Quantum of Solace (2008)

Ei midagi uut. Sisuliselt on kõik nähtud, klišee klišee järel. Kasvõi see, kui Bond (Daniel Craig) peale lennukist välja hüppamist, koos Camille'ga (Olga Kurylenko) koopas istub. Tüdruk on läbivettinud ja kaitsetu nagu Mowgli. Bond ei kaota kunagi lootust ja pürgib pääsmatutes olukordades väsimatult edasi justkui Jack London iseehitatud purjekaga ümbermaailma läbi viies. London kannatas nimelt suuri kahjusid, paat oli poolenisti vett täis ja mootorid ütlesid üles, lained möllasid ja käil ei funktsioneerinud nii nagu vaja. Sellest hoolimata pürgis ta edasi, ühes käes rooliratas ning teises käes navigatsiooni käsiraamat. Samuti õpib James lennukit juhtima juba õhus olles ja hüppab katuselt katusele nagu piisaks vaid suurest tahtejõust paha mehe tabamiseks. 

Ja muidugi ei puudu ühestki Bondi seiklusest paha mees, sest seda nõuab juba žanr. Seekordne pahade vaimude väejuhataja on saatanlik Dominic Greene (Mathieu Amalric), kes võimu nimel ei kohku tagasi ühestki patust. (See ilmselt ei tule lugejale eriti suure üllatusena.) Nendevahelise lõpuvõitluse ma jätaksin siinkohal kirjeldamata.

Äge möll on kaasahaarav, ent see kõik on, nagu öeldud, juba olnud. Quantum of Solace ei vii action-filmi uuele tasemele. Maitsekalt seksikas märulifilm usub inimese (ühe mehe) võimesse ületada kõik teised liigid ja lisaks loodusseadused. Juhtumised on tõesti peadpööritavalt eluohtlikud, ent meisterlikult sooritatud. Ses mõttes on linateos veenev. Tavainimene ei võta selliseid otsuseid vastu kui hulljulge Mr. Bond, seega me ei tea ka, mis saaks, kui me käituksime samamoodi. 

Viimane maailmapäästja on vägivaldsem ja tundetum kui eelmised. Ta pääseb veelgi napimalt ja väljub mineeritud hoone aknast veelgi hiljem. Montaaž on ülikiire ja kaadrid lühikesed - tekib tempo illusioon. Sisuliselt saeb kogu bondindus oksa, millel istub. Ühel hetkel ei saa ju enam kiiremaks minna, tuleb hoog maha võtta ja relaxida. Ühel hetkel pole me enam ka tehnikaajastus ning see tähendab mitte ainult maailmapäästja surma, vaid uue jumaluse teket. Praegu veel Bond elab. Huvitav, kaua?

Trainspotting (1996)

Film, mis meeldib ka neile, kellele muidu filmikunst ei istu. Narkoralli, mida tegelased läbi teevad on juhtunud ka iga tänapäeva noore tutvusringkonnas. Kõik teavad kedagi, kes elab parajasti reaalset "Trainspotting'ut" läbi. Kes helistab ja tahab kommi osta, kes tuleb levikas lsd's-peaga koos sõpradega vastu, kes kammib mitmendat päeva korgijoogi tripis ja kes teeb kõike seda, teades: põhjust pole vaja. 

Trippimine on nii lihtne. Sul on hea ja sa elad täiega. Ja kui hakkab ära vajuma, saab alati peale teha. Jälle hea. "Trainspotting'us" ei tehta seda töö kõrvalt. Vaadake, on inimesed, kes teevad asju südamega ja teised, kes teevad oma tööd ja saavad palga, aga kellel puudub hing ja tahtmine anda endast parim. Filmi tegelased Mark Renton, Spud, Sick Boy, Tommy, Begbie ja Diane jagavad teatavat hingelist ühtsust. Neid liidab peale ühise hobi, narkootikumid kui elustiil, veel mingi muu, sügavam ühtsus. Nad tahavad teada, miks nad elavad. Ja kui nad midagi teevad, siis miks nad seda teevad. Mõnele piisab, kui öelda, mine tööle. Ja ta lähebki. Teine tahab teada, miks? On vaja kindlust, et see, mis ma teen, on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? See on küsimus, millele Mark vastust otsib. Nojah, ja muidugi on ta sõltuvuses ning ta ei oska midagi eluga peale hakata. Ta ei taha väikekodanlust ja tühiseid mugavusi, kuigi loo lõpuks mõistab ta, et see on ainus tee välja. Ennasthävitavat kommuunielu ta enam ei taha. Sick Boy tabab ära midagi olulist: olles ükskõik kui geniaalsed, me pingutame, teeme oma tähtteose, saame taevaliku kontakti lõpmatusega, mida me terve elu oleme püüelnud, ning siis kaotame selle, amortiseerume kuni meid pannakse kirstu, sest me ise ei saa sinna minna. Aga kas tähtsam on tähtteos või protsess?  

Il Divo (2008)

Dokumentaalne, kuid irooniline uurimustöö poliitik Giulio Andreottist (Toni Serillo), kellest vägevamat me ei näe terves itaalia poliitikute pesakonnas. Ta on kuiv nagu kuivik ja emotsionaalne nagu laip. Ka temal on harvad ja pisikesed, vaevu-aimatavad hurraa-hetked, mil ta süda rõõmustab. Enamus ajast teeb aga tööd, milles äärmine professionaalsus ning pühendumine viivad kaugele lihtsa inimese rõõmudest ning muredest. Ta on kapten, kellel pole vaja teada muud peale selle, mis kuulub võimu juurde.
Filmi teeb nauditavaks sujuv, kuid kaunis operaatoritöö. Huvitav on ka teada, et Serillo poolt kehastatud Andreotti on siiani tegevpoliitik, keda pole õnnestunud lüüa ühelgi vaenlasel ja neid tundub tal olevat rohkem, kui hiinlasi riisipõllul.
Sõbrad kinosaalis norskasid seanssi ajal, mis on ka mõistetav, sest lugu ei jutustata traditsioonilises kasvava pinge taktis. Pilt hargneb teistmoodi ning ka tervikpilt kujuneb omalaadsem. Lihtsalt igav ja mage oleks näha järjekordset USA-stiilis tüütut poliitilise intriigi põnevikku, kus lõpp on etteaimatav juba alguses ning ei puudu ka actioni-rikkad tagaajamised. "Il Divo" on midagi hoopis erinevat. Kuidas võiks näidata poliitikuid? Nad pole ju kuigi maised olendid. Nagu põrandaalune rühmitus liiguvad nad oma kinnistes koridorides plaane sepitsedes ja omavahel diile tehes, püüdes rebida endale suuremat tükki võimuleivast. Lihtinimeseni jõuavad artiklid, mis tihti jätavad asjast puuduliku ja petliku mulje. Me ei tea kunagi, mida tegelikult sepitsetakse ja kuidas üks või teine intriig täpselt aset leidis. Ka kohus jääb tihti abituks kõrvaltvaatajaks võttes vastu otsuse, mis kajastab vaid poolt tõde. Mis neil muud üle jääb.

Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Man on Wire (2008)

Dokumentaalvormis lugu mehest, kes kõndis köiel. Hämmastav trots ja unistus millestki suurest võivad kokku anda kange iseloomu, mida kõrvalistel isikutel on keeruline, kui mitte lausvõimatu juhtida - saage tuttavaks Philippe Petit. Isegi kõige lähedasematel pole rohtu mehe kire rahustamiseks. Tema on pähe võtnud kõndida ühe kaksiktorni katuselt teisele. Kõik vabaduse nimel ja et kodused saaksid all tänava peal hinge kinni hoida ja juuksed halliks pabistada. Meenub ka "Pealtnägija lugu" väikelinnamehest, kes suitsukonidest Eiffeli torni ehitas. Kärmas küsis, kas tervise peale ei hakka pidev ehitusmaterjali tootmine? "Hakkab ikka," vastas mees rahulikult. Kui miskit kirega teha, siis on selge, et pole aega tervise pärast hoolt kanda ja tasakaalustatud toite süüa, vaid kogu energia on keskendatud huviobjektile. Tuleb küll tunnistada, et konidega jändamine on kõvasti labasem, kui köiel patseerimine ja politseionule komejandi mängimine. Ta isegi pikutas maa ja taeva vahel! Tuleb tunnistada, et see kutsus küll esile emotsionaalse tundepuhangu. Nagu näeks Olümpiakomitee esimeest Kristina Šmigunile kuldmedalit kaela riputamas. Nii ilus, et juba valus hakkab!

Vicky Cristina Barcelona (2008)

Hõlpsasti vaadeldav romantiline suhtekomöödia. Konserva- tiivsem Vicky (Rebecca Hall) on tulnud suveks Hispaaniasse koos sõbranna Cristinaga (Scarlet Johansson). Juba esimesel õhtul restoranis kõnetab neid ehtsat Hispaania verd maali- kunstnik Juan Antonio (Javier Bardem). Ja teeb ettepaneku lennata kolmekesi väikelinna armatsema ja elu nautima. Vicky keeldub kategooriliselt, nähes Juanis vaid kerge seksi jahtijat, Cristinale aga istub Juani omapära ning ta saab Vicky nõusse. Cristina ning Juan on sissejuhatamas kirglikku öö esimesi takte, kui tüdruk ropsima hakkab. Ta viiakse maohaavadega haiglasse, see aga annab naistekütt Juanil võimaluse lähedaseks saada esmalt tõrkuva, kuid hiljem suussulava Vickyga. Niimoodi need suhted algavad, arenevad, lõpevad ja uuesti algavad Woody Alleni hispaania filmis.
Kellele inimsuhted ja nendest rääkimine ei istu, jätku parem linateos vaatamata. Sest ei leia siit autotagaajamist, tulistamist ega "vaimukat" Hollywoodi huumordialoogi, mida põhikoolilapsed üle võtavad ja ühistranspordis kordavad. Allen rõhutab ühise keele tähtsust suhetes. Kujutan ette mitte samal lainel paarisuhteid, millesse võib selle filmi ühiskülastus mõne suurema mõra sisse lüüa. Tegu pole vaid komöödilise tiluliluga, kohati on olukorrad elulised ja valulikud, eriti kui pole palju aega möödas, kui ise sai midagi taolist kogetud. Samas seos eluga teeb linateose eriliselt huvipakkuvaks. Rasked olukorrad kaotavad oma negatiivse kaalu hetkel, kui oled osanud nende üle esimese nalja teha.
Alleni mõistmiseks on vaja naudita irooniat ja oskust elu üle irvitada. Paha ei tee ka harjumus küsida, mis asja ma üldse siin planeedil peaksin ajama ja miks on just nii. Keda eksistentsi ja inimsuhete teema huvitab, leiavad filmi väga hea olevat. Välise actioni sõbrad vaadaku Mel Gibsonit. Või ärgu vaadaku, kui ei taha.

p.s. Palju õnne sünnipäevaks Woody Allen! Olen väga rõõmus, et saan vaadata ka su uuemaid filme, mitte ei pea piirduma vanade hittidega nagu suurepärane "Annie Hall", vaid näen ka värskemat kraami, mis on sinulikult sarkastilised, ent siirad ja ausad ning alati otsivad tõde. Elutõde läbi filmitõe.

Baraka (1992)

"Koyaanisqatsi" operaator Ron "70mm" Fricke võtab vastu väljakutse lavastada ilma narratiivita lugu maailma kõige ilusamatest piltidest. Kaadrid tõepoolest lummavad ja ilmselt pole üheski filmis nii head heli ja pildi kooskõla. Kui leida pildile ideaalselt sobiv sound või vastupidi, siis saab ka ilma loota hakkama.
Kui oleks üks film, mida soovitada tervele inimkonnale, siis valiksin "Baraka", sest siin paljastub kinoime parimal kujul. Filmitud on umbes 160 erinevas kohas. Ei ole vist vajalik märkida, et tootmise teeb kalliks just filmigrupi reisimine. Kusjuures võttepaigad on eksootilised ja näidatud on teiste seas ka loodusrahvaste rituaale, mille jälgimine on ülimalt raskelt saavutatav. Veel keerukam oli saada luba lindistamiseks.
Peamine tugevus on just visuaalsus. Inimkeelt ei kuule. Tumm, kuid ütleb palju. Linateost on põnev vaadata põhikooliharidusega ehitajal kuni pensionieas kirjandusteadlaseni välja. Sõnumid jõuavad otse ajju universaalse meditatsiooni keeles. Ka pakutakse palju erinevaid vaatenurki ja võimalusi. Sisuliselt näidatakse, mida inimesed Maal teevad. See, kas me hävitame või loome, võidame või kaotame, oleme nõrgad või tugevad, targad või lollid - jääb vaataja otsustada.
Kindlasti ei soovita vaadata väikselt arvutiekraanilt koos kehva helisüsteemiga. Selleks, et meistriklassi kaadrid mõjule pääseksid, on vaja kinoekraani ja parimas vormis Dolby soundi.