
Kellele inimsuhted ja nendest rääkimine ei istu, jätku parem linateos vaatamata. Sest ei leia siit autotagaajamist, tulistamist ega "vaimukat" Hollywoodi huumordialoogi, mida põhikoolilapsed üle võtavad ja ühistranspordis kordavad. Allen rõhutab ühise keele tähtsust suhetes. Kujutan ette mitte samal lainel paarisuhteid, millesse võib selle filmi ühiskülastus mõne suurema mõra sisse lüüa. Tegu pole vaid komöödilise tiluliluga, kohati on olukorrad elulised ja valulikud, eriti kui pole palju aega möödas, kui ise sai midagi taolist kogetud. Samas seos eluga teeb linateose eriliselt huvipakkuvaks. Rasked olukorrad kaotavad oma negatiivse kaalu hetkel, kui oled osanud nende üle esimese nalja teha.
Alleni mõistmiseks on vaja naudita irooniat ja oskust elu üle irvitada. Paha ei tee ka harjumus küsida, mis asja ma üldse siin planeedil peaksin ajama ja miks on just nii. Keda eksistentsi ja inimsuhete teema huvitab, leiavad filmi väga hea olevat. Välise actioni sõbrad vaadaku Mel Gibsonit. Või ärgu vaadaku, kui ei taha.
p.s. Palju õnne sünnipäevaks Woody Allen! Olen väga rõõmus, et saan vaadata ka su uuemaid filme, mitte ei pea piirduma vanade hittidega nagu suurepärane "Annie Hall", vaid näen ka värskemat kraami, mis on sinulikult sarkastilised, ent siirad ja ausad ning alati otsivad tõde. Elutõde läbi filmitõe.