Kui näed head filmi, siis on ülimalt loomulik avastada, et režissöör on ka stsenaariumi kirja pannud. Tekitab sümpaatiat ja äratundmist. Tagantjärgi mõistad, et teisiti poleks film sündinudki.Tatjana on noor Eesti tüdruk, kes ühes vanema vene sõbranna Klaudiaga satuvad kokku kahe pealinnast eemal elava soome mehega. Valto ja Reino on parasjagu viina ja kohvisegusel sõidul mööda Soome maanteid, kui naised küüti paluvad, et jõuda Tallinna viivale laevale. Tüdrukud võetakse peale, kuid tutvumine ja kontaktiloomine kujuneb tõeliselt raskeks kivi-kännu teekonnaks.
Komöödia pakatab äratundmishetkedest ja peale vaatamist on tunne, et ma olen samasugune mees samas keskkonnas, ühes katlas Valto ja Reinoga, kes käituvad täpselt vastupidi, kui neilt oodataks ning jätavad näitamata tõelised tunded ning avamata hingepaelad, kui seda teha võiks.
Tõenäoliselt on tegu filmiga, mida aeg-ajalt uuesti ja uuesti vaadata. Nauditav visuaal ja naelapea pihta põhjamaa-elaniku tunnetus, äratundmine.
Roadmovie räägib vajadusest aeg-ajalt lõhata rutiin ja avada kambri aken, laskmaks sisse värske tuul, mis toob tundmatu uue ning annab võimaluse näha elu teise nurga alt. Tatjana ja Reino leiavad üksteist ning ühise kodu. Valto aga pöördub tagasi ema juurde, jätkub tavapärane status quo, selle erinevusega, et nüüd ta teab tsipake rohkem selle kohta, mis on elus väärtuslik. Ei saa öelda, et tegelased filmi jooksul muutuksid. Reino ehk ületab ennast ja loodetavasti hakkab vähem jooma. Ja ega filmis midagi ei juhtu ka peale väikeste ja argieluliste seikade, mis moodustavad terviku (või mitteterviku, kui soovite) nimega elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar