Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.