Bad Lieutenant (1992)

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

Kommentaare ei ole: