem põnevust.

Fordi ralliauto ehitamine ja võitmine Le Mansil esimest korda on selle raamiks. Selle sees tegutseb omapärane kuju nimega Ken Miles, kes ei tee elus selliseid otsuseid nagu kõik teised. Tal on oma nägemus ja kindlasti ei sobi ta süsteemi. Talle ei saa öelda, mida tuleb teha. Ta armastab rallit, kiirust ja on selles ületamatu, kuid olla Fordi turundusosakonna hüpiknööriks - see pole tema.

Ometi teeb ta selle otsuse, annab järgi ja ootab meeskonnakaaslased ära, et korraga finišeerida. Hiljem selgub, et kuna meeskonnakaaslase stardipakk oli veidi varem, siis tehniliselt saab esikoha tema. Kuid Ken Miles`i suurus seisnes selles, et ta oskab olla tänulik võimaluse eest sõita Le Mansil.

See on intensiivselt ja täpselt jutustatud lugu, kus pole üleliigseid stseene. Kuigi pea kolmetunnine, ei lähe film igavaks. Veel meenutab see filme nagu need olid nö vanal heal ajal. Enne televisiooni ja online-striimimise pealetulekut. Siin on üldplaane ja kaameratööd, mis on mõeldud mõjuma kinos, pole mindud ainult kesk- ja suurte plaanide peal. Siin on lugu ja kinokunst, mis on selle nime vääriline. Korralik film, millesuguseid väga palju enam ei tehta.

Kommentaare ei ole: