Lili Marleen (1981)


Fassbinderi inimsuhete sasipundar, mis seekord algab positiivselt. On Willie, võluv lauljanna ning Robert, andekas pianist. Näeme neid omavahel koos üksteise lähedalolu nautimas, nad räägivad väikestest probleemidest ja pisimuredest. Ühesõnaga, elavad õnneliku elu.
Kahel inimesel on aga raske kokku saada, kui vahel on piir. Metafoorse takistusena mõjub Šveitsi-Saksamaa riigipiir. Juut Robert elab Šveitsis, Willie kaunist häält, aga armastavad peale teiste ka SS-lased, kes püüavad tema laulmisoskusi rakendada ideoloogia vankri ette. Mida rohkem tsensuuri Willie'le pähe määritakse, seda kaugemaks jääb ta Robertiga. Esinejanimega Lili, laseb sisuliselt ennast ära osta. Vahetab kleiti ja ka meest, hüljates naaberriigist pärit pianisti.
Kõnekas on stseen, kus Lili võtab kätte peegli ning tantsib sellega, vedades tantsupartnerina kaasas enese peegelpilti. Willie läheb küll Roberti juurde, aga valetab. Robert näeb vale läbi. Nende vahel leiab aset kirglik armuöö, mis tõestab, et nad siiski mõlemad tahavad teineteist. Lili on aga pattu juba teinud ning karistuseks saavad spioonid teada suhetest juudiga. Üldse käib pidev nuhkimine ja salakuulamine. Lili, kes on pöördunud tagasi armastatu kõrvale, saadetakse šveitslaste poolt saatuseirooniana natside järel luurama ja tähtsat infot koguma. Robert pistetakse aga arestikambrisse.
Hittlugu "Lili Marleen" keelustatakse, ent see on võitnud rahva südamed ning toimub omamoodi laulev revolutsioon, kus sõjaväljale liikuvad sõduritehordid võtavad ükshäälselt laulu üles, mille vastu ei saa keegi midagi ette võtta.
Armastajapaar on niisiis teineteisest lahutatud. Lili lebab haigevoodis, huuled kahvatud ja tervis nõrk. Talle piisab telefonikõnest, kus kuuleb, et Robert on elu ja tervise juures. Kõik mehed tahavad Lili'd ja see ei tee lihtsaks ka komöödiliselt mõjuva armukese David Mendelsson'i elu. Kahjuks Robertil ja Lilil ei õnnestugi kokku saada. Robert päästetakse vahetuskaubana ning ta hakkab andma hingestatud kontserte dirigendina. Ühel õhtul lavalt maha astudes seisab tagaruumis Willie. Nende kohtumine jääb ülimalt põgusaks, sest tormiline aplaus sunnib Robertit lillesülemeid ja aplausi vastu võtma, kummardama rahvale, kes avaldab tänu. Kui ta uuesti lava taha naaseb, on naine juba läinud. Nad ei saagi enam kokku. Robert kaotab armastuse, küll aga saab temast suur kunstnik. Fassbinder kahtlemata tunneb ohvreid, mis tuleb loovale teole tuua. Ainus lohutus on ehk hingestatus, mille piinarikkad läbielamised kunstnikule teinekord inspiratsiooniks annavad. Usun, et Robert suutis südantlõhestavalt dirigeerida, sest ta teadis, mis tunne on katkise südamega ringi käia. Robert ei saanud armastatule järgi joosta, sest ta pidi publikut "teenindama". Dirigent, kellelt võetakse võimalus inimlikule armastusele.
Peab ütlema, et erinevalt teistest Fassbinderi filmidest, jättis "Lili Marleen" kuidagi kergema ja tervema tunde. Kurb, kuid lohutav.

Kommentaare ei ole: