Tengoku to jigoku (1963)

Ingliskeelse pealkirjaga "High and Low" kuuluvuses filmiklassikasse ei või kahelda keegi, kes vähegi filmidest peab. 1987. aastal sündinuna on siinkirjutaja paraku enne näinud Hollywoodi koopiaid motiividest, mis algsena ja palju pingelistemana on olemas juba selles kuuekümnendate põnevusfilmis. Muidugi seda suurem on rõõm näha midagi, millel silm puhkab.
Kahe ja pooletunnise mustvalge ekraaniteose algminutitel näib näitlemine kuidagi naljakalt algeline ja koguni võlts. Näib huumor. Kindlat laadi näitlemine saadab aga filmi lõpuni moodustades ühtse stiili ja mis kõige meeldivam - usutava filmimaailma. Näiteks detektiivid tegutsevad Kurosawa meistriteoses end liigselt varjamata, näideldes, et nad varjavad. Samas, kui Ameerika filmides tihtipeale lahendatakse olukord vaid silmanurgast jälgimisega ning pinget loob helitaust. Tahan öelda, et lavastajal on mängulisust rohkem, kui tänapäeva filmides. Üldse olen seda täheldanud vanakooli filmide puhul. Ei tea, kas sel ajal polnud filmikunst veel nii tõsiseks arenenud, võeti asja vabamalt või vastupidi, filmiti iga kaadrit, kui väga suurt ja tähtsat asja, millest ei saanud üle libiseda. Režissöör hilisemas intervjuus: "Film tervikuna tundub käsitlematu missioon, ma tegelen korraga ühe ülesandega. Üks asi korraga. Ja nii on linateos valmis enne, kui arugi saad.".
Kõige rohkem üllatab, et '60ndatel oli filmikunst juba nii arenenud. Lugu jutustatakse nagu head kriminulli. Koguaeg miski kruvib pinget. Lapserööv, suured summad, tehingud kurjategijaga, politsei jälitustöö, narkootikumid - Kõrge ja Madal sisaldab kõike seda, mida viimaste aastakümnete põnevusfilmid peaasjalikult kordavad. On avalik, et mitmetest Kurosawa töödest tegid lääne filmimehed oma variandi. Sisuliselt tähendab see kummardust kuigi madala kvaliteedilist.