Ringhoov (1987)


"Ringhoov" on sünge, igav, sümbolirikas film. Välja on jäetud vabastav vestlus, elurõõm, positiivsus - kõik see, mis teeb elu elatavaks.

Režissöör Tõnu Virve.
Peaosades Evald Hermaküla ja Kaie Mihkelson.
Märkimisväärt, et kui süžee liikus edasi ülimalt sümbolistlikult, siis filmi visuaalsed detailid olid realistlikud. Oligi kujutatud aega, millal film tehti, st. et ajanihe puudus. Film ehmatas kunstilisusega. Püüuga kõike kunstiliselt lahendada. Aga oli ka teistsuguseid lahendusi. Ja oli meeldivaid momente, mis olid ka kunstiliselt lahedalt tehtud. Näiteks bussipeale jooksmine. Võibolla häiriski taotluslik tausta, ühiskonna puudumine. Oli äärmuslik sümbolism. Peategelased oma tühjuse tundega. Ilmselt üritatigi edasi anda eksistentsiaalset ängi, olemise tühjust, igavust, ürgseid tunge, mis pressivad kitsas paneelmajas vegeteerides väljapoole. Sugu- ja surmatung.
Sain kindlust, et oma filme teeksin nii nagu endale meeldib. Pole vaja mõelda reegleid, kuidas filmi saab teha, kui siis ainult enda jaoks ja enda eesmärkide mõjule pääsemise nimel.

Kommentaare ei ole: