Vaatasin filmi päeval, ruloode tagant piilus sisse kaunis kevad- päev. Must- valge linateos mõjus alates esimes- test kaadritest rõhuvalt oma sünguses. Selles filmis puuduvad naeratused pea täielikult, puudub üldse palju inimlikku, puhtinimlik mõnu elust on justkui välja lõigatud. Mõnu, mida kogeb suitsetaja, kui peale head praadi istub päikselisel terrassil ning süütab sigareti. Võtab esimesed magusad mahvid ja vestleb meeldiva inimesega. "Stranger Than Paradise's" taotluslikult seda kõike pole.
Üksteist ei mõisteta, koosviibimine tekitab meelehärmi, mõttekaaslust ei leita, kuid ei otsitagi. Lihtsalt nii sitt on olla kõigil, aga teistmoodi nagu ka ei oska. Eelkõige ollakse agressiivselt meelestatud. Valmis ründama, tigetsema. Lausa füüsiliselt häirib negativism ja inetus, mis isegi puhtvisuaalilt läbi kumab. Inimesed on üksteisele nii võõrad ja elu ütlemata igav.
Jõudsin mõttele, et umbes nii võib maailm paista depressiivikutele. Või siis, kui pole 60 tundi maganud ja peas lõhuvad pohmellivasarad. Isegi head asjad jõuavad pärale valusatena.
Siiski otsivad enesekesksed peategelased võimalusi elu huvitavamaks muuta.
Film on hästi komponeeritud ja eriti tugev on lõpp. Vaata, siis saad teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar