Rashômon (1950)

Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.

Tengoku to jigoku (1963)

Ingliskeelse pealkirjaga "High and Low" kuuluvuses filmiklassikasse ei või kahelda keegi, kes vähegi filmidest peab. 1987. aastal sündinuna on siinkirjutaja paraku enne näinud Hollywoodi koopiaid motiividest, mis algsena ja palju pingelistemana on olemas juba selles kuuekümnendate põnevusfilmis. Muidugi seda suurem on rõõm näha midagi, millel silm puhkab.
Kahe ja pooletunnise mustvalge ekraaniteose algminutitel näib näitlemine kuidagi naljakalt algeline ja koguni võlts. Näib huumor. Kindlat laadi näitlemine saadab aga filmi lõpuni moodustades ühtse stiili ja mis kõige meeldivam - usutava filmimaailma. Näiteks detektiivid tegutsevad Kurosawa meistriteoses end liigselt varjamata, näideldes, et nad varjavad. Samas, kui Ameerika filmides tihtipeale lahendatakse olukord vaid silmanurgast jälgimisega ning pinget loob helitaust. Tahan öelda, et lavastajal on mängulisust rohkem, kui tänapäeva filmides. Üldse olen seda täheldanud vanakooli filmide puhul. Ei tea, kas sel ajal polnud filmikunst veel nii tõsiseks arenenud, võeti asja vabamalt või vastupidi, filmiti iga kaadrit, kui väga suurt ja tähtsat asja, millest ei saanud üle libiseda. Režissöör hilisemas intervjuus: "Film tervikuna tundub käsitlematu missioon, ma tegelen korraga ühe ülesandega. Üks asi korraga. Ja nii on linateos valmis enne, kui arugi saad.".
Kõige rohkem üllatab, et '60ndatel oli filmikunst juba nii arenenud. Lugu jutustatakse nagu head kriminulli. Koguaeg miski kruvib pinget. Lapserööv, suured summad, tehingud kurjategijaga, politsei jälitustöö, narkootikumid - Kõrge ja Madal sisaldab kõike seda, mida viimaste aastakümnete põnevusfilmid peaasjalikult kordavad. On avalik, et mitmetest Kurosawa töödest tegid lääne filmimehed oma variandi. Sisuliselt tähendab see kummardust kuigi madala kvaliteedilist.