Argo (2012)

The Movie was fake. The mission was real.

CIA agent saadetakse 1979. aasta Teherani pantvangikriisi keskele toimetama välja Usa diplomaate. On põnevust, aga mitte plahvatusi. Puhas näitlejafilm ja pinev lugu. 

On täheühend, mis mind paneb filmi mitte vaatama. See on CIA. Nii ei jõudnud Argo minuni esimese lainega. See oli koguaeg kinodes ja ma ignoreerisin. Kuni hakati soovitama. Ben Affleck on uus Clint Eastwood. 

Kuigi tegu on CIA agendiga, ei ole film ametlik, vaid inimlik. Poliitiline olukord on taustal. See on süsteem, milles on inimesed. Meile räägitakse lugu hirmust ja vastutusest. 

Emotsioone ei pritsita laiali, ei rõhutata. Hoitakse tagasi. 

See on loo jutustamine. See on see tarkus, mida korrastas Stanislavski meetodiks ja mis on tulnud tänasesse päeva. Häid lugusid ja oskust neid edasi anda on alati vähe. "Argo" tuletab meelde, et see on siiski võimalik. 

Tallinn pimeduses (1993)

Täiesti erakordne saavutus musta huumoriga varustatud thrillerit'e seas. Tõenäoliselt nišifilm, mille vaatamisest keelduvad peale esimest stseeni kodu-keset-linna meeleheitel-koduperenaised ja mainstream- standardfilmidega meelt lahutav kinopublik. Sest see on "nii sünge ja õudne". "Miks ma pean vaatama, kuidas mind hirmutatakse," küsitakse. Mul on pohhui, vaadake oma Saage, kui tahate. Kuigi minu meelest annab linateosele erilise väärtuse just balansseerimine kunstfilmi ja märuli vahepeal. Inimlikkuse esindajana sisse segatud ka tundenoot last ootava Maria näol, kelle sündimata beebi isa (Ivo Uukkivi) on täitmas ohtlikku ülesannet mustade jõudude teenistuses. Mustad jõud on tõeliselt robustsed ning klassikaliselt külmaverelised kujud, eesotsas maffiaboss  Mikhail'iga (Enn Klooren). Pättide organisatsioonil on kavas röövida pärast okupatsiooni Eestisse tagasitoodav kuld. Püssid pauguvad ja pässid surevad. Kui jutt käib patriotismist, siis on elul tühine väärtus. 

Režissöör Ilkka Järvi-Laturi tuli Eestisse ilma, et ta ühtegi eestlast oleks tundnud. Mõne aja pärast osales ta filmis eesti näitlejate paremik. Film on stilistiliselt meeldivalt ühtne, hämmastavalt kerge on sisse elada, toored võtted nii näitlejate mängus kui ka sisus astuvad ühte sammu. Palju sajatatud siinsete näitlejate teatripärasus ning olematu kaameratunnetus ei torka silma. Õigemini hakkab brutaalse meistriteose kasuks tööle. 

M (1931)

Kriminaalfilm kommionust, kes hiilib päevasel ajal ringi ja püüab väikeseid tüdrukuid kooliteelt enda räpasesse võrku. Peter Lorre mängitud Hans Beckert kõnetab paha-aimamatuid ohvreid, seejärel viib nad poodi, ostab maiustusi ning krauhh! võtab lapse endaga kaasa. Lahe, et varga edasisi tegevusi lapsega pole näidatud, see jääb vaataja fantaasiaülesandeks. Kui kaugele me julgeme või tahame mõelda... Kodus ootab murelik ema, kellele on kõige tähtsam, et tütar jõuaks koolist koju.
Lugu jutustatamisstiil on põnev nagu detektiiviromaan.
Vesiste silmadega psühhopaadi tabamise on enda au ülesandeks võtnud linnas tegutsev detektiiviühing. Alguses karistamatuna näiva Hansu salapattudel on siiski lühikesed jalad. Pime õhupallimüüja kuuleb möödakäija huulil tuttavat vilemeloodiat, sedasama, mis kõlas tol päeval, kui üks järjekordne tüdruk kaduma läks. Ta saadab abilise meest jälitama. Sellega pole lugu veel lõppenud, aga tõin näite sellest, kui vaimukalt on välja toodud elu fantaasiarikkus. Pedofiilijuhtumiga tegeleb politsei ning mainitud era agentide rühm, sellest hoolimata saadakse õigetele jälgedele alles läbi juhuse, mille elu käte mängib ning jumala juhuslikult pimeda mehe kõrvuni viib.
Filmi vaadates meenus üks teine lugu, mis sõbraga hiljuti autokoolis juhtus. Käis ta sõiduoskust omandamas, kui üksvahe, veidi enne sõidueksameid, sõitis mõneks ajaks välismaale. Tagasi jõudes tal enam sõiduõpetajat telefonitsi tabada ei õnnestunud. Muhe papi oli kadunud. Igaks juhuks helistas veel korra ning kui ka see tulemust ei andnud, siis lülitas tööle televiisori, kus käis parasjagu "Ärapanija". Ja kohe esimeses stseenis nägi ta oma sõiduõpetajat, kellest oli tehtud sketš seoses uudisega, kus toodi ilmsiks tema kalduvus noortele õpilastele perverssel moel vitsa anda.
Kinematograafiliselt seostub Akira Kurosawa 1963nda aasta kassi-hiire mänguga "High & Low". Samuti aeglaselt (tänapäeva jamesbondifilmidest rikutud vaataja jaoks), ent pingeliselt kulgev terviklikult jutustatud rikas lugu oma keerdkäikude ja üllatustega.
"M"-i tugev külg on režissöör Fritz Langi tabavalt valitud näitlejad. Peter Lorre'le oli see alles neljas filmiroll, ometi tekitab ta halvale tegelasele vajalikku antipaatiat oma mainitud vesiste silmade ja argpüksliku käitumisega. Sellistest inimestest pole sootsiumil kunagi kahju, üksikisiku tasandil tahaks nad lihtsalt oma maailmast ja teadvusest välja tõrjuda. Ometi tuleb lõpus välja, kui nö "paha mees" on pärast suuri pingutusi tabatud ning aeg on vältimatuks kättemaksuks, et kurjategija on lihtsalt oma haiguse küüsi langenud õnnetu inimene, kes tahab nagu kõik teisedki, inimlikku soojust. Nähes inimest ei taha me kõrvaltvaatajatena enam kättemaksu, vaid tunneme kaasa. Ka Hans Beckert tahaks olla parem inimene ja elada täisväärtuslikult. Paraku ta ei kontrolli enda elu, seda teeb haiglane kirg, mis on tugevam kõigest muust.
Ekraaniteos viitab probleemile, et me ei oska tegelikult normaalsuse teelt hälbinud inimestega midagi ette võtta. Me paneme nad psühhiaatriakliinikusse või vanglasse, sest seeläbi jõuavad peretütred edaspidi häirimatult koju. Probleem aga püsib, lahendust eikusagil ka seitsekümmend kaheksa aastat hiljem.

Bad Lieutenant (1992)

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

Tengoku to jigoku (1963)

Ingliskeelse pealkirjaga "High and Low" kuuluvuses filmiklassikasse ei või kahelda keegi, kes vähegi filmidest peab. 1987. aastal sündinuna on siinkirjutaja paraku enne näinud Hollywoodi koopiaid motiividest, mis algsena ja palju pingelistemana on olemas juba selles kuuekümnendate põnevusfilmis. Muidugi seda suurem on rõõm näha midagi, millel silm puhkab.
Kahe ja pooletunnise mustvalge ekraaniteose algminutitel näib näitlemine kuidagi naljakalt algeline ja koguni võlts. Näib huumor. Kindlat laadi näitlemine saadab aga filmi lõpuni moodustades ühtse stiili ja mis kõige meeldivam - usutava filmimaailma. Näiteks detektiivid tegutsevad Kurosawa meistriteoses end liigselt varjamata, näideldes, et nad varjavad. Samas, kui Ameerika filmides tihtipeale lahendatakse olukord vaid silmanurgast jälgimisega ning pinget loob helitaust. Tahan öelda, et lavastajal on mängulisust rohkem, kui tänapäeva filmides. Üldse olen seda täheldanud vanakooli filmide puhul. Ei tea, kas sel ajal polnud filmikunst veel nii tõsiseks arenenud, võeti asja vabamalt või vastupidi, filmiti iga kaadrit, kui väga suurt ja tähtsat asja, millest ei saanud üle libiseda. Režissöör hilisemas intervjuus: "Film tervikuna tundub käsitlematu missioon, ma tegelen korraga ühe ülesandega. Üks asi korraga. Ja nii on linateos valmis enne, kui arugi saad.".
Kõige rohkem üllatab, et '60ndatel oli filmikunst juba nii arenenud. Lugu jutustatakse nagu head kriminulli. Koguaeg miski kruvib pinget. Lapserööv, suured summad, tehingud kurjategijaga, politsei jälitustöö, narkootikumid - Kõrge ja Madal sisaldab kõike seda, mida viimaste aastakümnete põnevusfilmid peaasjalikult kordavad. On avalik, et mitmetest Kurosawa töödest tegid lääne filmimehed oma variandi. Sisuliselt tähendab see kummardust kuigi madala kvaliteedilist.