M (1931)

Kriminaalfilm kommionust, kes hiilib päevasel ajal ringi ja püüab väikeseid tüdrukuid kooliteelt enda räpasesse võrku. Peter Lorre mängitud Hans Beckert kõnetab paha-aimamatuid ohvreid, seejärel viib nad poodi, ostab maiustusi ning krauhh! võtab lapse endaga kaasa. Lahe, et varga edasisi tegevusi lapsega pole näidatud, see jääb vaataja fantaasiaülesandeks. Kui kaugele me julgeme või tahame mõelda... Kodus ootab murelik ema, kellele on kõige tähtsam, et tütar jõuaks koolist koju.
Lugu jutustatamisstiil on põnev nagu detektiiviromaan.
Vesiste silmadega psühhopaadi tabamise on enda au ülesandeks võtnud linnas tegutsev detektiiviühing. Alguses karistamatuna näiva Hansu salapattudel on siiski lühikesed jalad. Pime õhupallimüüja kuuleb möödakäija huulil tuttavat vilemeloodiat, sedasama, mis kõlas tol päeval, kui üks järjekordne tüdruk kaduma läks. Ta saadab abilise meest jälitama. Sellega pole lugu veel lõppenud, aga tõin näite sellest, kui vaimukalt on välja toodud elu fantaasiarikkus. Pedofiilijuhtumiga tegeleb politsei ning mainitud era agentide rühm, sellest hoolimata saadakse õigetele jälgedele alles läbi juhuse, mille elu käte mängib ning jumala juhuslikult pimeda mehe kõrvuni viib.
Filmi vaadates meenus üks teine lugu, mis sõbraga hiljuti autokoolis juhtus. Käis ta sõiduoskust omandamas, kui üksvahe, veidi enne sõidueksameid, sõitis mõneks ajaks välismaale. Tagasi jõudes tal enam sõiduõpetajat telefonitsi tabada ei õnnestunud. Muhe papi oli kadunud. Igaks juhuks helistas veel korra ning kui ka see tulemust ei andnud, siis lülitas tööle televiisori, kus käis parasjagu "Ärapanija". Ja kohe esimeses stseenis nägi ta oma sõiduõpetajat, kellest oli tehtud sketš seoses uudisega, kus toodi ilmsiks tema kalduvus noortele õpilastele perverssel moel vitsa anda.
Kinematograafiliselt seostub Akira Kurosawa 1963nda aasta kassi-hiire mänguga "High & Low". Samuti aeglaselt (tänapäeva jamesbondifilmidest rikutud vaataja jaoks), ent pingeliselt kulgev terviklikult jutustatud rikas lugu oma keerdkäikude ja üllatustega.
"M"-i tugev külg on režissöör Fritz Langi tabavalt valitud näitlejad. Peter Lorre'le oli see alles neljas filmiroll, ometi tekitab ta halvale tegelasele vajalikku antipaatiat oma mainitud vesiste silmade ja argpüksliku käitumisega. Sellistest inimestest pole sootsiumil kunagi kahju, üksikisiku tasandil tahaks nad lihtsalt oma maailmast ja teadvusest välja tõrjuda. Ometi tuleb lõpus välja, kui nö "paha mees" on pärast suuri pingutusi tabatud ning aeg on vältimatuks kättemaksuks, et kurjategija on lihtsalt oma haiguse küüsi langenud õnnetu inimene, kes tahab nagu kõik teisedki, inimlikku soojust. Nähes inimest ei taha me kõrvaltvaatajatena enam kättemaksu, vaid tunneme kaasa. Ka Hans Beckert tahaks olla parem inimene ja elada täisväärtuslikult. Paraku ta ei kontrolli enda elu, seda teeb haiglane kirg, mis on tugevam kõigest muust.
Ekraaniteos viitab probleemile, et me ei oska tegelikult normaalsuse teelt hälbinud inimestega midagi ette võtta. Me paneme nad psühhiaatriakliinikusse või vanglasse, sest seeläbi jõuavad peretütred edaspidi häirimatult koju. Probleem aga püsib, lahendust eikusagil ka seitsekümmend kaheksa aastat hiljem.