Stanley Kubrick on võtnud Gustav Hasfordi romaani ja teinud selle põhjal ekraniseeringu, mida on nimetatud üle aegade parimaks sõjafilmiks. Raske vastu vaielda. Filmi on väga põnev jälgida. Märulistseenides voolab adrenaliin ja lõpupuänt on veenev ja jõuline.Peategelase Jokeri (Matthew Modine) ees on valik, kas tappa piinlev Vietnami tüdruk-snaiper, kes anub: "shoot me"; või jätta ta leekide ja rottide vahele surma ootama. Justkui peaks tapma, seda on ju sõjakoolis õpetatud, endal on sõduril kiivri peal kirjas "Born to kill", üks lask ja korras. Aga kas selle lasuga ei hävita ta endas midagi inimlikku, mis on veel jäänud? Ta ees ei leba sõdur, vaid surev noor naine. Mida teha? Vastuse saab vaadates filmi.
Sõjakooli paks õpilane Leonard "Private Pyle" Pratt (Vincent D`Onofrio), kes ei tule ülesannetega toime, veidi hulluke noor mees, kelle psüühika rapitakse ikka korralikult segamini. Peale pikka tampimist hakkab talle õpetatu justkui kohale jõudma. Ühel ööl istub ta ühispeldikus, käes laetud relv ja kordab õpetussõnu: "This is my rifle. There are many like it but this one is mine." Saabub Joker, kes on korrapidaja sel ööl, avastab hullunud pilguga Private Pratti. Ärkab ka nende karm ülemus Lee Ermy, kes üritab reamehelt relva kätte saada. Private Pratt tapab ülemuse ning seejärel enda. Kõnekas stseen, mis näitab, mis võib juhtuda, kui inimesele suruda midagi jõuga peale. Trots võib koguneda ja seejärel välja paiskuda. See küdemine võib kesta pikka aega, kuid ühel hetkel peab selle kuidagi maha raputama. Mõrv, enesetapp või ükskõik mis muu - see on vaid tagajärg. Private Pratti hullumine ja mõrv ei näita mitte hullumist eneses, vaid tegelikult seda, kuidas mõjus sõjaväeline õpe ühele reamehele. Tema käitumine on peegeldus keskkonnale ja võtetele, mille teenistusse teda üritati rakendada.
Aga inimene pole veohobune. Inimest juhib sisetunne ja õigluskoodeks, mille vastu ei tasu astuda.
Treilerit saab vaadata siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar